lakkamatult edasi voolas. Sõber võttis kaenla alt märsi ja ütles:
„Me tulime kontrollima, kas maailm vastab tegelikkusele ja kas siia saab midagi rajada või mitte.“
Pärast neid sõnu heitis ta pehmesse rohtu pikali, pani märsi pea alla ning jäi puhkama. Päike lõõmas ülal vasakul ja ta liikumine taevavõlvil tundus ebaharilik, mitte idast läände vaid läänest itta. Tõsi, paistiski selline ennelõunane läänest tõusnud päike.
Leo piilus uudishimulikult põõsa varjust vette ja nägi veekihte läbivaid längus valguskiiri, mis tegid ähmaselt nähtavaks kollase liivapõhjaga sügava võrendiku, kuhu ta ettevaatlikult laskis sisse kaasasolnud õnge – jõhv ja kork ja tina ja konks ja konksu otsas söödaks vihmauss nagu peabki olema. Ainult latti ei olnud. Eriliste lootusteta jälgis ta ujukit, ise nüüd juba mõnusalt kõhutades sõbra kõrval. Äkki aga vajus kork külili, hakkas siis liikuma ja kadus lõpuks vee alla. Leo kargas kähku püsti, haakis ja tundis kohe suurt raskust konksu otsas ning teda haaras kartus, et jõhv võib katkeda, sest see oli tal ju ainult käte vahel, mitte aga elastse lati otsas, mis muidugi oleks rapsakaid leevendanud. Igatahes oli näkanud päris suur kala ja Leo süda hakkas rinnus erutatult pekslema. Ta laskis jõhvi käte vahelt välja libiseda, kui kala tegi sööste põgenemiseks ja tõmbas seda kahe käega kordamööda kibekähku tagasi, kui kala peatus. See kõik kestis üsna kaua, enne kui kala väsis ja mida kauem kestis võitlus, seda suuremaks ja raskemaks oleks kala nagu läinud. Jõhv lõikas Leo näpud katki ja nüüd jooksid need verd. Aga valu ta ei tundnud. Pärast pikka heitlust väsis kala sedavõrd, et Leo tiris ta ettevaatlikult kalda äärde ning nüüd nägi ta madalas vees enneolematult suurt latikat. Selge see, et üksi teda välja ei tõsta. Latikas oli võitlusest niivõrd kurnatud, et vajus jõuetult külili. Ta tuleb välja saada, enne kui ta jõudu kogub, jõhvi puruks rebib ja jäädavalt kaob, mõtles Leo ning hakkas sõpra appi hüüdma. Too oli vahepeal tukkuma jäänud ega teadnud Leo võitlusest kalaga midagi. Hüüdis mitu korda, enne kui sõber märkas ärgata ja appi tulla – kargas teine jalgupidi vette ja proovis kala välja tõsta, aga võta näpust – vee-elukas ju libe. Leo läks ise ka vette ja kahekesi kahelt poolt tõstsid nad oimetuks muutunud kala lõpuks ikkagi kaldale. Kala kaalus oma kaks puuda. Kaldal ütles sõber midagi iseäralikku:
„See ju söömiseks täiesti küps, ainult maitse kibe ja kirjad segased, sest on teine juba liigagi vana!“
Kui Leo kala lähemalt silmitsema hakkas, moonduski see hoopis hiigelpaksuks pruunide kaantega raamatuks, mida lehitsedes selgus, et see oli tõepoolest kirjutatud mingis tundmatus keeles. Imelik!
Nüüd tuli tahtmine uurida, kas ehk võrendikus veel kalu on ja Leo heitis pilgu alla vette ning jahmus – jõge ei olnudki enam, oli vaid tühi säng. Ta nägi kaldu maa sisse ulatuvat suurt auku, mis rohkem küll sarnanes kaevule. Selles alanes üheaegselt Leo pilguga viimne vesi nagu oleks vaatamise raskus selle kaevu põhja liiva sisse surunud. Ja põhjas oli palju mitmesuguseid raudkive, seda nägi Leo hästi, sest päike kallas ikka veel väsimatult valgust alla.
Kuid veel oli midagi seal märgade tumedate raudkivide vahel – need olid äsja kuivale jäänud veel elusad latikad, kes hinge vaakudes liigutasid aeg-ajalt häälekalt saba ja lõpuseid. Ühe neist sai ta imekombel kätte, teised viib uni nüüd endaga igaveseks kaasa.
Ja mõistust ahendava valuhoona tabas teda teadmine, et maailmategelikkus on langenud tugeva kahtluse alla.
Surijate kõrval
NEED SAMMUD SURIJATE KÕRVAL olid nagu lehviv Elu. Tasa sosistasid neile kõrva:
„Kas võtad mind tagasi?“
Kehad vaikisid – päeval ja öösel. Ainult hingamisaparaatide lõõtsatõmbed häirisid seda vaikust. Ja kümne päeva jooksul suri üheksa inimest, kuid uued kehad toodi asemele. Ja jälle tulid sina tasa sosistades.
Aga kehad vaikisid ja surid ega saanud enam kunagi teada, kas sa nutsid või naersid. Kui silmi pilgutamata vaadata kaua ühte punkti, hakkavad voolama pisarad – reaktsioon, mille taga pole ei nuttu ega naeru. Kehad vaikisid ja surid ja uued toodi asemele ja jälle tulid sina ning poetasid huulilt aina korduva küsimuse:
„Kas võtad mind tagasi?“
Kehad vaikisid nagu oleksid nad kurdid, sest neid valitses hingamisaparaatide raudne rütm.
Siis olin seal mina ja mu vasakus kõrvas sumises miski kogu aeg, paremas aga kordas isa hääl järjekindlalt:
„Mu väike sõdur, sa pead tulema tagasi! Ikka juhtub nii, et sõjamehed saavad lahingus haavata, siis aitavad neid arstid ja nad paranevad ning tulevad koju tagasi. Nii sinagi issi väike linnupoeg. Sa pead tulema koju tagasi, sa pead tulema koju tagasi!“
Mu aeg oli seisma jäänud, sest kukkusin lakkamatult. Olin lennanud puude latvades kolletava sügise karges õhus, kui äkki kuue meetri kõrgusel takerdusin männilatva, õhk kadus tiibadest ja ma kukkusin. Kes oli neelanud õhu? Kuulsin selle kaugenevat kohinat, mis jäigi mu vasakusse kõrva viimaseks hääleks – need sahisevad puud, kui õhk sealt tuuletiivul kadus. Või oli see hoopis metsa unelaul kaheksa-aastasele lapsele, kelle pealuu muljus ja mõranes kukkumisel vastu puu all maapinnal lebavat kasenotti? Veidi aja pärast küsis Jaani hääl:
„Kas oled elus, Mihkel?“
Ta aina kordas ja kordas seda, kuid ma ei viitsinud ei vastata ega vaadata. Siis hakkas ta mind kätest tirima ja karjus teistele:
„Jookske üles ja kutsuge abi!“
Me olime mänginud sõda all orus, mille nimi on Intsikurm. Ma olin roninud puu otsa ja sealt alla kukkunud.
Ja jälle tulid sina haiglasse ning sosistasid leebe järjekindlusega oma ainsa küsimuse, kuni lõpuks võitsid silmad valguse valu ja sügava painava sisemise valu ning laud avanesid aegamööda nagu rasked linnuseväravad, et läbi lasta lahinguväljalt tagasi tulevat sõjameest. Ruumitühjusse libisev pilk peatus esimesena palatiõe näol ja alles siis nägin ema.
Aga see metsakohin vasakust kõrvast ei kadunud kuhugi, sest üks murrupragudest oli jooksnud koljupõhimikku ja lõiganud läbi vasaku kuulmisnärvi.
Koknese kuningas
PAAT LÕIKAS LAINEID ja selja taha jäi aeglaselt kaugenev Liivi rand. Maha jäid kaldakivid, liivaluited, männid ülevalpool murdlainete haardeulatust, paadikuurid ja lääne poolt sõjatulest haaratud esivanemate maa. Liivi tark istus perega paadis ja nii, kuidas mehed sõudsid, niisuguses tõmbluses kõikus paadisolijate pilgu ees Kuramaa serv, mille taga sisemaal surid kristlastest sortside sõjatantsu saatel pühad hiiepuud, hingede hoidjad, jäid omapead ohvrikivid, põgenesid metsa tagasi majaussid, muutusid inimpõlglikuks siilid ja hiirepüüdjad nirgid, kelle valge püha karv oli liivlaste verest punaseks värvunud. Nälga jäänud koerad õgisid omaenese peremeeste laipu … Inimeste maailm kärises igast õmblusest. Ja kõik märgid näitasid, et ainus kindel paik oli keset merd – eesti hõimlaste Saaremaa, kuhu taevane vägi ise oli valinud oma alalise asupaiga. Sissepääs tema valdustesse pidavat algama kohaliku püha järvekese põhja alt. Visalt levis teadjate seas kuuldus, et kunagi paistis taevas kaks päikest, ööd polnud ollagi ja siis igiammu üks neist taevalaternatest oli heast peast prantsatanud alla eestlaste saarele. Sestsaadik pidavat nende Manalas olema sama valge kui päeval maa peal ja maa peal jälle samal põhjusel muutus pool päeva ööks …
Liivi tark võeti saarlaste poolt sõbralikult maapakku vastu ja ta leidis eesti hõimlaste juures koos perega uue elukoha. Nende keelgi oli peaaegu samasugune kui liivlastel. Oma erakordsete võimete abil teadis äsja saabunud liivlane ammu salaja, milline hirmus saatus oli tema rahvale taevaste poolt ette määratud: nad pidid ilmast kaduma. Aga Kalevite rahvas jääb püsima, ta oli ainuõigesti teinud, et siia põgenes, sest siin oli jõudu, siin oli võimsaid linnuseid ja siin leidus mehi, kes ei kartnud surma ning oskasid võidelda. Ja ta mõtted kaldusid iseenesest Koknese kuningale, kes vist ainsana tema kaasmaalastest oli algusest peale mõistnud ristisõdijate poolt ähvardava ohu kogu hirmuäratavat suurust, kuid erinevalt Turaida Kaupost polnud hetkekski kõhelnud selles suhtes, mida ette võtta. Aga temagi oli üle läinud teise usku, mis Bütsantsi kaudu oli jõudnud