kudagimoodi aru saada, mis soldatitel siin tegemist on. Nemad, töölised, ei lähe ju ometi mitte kuritöö peale välja. Nad ei taha mitte purustada, põletada ega röövida, ei, nad tahavad ainult oma kaasvendadele selgeks teha, missuguste abinõudega nad oma tulusid peavad kaitsma; nad tahavad oma kaasvennad enesega ühes võtta, nad ei taha, et need endisesse raskesse olekusse peavad jääma. Ainult head soovivad nad sadadele ja isegi tuhandetele inimestele.
Üks ohvitser astub rahva poole. Ta astub õige lähedale ja ütleb, et rahvas laiale peab minema, vastasel korral saada tema laskma.
“Mis on teil siin tegemist?” hüüab keegi rahva seast. “Oleme meie mõned jaapanlased või? …”
“Teil pole siin mitte midagi tegemist,” ütleb keegi teine. “Teie pole vabrikant ega pole ka tööline. Minge kasarmusse, seal on teie koht.”
“Ma hoiatan veel kord ning siis saab tuld antama!” hüüab ohvitser ärritatud häälel.
“Saab tuld antud …” kostab rahvahulgast. “Rahuliste, sõjariistadeta inimeste peale antakse tuld. Eks kuule ometi meeletust.”
Kuid mis see on ometi? Soldatid astuvad reasse … nad võtavad püssid kaenla alla. Kahin käib rahvahulgast läbi. Suurem hulk pistab hirmutules põgenema. Kostavad ehmatusehüüded, kiljatused. Mõned julgemad jäävad siiski veel seisma ja vaatavad külmadele püssiraudadele vastu, mida niisama külmad, raudsed käed palgele tõstavad. Rea otsas seisva ohvitseri haljas mõõk tõuseb üles. Ehmatuse pärast muutuvad seisma jäänud inimesed kui puupostideks. Mõõk välgatab õhus ning püssid praksatavad. Siin ja seal lamavad inimesed, süüta, sõjariistadeta ja põgenejad inimesed oma vere sees maas. Mõned nendest liigutavad, oigavad, püüavad üles tõusta, teised magavad rahuliselt ja – igaveste. Siin on lapsi ja vanu, siin on naisterahvaid ja meesterahvaid. Nende veri, soe, aurav veri jookseb kokku, nagu nad oma hingedega ja kehadega ükskord armutules kokku sulasid, kus nad nendele elu aluse panid, kes nüüd neid igavesele puhkusele saadavad. Külmad püssirauad muutuvad surmates soojaks, kuna aga mundrikandjad endist viisi tuimalt ja külmalt oma ette vahivad, kus nende süüta ohvrid maas lamavad.
N. vabriku toru ajab endist viisi musta suitsu välja ja niisamasugused mustad kujud teevad oma pimedates, lämbunud ja raske õhuga täidetud ruumides endist viisi agaralt tööd. Ka kaasvendade veri, mis nende eest ära on valatud, ei suuda neid arusaamisele tuua.
Suur hulk inimesi seisab linna haigemaja ees. Klaasukse peale on haavatute nimekiri üles pandud. Inimesed püüavad nimekirja ligi pääseda, et seda lugeda. Mitmed lähevad kärsitult siit mööda, neid ei huvita nähtavaste haavatute nimekiri. Nad tõttavad haigemaja taga oleva surnukambri juurde, kus külmad surnukehad niisamasuguse külma kivipõranda peal lamavad. Külmad ei ole aga nende inimeste näod, kes neid surnukehasid silmitsevad. Vaatajate nägudel helgib tume, tagasisurutud vari. Selles on lõpmata viha ja põhjatu valu endid ühendanud. Silmadest, milledest mõned ilusad, selged ja täis süütaust, kuna teised vanadusest juba poolkustunud ja auku vajunud on, voolavad pisarad, jämedad pisarad, mis niisama palavad on kui see veri, mis nende süüta ohvrite soontes tuksus, kui külm kuul neid trehvas. Haavatute nimekirja lugejate hulgas on ka Leena Müür. Tema aga ei püüa nimekirja mitte lugeda. Ta teab juba, et ka see nimi seal peal seisab, mida tema sealt otsima peaks. Leena hoiab ennast võimalikult ukse ligi, et haigemajasse sisse pääseda. Tal läheb see ka korda. Haavatute rea vahelt astub ta edasi ja jõuab teise tuppa. Siin lamab Hans; ta on kolmest kohast haavatud. Tohtrid ütlevad Leenale, et lootust elu peale olla, kuid nähtavaste ei usu nad isegi seda, mis nad räägivad. Nad räägivad seda ainult sellepärast, et ka see üks nende ametikohustest on. Leena astub tasakeste Hansu aseme juurde, seisab natuke aega püsti tema ees ja vaatab oma mehe näo peale. See on kui surnu nägu: kahvatu, paled ja kinnised silmad auku vajunud. Hans ei kuule, et keegi tema aseme ette on astunud. Kui aga Leena tooli peale istub, mis sealjuures vähe kuuldavalt nagiseb, teeb Hans silmad lahti. Nendes helgib palavusline sära. See sära näitab, kui pesitseks haavatu hinges hirm, viha ja kurbtus; ka iseäralist tungi avaldab see sära. Haavatu vahib esiteks üksisilmi ja uurivalt oma naise peale, nagu tahaks ta küsida: “Mis on sinul siin tegemist?” Siis liigutab ta aga pahemat kätt, mis terve on, ja annab mõista, et Leena talle ligemale istuks. See mõistab seda. Ta istub ja kummardab otse oma mehe suu juurde, et ka kõige vähemat hingeõhukese liikumist tema kuivanud, kahvatanud sinistelt huultelt kinni püüda.
“Oled sa ammugi juba siin?” küsib Hans nõrgalt, vaevalt kuuldavalt.
“Just praegu tulin.”
“Ma ei tohi rääkida …” sõnab Hans natukese aja pärast. Leena vaatab ta aukuvajunud silmadesse ja arvab mõistma, mispärast Hans rääkida ei tohi.
“Ma räägin aga siiski, ma tahan rääkida … see on viimane kord … ma tunnen seda. Ma ei tule oma jalaga siit mitte enam välja …” Hans vaikib.
Nende sõnade mõju näib aga Leena peale suur olema. Ta silmad seisavad kui neetud Hansu silmade, huulte, näo, terve tema olevuse peal. Nõnda suudlevad lahkujad armastajad nooruseõhinas: kaua ja tungivalt, nagu tahaksid nad endid igaveseks kokku sulatada.
“Ma olin su vastu ülekohtune … viimasel ajal,” räägib Hans jälle. “Ma varjasin sinu eest nii mõndagi … piinasin sind …”
Leena ei mõista selle peale mitte midagi muud vastata, kui nimetab oma mehe nime, ja sellesse ainukesesse sõnakesesse näib ta andeksandmise ja terve oma hinge kokku valama.
“Tulevikus ei saa see mitte enam nõnda olema … ei saa … ei saa, seal ei varja ma mitte midagi enam sinu eest, s. o. seal ei varjata enam. Mina … meie, mehed, tahame midagi suurt teha, mitte üksnes omale, vaid ka teile kõigile. Ma ei tahtnud aga sellest sinule rääkida, ma ei pidanud seda sinu kohaseks. Kudas oleksid sa aga rõõmustanud, kui see kõik valmis oleks saanud … Meie ei suutnud aga mitte midagi veel korda saata, ainult iseenesega olen ma korras. Ja-jah, see on juba kord nõnda, teha pole seal mitte midagi. Kas sa käisid seda kohta vaatamas, kus mina ühes teistega maas lamasin? Ei … Siis sa seda verd ei näinud … See on aga tähtjas. Kõik oleksid pidanud seda nägema … Metsloomad, kiskjad, nad on oma taltsutaja ees puuris alandlikud kui kutsikad, kuid näita neile verd … katsu, missuguse näo, missugused silmad nad siis teevad. Ära mõtle, et nad seda ainult murdmise, nälja pärast teevad. Ei. Ma ei saanud sellest ennemalt aru, aga nüüd mõistan ma. Veri toob neile vabaduse meelde. Ja sellepärast on taltsutaja, rõhuja päevad silmapilk loetud … Kuid puur … raudne puur, see on kindel ja kõva. Meie pole mitte kiskjad loomad, siiski hoitakse meid hoolega puuris ja sealgi pannakse meile veel suukorvid pähe. Ja kui meie endid oma puuris liigutada julgeme, siis näidatakse meile meie eneste verd …”
“Sa ärritad ennast asjata,” ütles Leena, kui ta aru sai, et Hans kõvemine rääkida püüdis.
“Asjata … Kudas asjata? On see siis kõik asjata? Ei … Sellest peaksid kõik ärritatud saama, kõik peaksid sinna platsile minema, see tuletaks neile midagi meelde, see ühendaks neid meie kõikidega: veri on ju kõige parem liim. See ei karda vett ega tuld … Kas mäletad, oled ehk lugenud … piiblis on ühes kohas öeldud, et lõvid, tiigrid, lambatalled ning hirved üheskoos magama ja mängima saavad … umbes nõnda on seal öeldud … vaata, sinnapoole püüamegi meie … Ja me jõuame tingimata sinna, kuid mitte meie üksi, vaid kõik ja ka teie peate meid tingimata selles aitama. Sa oleksid pidanud mind aitama, aga ma hoidsin ennast sinu abi eest kõrvale … Sa võid seda aga veel nüüdki teha … Lapsed jäävad sinu hoolde … nendele tee seda. Vii nad platsile, näita seda neile ning ütle, et ka nende isa veri siin on auranud. Kui nad seda nüüd ei mõista, mis see tähendab, siis mõistavad nad seda pärast … kui nad suuremaks kasvavad. Nad ei unusta seda mitte … ei iialgi. Nad ei peagi seda unustama, selle eest pead sina ka hoolt kandma, kuni sa elad. Igal silmapilgul pead sa seda neile meelde tuletama …”
“Jää rahuliseks, sa teed enesele halba,” sõnas Leena.
“Ka sina käsid mind rahule jääda nagu tohtridki … Ma jään peagi rahule, täieste rahule … Kuid et elavad mitte rahule ei jääks, nad on küllalt surmaund suikunud. Ka meie kahekesi. Kas mälestad, mis meie ennemalt rääkisime, unistasime? …