Koera süda. Mihhail Bulgakov

vahet sellel on, seltsimees?” küsis ta suureliselt.

      “Mina olen naisterahvas,” tunnistas nahkkuuega virsikvärske noormees ja lõi üle näo õhetama. Tema järel läks näost kangesti punaseks veel üks võõras – blond ja papaahaga.

      “Sellisel juhul võite teie soni pähe jätta, aga teid, armuline härra, palun oma peakate maha võtta,” ütles Filipp Filippovitš mõjukalt. “Mina ei ole teile mingi armuline härra,” vastas blond mees järsult ja võttis papaaha peast.

      “Me tulime teie juurde,” alustas juuksepahmakaga mustaverd noormees uuesti.

      “Kõigepealt – kes need meie?”

      “Meie oleme meie maja uus majavalitsus,” seletas mustaverd mees talitsetud raevuga. “Mina olen Švonder, tema nimi on Vjazemskaja, need on seltsimehed Pestruhhin ja Žarovkin. Ja nüüd me…”

      “Teid siis majutatigi Fjodor Pavlovitš Sablini korterisse?”

      “Jah, meid,” vastas Švonder.

      “Oh taevas, siis on Kalabuhhovi majal lõpp!” hüüatas Filipp Filippovitš meeleheites ja lõi käsi kokku.

      “Kas te naerate meie üle või, professor?” sai Švonder pahaseks.

      “Kuidas ma saan naerda?! Ma olen täielikus meeleheites,” hüüdis Filipp Filippovitš, “mis saab nüüd keskküttest?”

      “Teie irvitate meie üle, professor Preobraženski!”

      “Mis asjus te minu juurde tulite? Rääkige võimalikult lühidalt, ma lähen kohe lõunat sööma.”

      “Meie, majavalitsus,” alustas Švonder vihaga, “tulime teie juurde pärast meie maja elanike üldkoosolekut, kus küsimus seisis maja korterite koondamises…”

      “Kes seisis kus?” käratas Filipp Filippovitš. “Võtke vaevaks oma mõtteid selgemini väljendada.”

      “Küsimus seisis koondamises.”

      “Aitab. Sain teist aru! Kas teile on teada, et käesoleva aasta 12. augusti määrusega on minu korter vabastatud igasugustest koondamistest ja majutamistest?”

      “On teada,” vastas Švonder, “kuid üldkoosolek arutas teie küsimust ja tuli järeldusele, et üldkokkuvõttes ja tervikuna kuulub teile liiga suur pind. Silmanähtavalt liiga suur. Te elate üksinda seitsmes toas.”

      “Mina üksinda elan ja töötan seitsmes toas,” vastas Filipp Filippovitš, “ja mulle oleks vaja kaheksandat. See on mulle hädavajalik raamatukogu jaoks.”

      Nelik jäi tummaks.

      “Kaheksandat? Ho-ho-hoo,” ütles ilma peakatteta jäetud blond mees, “on ikka äge lugu küll.”

      “See on ju kirjeldamatu!” hüüatas noormees, kes oli osutunud naisterahvaks.

      “Mul on ooteruum, kus muide asub ka raamatukogu, söögituba, minu kabinet – kokku kolm. Vaatlustuba – neli. Operatsioonituba – viis. Minu magamistuba – kuus, ja teenijatuba – seitse. Ühesõnaga, kipub kitsaks jääma… Jah, aga see pole praegu tähtis. Minu korter on vaba ja jutul lõpp. Võin ma lõunat sööma minna?”

      “Vabandage,” ütles neljas, kes sarnanes toeka sitikaga.

      “Vabandage,” ütles talle vahele Švonder, “just nimelt söögitoa ja vaatlustoa asjus me teie jutule tulimegi. Üldkoosolek palub teid vabatahtlikult, töödistsipliini korras, söögitoast loobuda. Mitte kellelgi Moskvas ei ole söögituba!”

      “Koguni Isadora Duncanil2 mitte,” hüüatas naisterahvas heleda häälega.

      Filipp Filippovitšiga juhtus midagi, mille tagajärjel tema nägu võttis õrnalt punalilla tooni, aga ta ei toonud kuuldavale ühtegi heli, oodates ära, mis saab edasi.

      “Ja samuti vaatlustoast,” jätkas Švonder, “selle ruumi võib väga edukalt ühendada kabinetiga.”

      “Mmh,” tähendas Filipp Filippovitš kuidagi kummalise häälega, “aga kus ma siis peaksin sööma?”

      “Magamistoas,” vastas nelik kooris.

      Filipp Filippovitši punalilla jume omandas pisut hallika varjundi. “Magamistoas süüa,” ütles ta mõnevõrra lämbunud häälega, “vaatlustoas lugeda, ooteruumis riidesse panna, teenijatoas opereerida, söögitoas patsiente läbi vaadata. Väga võimalik, et Isadora Duncan just nimelt nii teebki. Võib-olla sööb ta lõunat kabinetis ja lõikab küülikuid vannitoas. Võib-olla. Aga mina ei ole Isadora Duncan!” röögatas ta äkki ja tema nägu läks punalillast kollaseks. “Mina söön lõunat söögitoas ja opereerin operatsioonitoas! Ütelge seda edasi üldkoosolekule ja nüüd palun teid alandlikult asuda oma asjade juurde ja anda mulle võimalus süüa lõunat seal, kus söövad seda kõik normaalsed inimesed, see tähendab söögitoas, aga mitte esikus või lastetoas.”

      “Siis, professor, võttes arvesse teie visa vastuseisu,” ütles Švonder, “esitame me teie peale kaebuse kõrgemalseisvatele instantsidele.”

      “Ahhaa,” lausus Filipp Filippovitš, “või nii?” Ja tema häälde tekkis kahtlaselt viisakas kõla. “Paluksin teid ühe silmapilgu oodata.”

      “On see alles sell,” mõtles peni vaimustusega, “justament nagu mina. Oh, nüüd lööb ta neile hambad sisse, lööb sisse. Ma ei tea veel, mismoodi, aga kohe lööb… Paras neile! Sel pikakoivalisel naksaks küll kohe praegu saapa pealt, põlveõndla kõõlusest… r-r-r…”

      Filipp Filippovitš võttis toru kolksatusega hargilt ja ütles sinna sisse:

      “Palun… jah… tänan teid… Kutsuge palun Pjotr Aleksandrovitš. Professor Preobraženski. Pjotr Aleksandrovitš? Olen rõõmus, et teid kätte sain. Tänan teid, olen terve. Pjotr Aleksandrovitš, teie operatsioon jääb ära. Mis? Jääb hoopis ära, nagu ka kõik teised operatsioonid. Järgmisel põhjusel: ma katkestan oma töö Moskvas ja üldse Venemaal… Praegu tulid minu juurde neli isikut, üks neist on meheks ümber riietatud naisterahvas, kaks on relvastatud revolvritega, nad terroriseerisid mind minu oma korteris eesmärgiga osa sellest ära võtta.”

      “Lubage, professor,” alustas Švonder ja läks teist nägu. “Vabandage… Mul ei ole võimalik korrata kõike, mida nad rääkisid. Mõttetused ei huvita mind. Piisab sellest, kui ma ütlen, et nad tegid mulle ettepaneku loobuda vaatlustoast, teiste sõnadega seadsid mu vajaduse ette opereerida teid ruumis, kus ma seniajani olen küülikuid lõiganud. Niisugustes tingimustes ma tööd teha ei saa, veelgi rohkem, mul pole selleks õigustki. Sellepärast lõpetan ma oma tegevuse, sulen korteri ja sõidan ära Šotsi. Võtmed võin üle anda Švonderile. Las tema opereerib.”