Kõige armsamad muinasjutud. Margit Mikk-Sokk

sisse lasta,“ mõtles Lumivalgeke ja ostis endale ilusa pihikupaela.

      „Laps, vaata sul riided nii ripakil, tule ma seon su pihiku ilusasti kinni,“ pakkus vanaeit.

      Lumivalgeke laskis pahaaimamatult kaubitsejal oma pihikut siduda, eit aga tõmbas paela tüdruku piha ümber nii pingule, et tollel hing kinni jäi ja too nagu surnu maha kukkus.

      „Nüüd ei ole sa enam kõige kaunim maa peal,“ rõõmustas vanaeit ja tormas välja.

      Õhtu saabudes jõudsid koju pöialpoisid ja kohkusid koledasti, kui nägid Lumivalgekest nagu surnu maas lamavat. Nad tõstsid Lumivalgekest ja nägid, et ta pihik on liiga kõvasti kinni seotud. Nad lõikasid pihikupaelad katki ja Lumivalgeke sai jälle hingata. Kui nad kuulsid, mis oli juhtunud, manitsesid nad Lumivalgekest:

      „See ei olnud õige kaupmeheemand, vaid sinu maskeerunud kuri võõrasema. Ära ava kellelegi ust, kui meid kodus ei ole.“

      Koju jõudes läks kuri kuninganna peegli ette ja küsis:

      „Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?“

      Peegel vastas nii nagu varemgi:

      „Kuninganna, kõigist kauneim küll te, pöialpoiste juures Lumivalgeke aga, suure paksu metsa taga, teist tuhat korda kauneim on veel.“

      Seda kuuldes läks kuninganna veri keema. Ta mõistis, et salasepitsus oli untsu läinud ja Lumivalgeke oli taas ellu ärganud.

      „Nüüd ma ta siit maamunalt ära kaotan,“ sisises ta kurjalt ja läks nõiakunsti tundes mürki tegema. Ta valmistas mürgise kammi, riietus vanaeideks ja asus pöialpoiste poole teele. Majani jõudes koputas ta uksele ja hõikas:

      „Ostke head ja paremat!“

      Lumivalgeke vaatas aknast välja ja ütles:

      „Minge edasi lahke eideke, ma ei tohi kedagi sisse lasta.“

      „Sa vaata ainult kaupa,“ meelitas vanaeit ja võttis mürgitatud kammi välja.

      Kamm küütles päikese käes väga kenasti ja meeldis Lumivalgekesele nii väga, et ta lasi ennast ära petta ja avas ukse. Kui ta kammi eest oli maksnud, pakkus vanaeit:

      „Tule, ma kammin su juukseid.“

      Vähimagi hirmuta laskiski Lumivalgeke eidekesel oma juukseid kammida. Niipea, kui eit aga kammi tüdruku juustesse surus, hakkas mürk mõjuma ja Lumivalgeke kukkus meelemärkuseta maha.

      „Nüüd on sinuga lõpp,“ sisises vanaeit, „enam ei ole sa kõige kaunim maa peal.“

      Saabus õhtu ja pöialpoisid jõudsid koju. Kui nad Lumivalgekese elutuna põrandalt leidsid, olid nad veendunud, et selles jälle kurja võõrasema käsi mängus on. Otsides, mis Lumivalgekesel viga võib olla, leidsid nad mürgise kammi. Kohe, kui nad kammi ta juustest võtsid, hakkas mürk taanduma ja Lumivalgeke ärkas jälle ellu ning jutustas neile kõigest, mis oli juhtunud. Pöialpoisid hoiatasid teda veel kord, et ta kellelegi rohkem ust ei avaks.