saatuslikke vigu.
Üks esimesi vigu ongi juba see, et sa tunnistad endale, et oledki nüüd armunud. Sellega sa oled juba alla andnud, alistunud, lõpetanud igasuguse vastupanu. Sellest hetkest peale oled sa nõrk, abitu ja saamatu. Sinuga võib juhtuda nüüd mida iganes, sa oled selle kõigega nõus. Sa oled täiesti ükskõikne, saagu mis saab.
Veelgi suurem viga on see, kui sa räägid sellest mõnele oma heale sõbrale, keda sa võid usaldada. Asi pole mitte selles, et too võib seda kuidagi kuritarvitada, edasi rääkida. Ei, asi on hoopis selles, et oma tunde sõnastamisega, sellest rääkimisega oled sa ennast juba lõplikult sidunud. Kuni sa veel mõtlesid ja tundsid, et oled armunud, siis võisid veel kuidagi pääseda. Sa võisid veel toibuda, terveks saada. Aga kui sa juba oled sellest rääkinud – vahet pole, kellele, kasvõi iseendale –, siis oled sa juba ennast selle tundega lõplikult sidunud. Sa ei saa enam sellest lahti.
Aga kõige suurem viga on muidugi see, kui sa tõepoolest avaldad armastust sellele, kellesse sa oled armunud.
Tõsi, sel võib olla ka häid tagajärgi. Sa võid seeläbi tõesti kohata vastuarmastust. Väga paljud inimesed armuvadki nendesse, kes neisse on armunud, kes neid ihkavad, kes neid armastavad. Sel ainsal põhjusel, et igaüks igatseb armastust.
Tõepoolest, kas saab üldse seksist rõõmu tunda, kui puudub armastus? Mis psüühilisest või hingelisest küljest saab üldse rääkida, kui puuduvad tõelised tunded, kui pole kõige olulisemat – armastust?
Jah, armurõõm… Sellest oli juttu juba alguses. Ja sellest tuleb veel juttu.
Aga ei maksa unustada, et kõik tunded muutuvad ja lähevad üle. Armastus on üks nendest. Ka see läheb üle. Sellest saab üle. Nagu igasugusest põdemisest.
Igast haigusest võib saada terveks, sest armastus on haigus. See on hullus. Midagi sellist, mida keegi ei suuda kontrollida, mis ise tuleb. Vallutab. Millega ollakse rahul. Millele alistutakse. Ollakse kaitsetu kõige ees. Ja mis võib seetõttu olla surmav, mis võib ka tappa.
Seepärast tulebki seda varjata, iga hinna eest. Ellujäämise nimel. Ja oodata, kuni läheb üle.
Piire ja võimalusi teades saab sellest siiski rõõmu tunda ka ilma lõplikult hulluks minemata. Hoides tagasi, nii ennast kui teist. Lastes minna just siis ja nii palju, kui vähegi võib, ilma kellelegi haiget tegemata.
Kas seks ongi eesmärk?
Fuck me, I’m famous.
Ja kui see on nii, siis tuleb paratamatult küsida, mis siis on see… eesmärk?
Kas see, et keegi tahab sinuga seksida, ongi nõus sinuga seksima? Ja siis te seksite. Seda sa tahtsidki?
Või see, et keegi vabastab sind seksuaalsetest pingetest, rahuldab sind? Või siis see, et sa saad ise kellelegi naudinguid valmistada, rahuldust pakkuda, kedagi õnnelikuks teha?
Või veel midagi? Andmine või saamine? Või mõlemad? Või vahel üks, vahel teine? Või pigem ikka emb-kumb neist?
Mida sa tegelikult tahad?
On ju ka veel see arvamus või ettekujutus või mõtteviis, et kui sa oled noor või ilus või rikas või sale või kuulus või midagi veel, siis saad rohkem, saad paremat. Saad valida, ei pea millestki puudust tundma.
Kõik need kiljuvad tibid lava ääres, kes muust ei unistagi kui vaid sinuga seksimisest. Kas sa seda siis tahadki? Kas see ongi see, kuhu sa tahtsid jõuda?
Annab see rohkem võimalusi, rohkem valikuid, vabastab igaveseks kõigist muredest ja otsingutest, võimaldab sulle lõpliku rahulduse ja paradiisi? Võibolla tõesti.
Aga kas see tõesti annab sulle ka seeläbi rohkem õnne ja rõõmu?
Rõõm tuleb ikka seestpoolt. Selleni me jõuame. Igatahes ei pruugi kuulsad ja rikkad veel sugugi olla õnnelikumad või rõõmsamad.
Keegi ei taha seksi. See kõlab jälle veidi imelikult, sest just seksist kõik igal pool räägivadki. Kuidas igaüks tahaks olla seksikas ja justkui tahaks muudkui seksi. Aga see on petlik, sest kõik tahavad ju hoopis seda, mida seksi kaudu võib saada.
Lähedust, armastust, turvatunnet, vaimustust, rõõmu, naudingut. Seksida saab ka iseendaga. Kõik teavad, kuidas seda teha. Seks pole üldsegi mitte kõige tähtsam. Tähtis on rõõm. Küsimus on selles, kuidas seksist rõõmu tunda, sellest rõõmu saada.
Tähtis pole mitte seks, vaid see, mida sellega koos, selle kaudu, selle abil võiks saada. Just kõik needsamad – turvatunne, rõõm, nauding, omanditunne, võim, mis iganes. Seks peab seal muidugi olema. Seks aitab seda kõike saavutada, aga pole ise eesmärk, vaid vahend, et kuhugi päriselt jõuda.
Ja jõutaksegi. Või ei jõuta.
Kas eneserahuldamine võib ka rõõmu pakkuda?
Kui nüüd meenutada kõike seda, millest me juba oleme jõudnud rääkida, siis võib tunduda, et iseendale küll ei saa rõõmu pakkuda. Oli ju jutt, et teine on tähtsam. Mitte mina, vaid tema. Kuidas üldse võiks enese rahuldamine siia sobida.
Aga mõtleme veidi järele.
Armastus pidavat algama ju enesearmastusest. Lugupidamine algab sellest, et iseendast lugu peetakse. Ausus algab iseenda vastu aus olemisest, eks ole. Miks siis seksi puhul peaks teisiti olema? Ja ega olegi.
Me kõik rahuldame ennast. Me kõik teeme seda.
Mehed teevad seda ja naised teevad. Poisid teevad ja tüdrukud teevad. Imikud. Loomad. Sinu isa teeb seda. Sinu ema teeb. Sinu lapsed teevad. Sina teed ja mina teen. Selles pole midagi imelikku, pahelist ega häbiväärset.
See leevendab stressi, õpetab tundma oma keha ja seksuaalsust. Mehed oskavad seetõttu paremini kontrollida oma "seismist" ja "tagasi hoidmist". Naistel leevendab see menstruatsioonivaevusi ja soodustab orgasmini jõudmist vahekorra ajal. Üldse mõjub see lõõgastavalt ning toob endaga kaasa mõnusa sooja tunde ja une.
Ja üldse, kuidas me saaksimegi vabalt jagada oma keha kellegi teisega, kui me ise pole sellega nõus? Kuidas me peaksime mõistma oma võimeid seksist rõõmu tundmisel, kui me ise pole veel oma võimeid avastanud? Kuidas me võiksime pakkuda teistele rõõmu, kui meil endil pole veel kindlust, kuidas me ise võiksime rõõmu tunda? Kuidas me saaksime olla mitmekülgsed ja huvitavad armastajad, kui me kõigepealt ja esmalt pole ennast armastanud, pole avastanud kõike seda, mis meil endil on võimalik?
See on muidugi tõsi, et paljud inimesed ei tähtsusta rõõmu. Kuid tõsi on ka see, et ise endale rõõmu valmistamine on oluline väga paljudel erinevatel põhjustel. Rõõmu tundmine annab suhete ja suhtlemise puhul just seda positiivset energiat, mis seob sind kaaslasega kõige paremini.
Ühtlasi on see osaliselt isegi nagu ellujäämisõpetus või päästerõngas nendel aegadel, mil päriselt seksida ei saa. Ihu tahab ju ikka, aga kui talle seda parajasti ei lubata, siis ta ka ei arene. Kõik need elundid, mida me eriti ei kasuta, kipuvad kängu jääma. Seepärast oleks vaja, kasvõi ellujäämise mõttes, ka neid kehaosi kasutada, mida parajasti teistele pakkuda ei saa.
Ja ega ei pea ju sel puhul kohe lõpuni minema. Vabalt võib ennast erutada kuni viimase piirini ja sealt siis rahulikult tagasi tulla.
Eriti tore on enese rahuldamise puhul see, et ei pea mitte kellegagi arvestama. Ei pea kellestki hoolima, kellegi tahtmistest või soovidest midagi teadma. Saad ise olla, iseendaga, täiesti segamatult.
Aga paraku avastad sa selle treeningu ja katsetamise käigus nagunii õige pea, et iseendaga tegeledes ei pruugi siiski mingit rõõmu tulla. Isegi kui tuleb kergendus, lahendus, purse, kui käib üle see laine, jääd ikka ükskõikseks, jääb mingi tühi ja mõttetu tunne.
Miks ometi? Aga sellepärast, et sa ei tahtnudki sellest rõõmu tunda. Sa tahtsid lihtsalt hetkelist kergendust, lahendust ja ei midagi muud. Muidugi võib see tunduda sulle lausa alandav, masendav, kurb. Sest sa olid üksinda, sul ei olnud kedagi.
Imelik küll, aga isegi sellest peab rääkima, kuidas inimesed