Monument. Enn Vetemaa

aega hiljem) seisin aga puruuimasena võimlejate rivis ning jahe skalpeljas hääl kamandas: „Kokku! Harki! Kokku! Harki! Üks-kaks-kolm! Kaks kaks-kolm! Voore, miks te ei kükita? Kolm-kaks-kolm!” Mitte ainsatki hellitavat pilku!

      Kui ma kella kümne paiku bussis laagrist kodu poole loksusin ja näost rohelisena iiveldusega võitlesin, olid naised minu jaoks mõistetamatud, hirmutavad olevused. Hiljem pole keegi mind kasutanud nagu tarbeeset ja ma tunnen praegugi veel kibedat solvumist oma elu esimesele romantilisele ööle tagasi mõeldes. Mehed ei või taluda, kui naised nendega nii käituvad nagu nemad ise naistega! Tean, et hiljem sai sellest naisest üks turismiala tähtsamaid asjamehi. (Karjeristide vastu pole mul midagi – standardiseeritud tüüpkarjeriste ei või ma aga taluda!) Ja Eva jutt ning hoiak – need olid toosama tuttav ühepajaroog lasteaiatädist ja „oma poisist”, mille pära maitstes ma kord olin mürgituse saanud.

      „Jõuetud konjakilörpijad,” rääkis Eva meie noortest kunstnikest toonil, mis ei kannatanud vastuvaidlemist, „sajast grammist piisab, et nad oma suurtest plaanidest pasundama hakkaksid. Kahesaja grammi järel on neil sünnitusvaludes vaevleva Neitsi Maarja nägu. Pärast kolmandat sadat aga nad juba teavad, on lõpuks leidnud (käed kivinesid efektselt) just selle pintslilöögi, mida nii kaua otsida tuli ja mis maalist maali teeb! Jah, kohe lähevad nad ateljeesse ning töö saab lõpetatud! Siis tuleb aga veel neljas sada ning nad lähevad tõepoolest – ainult et selle kukega ukse taha ja luksuvad seal südilt veerand tundi. Ning järgmisel päeval kordub plaat otsast peale: peavalu, uus pasundamine, leidmine, teadmine ja – luksumine!”

      See jutt kõlas Eva suus pisut kummaliselt. Eriti just pärast Annelt kuuldud informatsiooni Aini elukommete kohta. Või olid siis proua Saarmal kasvatuslikud eesmärgid? See oleks tema poolt küll asjatu jõukulu: mina tarvitan joobejooke üpris mõõdukalt, Ain aga ei tundunud Evat üldse kuulavatki. Mitte et ta oleks tegelnud millegi kõrvalisega, ei, ta vaatas oma naist, ja minu arvates abielumehe kohta lausa üllatava vaimustusega. Umbes nii nagu kaluripoiss karusselli. Silmitsesin Aini huviga: nii inetuid, ei – pigem nii värvituid mehi kohtab harva. Ta lühikesel kehal ja lühikesel kaelal istus ebaproportsionaalselt suur pallümar pea. Hõredad liivakarva juuksed olid (küllap vist Eva nõudmisel) hästi lühikeseks lõigatud ja uitasid grotesksete turris salkudena roosakal pealael ringi. Kui ma märkasin veel püksisäärest väljapiiluvat helesinist paelakest, leidsin, et Ain on omamoodi ikka täiuslik eksemplar küll. Kehv välimus on kunstnikule mõnes mõttes eeliseks: kohe kui selline millegi kaalukamaga maha on saanud, tunnistatakse ta „jube andekaks”! Ja need, kes kunstist mõhkugi aru ei saa, on selles veel kõige kindlamad: „Issand, milline veidrik!..” sosistatakse sellist õnnemeest nähes hardalt, otsekui oleks andekus mingi kuri sisemine tõbi või vähemalt kohusetruu luupainaja, kes oma ohvrit igal öösel agarasti piinutamas käib.