on>
OLESJA
Minu teener, kokk ja jahikaaslane – polesjelane Jarmola – astus seljatäie puude all küürutades tuppa, viskas halud kolinal põrandale ja soojendas hingeauruga külmetavaid sõrmi.
«Oi, missugune tuul on väljas, noorhärra!» ütles ta ahjuukse ette kükitades. «Tuleb kõvasti ahju kütta. Lubage tuleläidet, noorhärra.»
«Nii et homme me jänesejahile ei lähegi või? Mis sa arvad, Jarmola?»
«Ei… ei saa… Kuulake, kuidas väljas möllab! Jänes lesib nüüd paigal ega kõssagi… Homme ei näe te ainustki jänesejälge.»
Saatuse tahtel olin sattunud tervenisti kuueks kuuks ühte Volõõnia kubermangu kolkakülla, Polesje lähedusse, ning jahilkäimine oli minu ainsaks tegevuseks ja meelelahutuseks. Tõele au andes, kui mulle ülesandeks tehti sellesse külasse sõita, polnud mul aimugi, et pean vaevlema siin sellises talumatus igavuses. Ma sõitsin siia koguni heameelega. «Polesje… kõrvaline maanurk… elu looduse rüpe… lihtne elulaad… primitiivsed inimesed,» mõtlesin ma vagunis istudes. «Mulle täiesti tundmatu rahvas, kummaliste tavadega, omapärase keelemurdega… ja tõenäoliselt on neil säilinud suurel hulgal poeetilisi legende, pärimusi ja rahvalaule!» Mul aga oli selleks ajaks juba õnnestunud (kui juba jutustada, siis jutustada kõik) avaldada ühes väikeses ajalehes jutuke, milles leidsid aset kaks mõrva ja üks enesetapmine, ning ma teadsin teoreetiliselt, et kirjanikule on kasulik jälgida rahva elu ja kombeid.
Kuid… kas oli Perebrodi küla talupoegadele omane mingi eriline, visa kinnisus või ei osanud ma nende usaldust võita, kuid minu suhted nendega piirdusid üksnes sellega, et mind nähes paljastasid nad juba eemalt pea, minu kohale jõudes aga laususid süngelt: «Gai bug!» mis pidi tähendama: «Aidaku jumal!» Ent kui ma tegin katset nendega juttu alustada, vaatasid nad mulle imestunult otsa, ei näinud aru saavat kõige lihtsamatestki küsimustest ja aina püüdsid suudelda minu käsi, mis oli poola pärisorjuse ajast säilinud vana komme.
Raamatud, mis mul kaasas olid, lugesin ma väga ruttu uuesti läbi. Igavusest tegin katset – kuigi see tundus mulle algul ebameeldivana – tutvust sobitada kohaliku intelligentsiga, kelleks olid minust viisteist versta eemal elav ksends, sama koguduse «pan organist», kohalik urjadnik ja naabruses asuva mõisa kontoriametnik – eru-untervits – , kuid sellest ei tulnud midagi välja.
Siis püüdsin ma ajaviiteks Perebrodi külaelanike arstimisega tegelda. Minu käsutuses oli kastoorõli, karbolhapet, boorhapet ja joodi. Kuid siin põrkasin ma peale oma kasinate meditsiiniliste teadmiste veel teisele raskusele: oli täiesti võimatu diagnoosi teha, sest haiguse tunnused olid kõigil minu patsientidel alati ühed ja samad: «sees valutab», «ei saa süüa ega juua».
Tuleb näiteks minu juurde eideke. Nuusanud parema käe nimetissõrmega häbelikult nina, võtab ta põuest munapaari – näen seejuures viivuks tema pruuni ihu – ja paneb munad minu ette lauale. Siis hakkab ta minu käsi püüdma, et vajutada neile suudlust. Ma peidan käed selja taha ja veenan eidekest: «Pole tarvis, vanaema… jäta… ma pole papp… minu suhtes pole see ette nähtud… Mis sul valutab?»
«Sees valutab, noorhärra, just rinde all, ei saa süüa ega juua.»
«Kas sul on see tõbi juba ammu?»
«Kust mina tean?» vastab ta samuti küsimusega. «Sees muudkui kõrvetab ja kõrvetab. Ei saa süüa ega juua.»
Ja kui palju ma temaga ka vaeva ei näe, täpsemaid haiguse tunnuseid ma ikkagi teada ei saa.
«Ärge muretsege,» andis mulle ükskord nõu eru-untervitsist kontoriametnik, «saavad ise terveks.
Paranevad nagu koerad kärnatõvest. Mina, teate, tarvitan ainult üht arstirohtu – nuuskpiiritust. Kord tuleb minu juurde talupoeg. «Mis sul siis asja oli?» – «Olen haige…» ütleb ta. Panin talle kohe nuuskpiiritusepudeli nina alla. «Nuusuta!» Nuusutab…«Nuusuta veel kord… kõvemini!» Nuusutab… «Noh, kas on parem?» – «Oleks nagu raasike parem…» – «Noh, mine siis jumala rahus!»»
Pealegi oli mulle vastik see käte suudlemine (mõned langesid lausa minu jalgade ette maha ja püüdsid vägisi saapaid suudelda). Selles ei avaldunud hoopiski mitte tänuliku südame tundeliigutus, vaid lihtsalt sajandeid kestnud orjuse- ja vägivallaajast külge jäänud vastik harjumus. Ning ma tundsin ainult imestust tollesama untervitsist kontoriametniku ja urjadniku üle, kui nägin, missuguse häirimatu tähtsusega tõstsid nad talupoegade suu ette oma suuri, punetavaid kämblaid…
Nii jäi siis järele ainult jahilkäimine. Kuid jaanuari lõpuks muutusid ilmad säärasteks, et ka jahil käia polnud enam võimalik. Iga päev puhus kõle tuul, öö jooksul aga tekkis lumele kõva koorik, mida mööda jänes jooksis jälgi jätmata. Istudes toas ja kuulates tuule ulumist, tundsin ma õudset igavust. Mõistagi haarasin ma ahnelt kinni sellisest süütust meelelahutusest, nagu kirjakunsti õpetamine polesjelasele Jarmolale.
Algas see muuseas kaunis originaalselt. Kord kirjutasin kirja ja tundsin äkki, et keegi seisab mu selja taga. Tagasi vaadates nägin Jarmolat, kes oli oma pehmetes viiskudes käratult nagu ikka minu tooli taha astunud. «Mis sa tahad, Jarmola?» küsisin mina.
«Imestan, näe, kuidas te kirjutate. Kui minagi oskaksin nõnda… Ei, ei… mitte nõnda nagu teie,» lisas ta häbelikult ja kiiruga, nähes mind naeratavat. «Kui oskaksin ainult oma perekonnanime…»
«Milleks sul seda tarvis läheb?» imestasin mina… (Peab mainima, et Jarmolat peeti kõige vaesemaks ja kõige laisemaks talupojaks kogu Perebrodi külas; palga ja maapidamisest saadud sissetuleku jõi ta maha; nii viletsaid härgi nagu temal polnud kellelgi ümbruskonnas. Minu arvates ei vajanud tema küll põrmugi kirjaoskust.)
Ma küsisin veel kord kahtlevalt: «Misjaoks pead sa siis oskama oma nime kirjutada?»
«Vaadake, mäherdune asi on, härra,» vastas Jarmola erakordselt malbelt. «Meil pole terve küla peale ainukestki kirjaoskajat. Kui on tarvis mõnele paberile alla kirjutada või vallamajas asju ajada või midagi muud… siis keegi ei tule sellega toime… Külavanem vajutab ainult pitsati alla, endal aga pole aimugi, mis seal kirja on pandud… Sellest oleks suur kasu kõigile, kui keegi oskaks alla kirjutada.»
Tuntud salaküti ja muretu hulkuri Jarmola selline hoolitsus koduküla ühiskondlike huvide eest – tema arvamusega poleks külakoosolek muide kunagi arvestanud – , see hoolitsus liigutas mind millegipärast. Ma ise tegin ettepaneku, et hakkan teda õpetama. Oli aga see alles põrguränk töö – kõik need minu katsed õpetada talle selgeks teadlik lugemine ja kirjutamine! Jarmola, kes tundis nagu oma viit sõrme iga jalgrada ja peaaegu iga puud metsas, kes oskas orienteeruda päeval ja öösel mistahes paigas, kes tundis jälgede järgi ära iga ümbruskonnas elava hundi, jänese või rebase – seesama Jarmola ei suutnud endale kuidagi kujutleda, mispärast näiteks tähed «m» ja «a» moodustavad koos sõna «ma». Tavaliselt murdis ta sellise ülesande kallal piinarikkas mõtiskluses pead minutit kümme või isegi rohkem, kusjuures tema tõmmu, kõhn, aukuvajunud silmadega nägu, mis oli üleni kasvanud karedasse, musta habemesse, mida täiendasid suured vurrud, väljendas vaimse pingutuse ülimat astet.
«Noh, ütle, Jarmola – «ma». Ütle niisama lihtsalt «ma»,» ei jätnud ma teda rahule. «Ära vahi paberilehele, vaata minu otsa, vaat, nii. Noh, ütle «ma»…»
Siis ohkas Jarmola raskelt, pani lauale pulga, millega ta tähti näitas, ning lausus nukralt ja otsustavalt:
«Ei… ei saa…»
«Kuidas sa siis ei saa? See on ju nii kerge. Ütle lihtsalt «ma», nii nagu mina ütlesin.»
«Ei… ei saa, härra… ei jäänud meelde…»
Kõik meetodid, võtted ja võrdlused purunesid selle haruldase puupäisuse vastu. Kuid Jarmola tung hariduse poole ei vähenenud karvavõrdki.
«Kui õpiksin ära ainult oma perekonnanime kirjutamise!» anus ta häbelikult. «Muud midagi pole tarvis. Ainult oma ees- ja perekonnanimi: Jarmola Popružuk – ja muud midagi.»
Loobudes lõplikult mõttest õpetada talle selgeks teadlik lugemine ja kirjutamine, hakkasin talle õpetama mehaanilist allkirja andmist. Minu suureks imestuseks osutus see õppimisviis Jarmolale jõukohasemaks, nii et teise kuu lõpuks saime perekonnanime kirjutamisega juba peaaegu hakkama. Mis aga eesnimesse puutub, siis otsustasime oma ülesande lihtsustamiseks selle õppekavast hoopis välja jätta.
Õhtuti,