jumalale tänu!» lõi ta põlglikult käega. «Kui meid vanaemaga täiesti rahule jäetaks, oleks kõige parem, nüüd aga…»
«Mis nüüd aga?»
«Uudishimu teeb ruttu vanaks,» sähvas ta vastuseks. «Ja kes te ise olete?» küsis ta rahutult.
Ma aimasin, et tõenäoliselt kardavad vanaeit ja see kaunitar mingit tagakiusamist võimukandjate poolt ja ruttasin teda rahustama.
«Oh, ära tunne ilmaaegu muret! Ma pole urjadnik, vallakirjutaja ega aktsiisiametnik, ühe sõnaga, ma pole ülemuste killast.»
«Kas tõesti ei ole, ega te ei valeta?»
«Annan sulle ausõna. Olen jumala eest kõige kõrvalisem inimene. Sõitsin siia lihtsalt mõneks kuuks võõrusele ja sõidan siis jälle minema. Kui sa tahad, ma ei lausu mitte kellelegi ainustki sõna, et siin käisin ja teiega kokku puutusin. Usud sa mind?»
Neiu nägu muutus pisut lahkemaks.
«Noh, tähendab, räägite tõtt, kui ei valeta. Aga kas te olite meist varem midagi kuulnud või sattusite siia juhuslikult?»
«Ma ei tea õieti isegi, kuidas sulle seda seletada… Kuulnud üht-teist muidugi olin ja tahtsin teid isegi kunagi külastada, täna aga sattusin siia juhuslikult, eksisin teelt… Noh, aga ütle mulle nüüd, miks te inimesi kardate? Mis nad teile kurja teevad?»
Ta vaatas minu otsa uuriva usaldamatusega. Kuid minu südametunnistus oli puhas ja ma talusin tema teravat pilku silmagi pilgutamata. Siis hakkas ta järjest kasvava erutusega kõnelema:
«Kurja on nad meile palju teinud… Lihtrahva üle ei või just eriti nuriseda, aga ülemused… Tuleb urjadnik – kahmab, tuleb pristav – kahmab. Ja enne, kui midagi ära võtavad, sõimavad veel vanaema: sina, ütlevad, oled nõiamoor, kuradile müüdud hing, sunnitööline… Ah, mis sellest rääkidagi!»
«Aga sind nad ei puutu?» libises mul huultelt ettevaatamatu küsimus.
Ta ajas kõrgi enesekindlusega pea püsti ja tema ahenenud silmades vilksatas tige võidurõõm…
«Ei puutu… Kord ajas keegi maamõõtja mulle käpad külge… Tuli teisel lust armatseda… Ma arvan, ta pole tänase päevani unustanud, kuidas ma teda kallistasin.»
Neist pilkavaist, kuid omapäraselt uhketest sõnadest võis välja lugeda nii palju karmi sõltumatust, et ma tahtmatult mõtlesin: «Sa pole siiski asjatult üles kasvanud Polesje põlismetsas – sinuga on tõepoolest ohtlik naljatada.»
«Aga kas meie kedagi puutume!» jätkas ta, hakates minu vastu üha suurenevat usaldust tundma. «Meil pole inimesi üldse vaja. Ainult korra aastas lähen ma alevikku seepi ja soola ostma… Ja veel vanaemale teed – ta armastab mul teed juua. Aga muidu oleks parem üldse mitte kedagi näha.»
«Noh, nagu ma näen, teie vanaemaga inimesi suurt ei salli… Aga kas mina võiksin kunagi teie juurde viivuks sisse astuda?»
Ta hakkas naerma ja nii kummaliselt, nii ootamatult muutus tema kaunis nägu! Sinna ei jäänud jälgegi endisest karmusest: see muutus äkki helgeks, häbelikuks, lapselikuks.
«Kuid mis teil meie juures teha oleks? Meie vanaemaga oleme igavad… Mis seal ikka, eks astuge sisse, kui olete tõepoolest hea inimene. Ainult teate mis… kui te kunagi peaksitegi meie poole tulema, siis parem juba ilma püssita…»
«Sa kardad või?»
«Mida mul karta? Ma ei karda midagi,» ja tema häälest võis jälle välja lugeda usku oma jõusse. «Ma ainult ei armasta seda. Milleks tappa linnukesi või jäneseid. Nad ei tee kellelegi kurja, elada aga tahavad nad samuti nagu meie teiega. Ma armastan neid: nad on sellised väikesed, rumalukesed… Kuid siiski, nägemiseni,» ütles ta kiirustades, «ma ei tea, kuidas teid ees-ja isanimega austada… Kardan, et vanaema hakkab tõrelema.»
Ning ta jooksis kergelt ja kiiresti onni poole, pead ette kallutades ja tuulest sasitud juukseid kätega kinni hoides.
«Pea, pea!» hüüdsin ma. «Kuidas su nimi on? Saame juba nagu kord ja kohus tuttavaks.»
Ta peatus hetkeks ja pöördus minu poole.
«Mu nimi on Aljona… Siinse viisi järgi – Olesja.»
Ma viskasin püssi õlale ja hakkasin minema kättejuhatatud suunas. Tõusnud väikesele künkale, kust algas kitsas, vaevalt märgatav metsarada, vaatasin korraks tagasi. Olesja punane, tuule käes kergelt lehviv seelik paistis veel onni lävelt, eraldudes ereda laiguna lume pimestavalt valgel ühtlasel taustal.
Tund aega pärast mind jõudis koju Jarmola. Temale omase vastumeelsuse tõttu tühise jutuajamise vastu ei pärinud ta minult ainsa sõnagagi, kuidas ja kus ma olin ringi ekselnud. Ta ainult lausus nagu muuseas:
«Ma viisin selle jänese kööki… kas praeme ära või saadate kellelegi?»
«Aga sa ei teagi, Jarmola, kus ma täna olin?» ütlesin ma, kujutledes endale juba ette polesjelase imestust.
«Miks ma siis ei peaks teadma?» torises Jarmola toorelt. «Teadagi, käisite nõidu külastamas…»
«Kust sina seda tead?»
«Miks ma siis teadma ei peaks? Kuulsin, et te hõikamisele ei vasta, ja tulingi siis tagasi teie jälgedele… Ah, noorhärra!» lisas ta etteheitva meelepahaga. «Ei tarvitseks teil sääraste asjadega tegemist teha… Patuasi!..»
Kevad saabus sel aastal vara, korraga, ja nagu see on Polesjes tavaline – ootamatult. Külatänavatel hakkasid voolama kobrutavad, pruunid, päikese käes säravad veeojad, vahutades vihaselt teel olevate kivide ümber ja viies kaasa kiiresti keerlevaid laaste ja hanede udusulgi; suurtes veeloikudes peegeldus vastu helesinine taevas, kus ujusid ümmargused, otsekui keerlevad valged pilved; katustelt langesid kuuldavalt alla tihedad veetilgad. Varblased, kes istusid parvedena teeäärsete hõberemmelgate okstel, siuksusid nii valjusti ja erutatult, et nende lärmi tõttu polnud midagi kuulda. Kõikjal andis end tunda elu rõõmus ja tõtlik rahutus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.