teab, et toidu üle ei tohi viriseda, sest söök on kallis, aga see koolitoit ületas küll igasugused piirid. Ta keeldus söömast, kuna aga käsk oli taldrik tühjaks süüa, tuli midagi välja mõelda.
Hiirvaikselt poetas Saskia makaronid taldrikult oma sahtlisse. Kui ta oli peaaegu kõik makaronid jõudnud sahtlisse libistada, ühesõnaga, kui ta oli oma tööga lõpule jõudnud, haaras toidutädi suur ja jäme käsi tema õlast.
„Mida sa teed? Kas niimoodi raisatakse toitu? Oota sa, küll ma su vanematele ära räägin ja sa veel kõva keretäie saad!”
Saskial jooksid hirmujudinad üle selja, ta ei teadnud, mida öelda või teha, üks oli aga kindel, toidutädi sel päeval rohkem vihale ajada ei maksnud.
„Nii, lapsed, tänases kunstiõpetuse tunnis joonistage midagi ise oma vabal tahtel. Muidugi võite julgesti tulla minu käest nõu küsima, kui vaja,” ütleb õpetaja.
Lapsed hakkavad usinasti tööle, ainult Saskia vaatab nõutult klassis ringi, kuna temal ei tule ühtki ideed pähe. Valdi joonistab midagi eelmisel nädalal kooli külastanud nukuteatri etendusest. Valdi pildil on kardin ja papagoi selle peal. Saskia piilub veidi ning joonistab ka kardina ja papagoi, täpselt samasuguse, isegi värvid teeb samad.
Õpetaja käib klassiridade vahel ringi ja aina kiidab: „Tublid, kõigil on ilusad pildid ja igaühel on midagi erinevat joonistatud,” kuni jõuab Saskia ja Valdini.
„Miks teil täpselt ühesugune pilt on? Valdi? Saskia?” pärib ta lastele kordamööda otsa vaadates.
„Tema ahvis minu pealt, ausõna,” seletab ähmis Valdi.
„Koolis niimoodi ei öelda, et ahvis, siin tuleb viisakalt rääkida! On see tõsi, Saskia?”
Saskia tunneb, kuidas nägu tulipunaseks tõmbub ning õhetama hakkab. Kõigi pilgud on temal. Olukord on vägagi piinlik, kuna Saskiale ei meeldi kohe üldsegi tähelepanu keskpunktis olla.
„Seda, et … Ma ei teadnud … Mul ei tulnud ühtegi head mõtet pähe, mida joonistada.”
„Kas kohe mitte ainsatki? Kindlasti sa ju millestki mõtled, igaüks mõtleb.”
Saskia peas vasardab vaid üksainus mõte – ära siit, kiiresti minema siit vastikust koolist, kus õpetajad kiusavad ja teised lapsed naeravad. Tüdruk tunneb, et teda on järjekordselt alandatud, südamepõhjani solvatud. Mis tähtsust on ühel tühisel pildil, et sellest nii palju kära tekitada? Saskial on täiesti ükskõik, mida ta sinna pildile joonistas, aga midagi joonistama ju pidi, kuna õpetaja käskis. Tegelikult talle üldsegi joonistamine ei meeldi, sest tema arvates on see titekas ja mõttetu tegevus. Ja nüüd siis selline probleem!
„Vaata, Saskia, kui sulle antakse elus vaba valik, mida sa siis teed? Kas sa teed, mida sa tõeliselt ihkad, või seda, mida teised teevad ja õigeks peavad?” küsib õpetaja murelikult.
„Ma ei tea praegu. Kui ma juba suur olen, siis kindlasti tean, mida teha.”
„Asi selles ongi, et paljud täiskasvanudki ei tea, mida nad teha tahavad. Nad otsivad ja otsivad, kuni ongi elu läbi ning tõdevad siis, et ei teinudki nagu midagi. Vähemalt mitte seda, mida tõeliselt teha oleksid tahtnud.”
„Aga miks nad siis ei tee?” ei saa Saskia küsimata jätta.
„Elus ei ole nii, et kui suureks kasvad, siis tead kõike, mida teha tuleb ja mida mitte. Tihti tõeline eneseotsing alles siis algab.”
„Mida nad siis otsivad?” ei saa tüdruk enam millestki aru.
„Iseennast. Nad tahavad teada, kes nad on ja miks nad on ning mida neil teha tuleb,” seletab õpetaja rahulikult.
„Näh, mina tean küll, kes ma olen. Ma olen Saskia ja ma olen sellepärast, et ema-isa tahtsid mind. Ja mul tuleb koolis käia, et targaks saada,” vatrab Saskia ja mõtleb, kas õpetaja on rumal või?
„See kõik ei ole nii lihtne, Saskia. Sa käid küll koolis tarkust kogumas, aga kui kool läbi saab, siis alles tõeline kool algab – elukool. Elu on natuke sügavam. Kõik ei ole päris nii, nagu sulle paistab. Saad sellest aru siis, kui ennast rohkem tundma õpid, muidugi juhul, kui õpid, sest igaüks ei tahagi ennast tundma õppida. Kõik inimesed kahjuks ei vaevugi mõtlema sügavamate probleemide üle, neid huvitab ainult materiaalne elu.”
„Kas suured inimesed peavad siis kogu elu mõtlema? Minu ema käib küll tööl ja ega tal eriti aega mõtelda ei ole,” pärib tüdruk uudishimulikult.
„Ega nad siis kogu aeg mõtlema ei pea,” naeratab õpetaja. „Nad peavad ka oma mõtted ellu viima. Igaüks mõtleb, kuidas ta tahab oma elu näha ning hakkab vaikselt oma ideid teostama.”
„Aga õpetaja, kas see tähendab siis seda, et kui ma järgmisel korral pean ühe pildi joonistama vabal valikul, siis mõtlen, mis mulle esimesena pähe tuleb ja joonistangi selle?”
„Täpselt nii. Ei tohi karta, mida teised arvavad, kas kiidavad heaks või mitte. Sa pead oma käitumises vaba olema, mitte sõltuma teistest.”
„Ja mina veel mõtlesin, et teised hakkavad mind narrima, kui ema joonistan.”
„Las narrivad, ära tee väljagi. Pikapeale nad tüdivad ja otsivad endile uue patuoina. Sina aga väljenda end julgelt!” ütleb õpetaja ning suundub järgmise pingirea juurde.
„Väljenda julgelt …” Need sõnad jäävad Saskia pähe kumisema. „Aga kui ma ikkagi ei julge, mis siis saab?”
Kooliskäimine Saskiale ei meeldi. Ta on hädas pideva enesetõestamisega, mida kool igalt õpilaselt nõuab. Tüdruk ei osanud aimatagi, et juba esimeses klassis on vaja end maksma panna: tuleb õpetajatele kuuletuda, näidata ennast heast küljest, usinasti õppida ja igatepidi hoolikas olla. Kohustusi sajab kaela aina rohkem ja rohkem, mängimisaega jääb aina vähemaks.
Kõige rohkem hämmastavad Saskiat kaasõpilased – imelikud ja tüütud. Aina karjuvad vahetunnis ja jooksevad ringi kui püsimatud olevused. Tüdruk teab, et lapsed käituvadki sedasi, ta on telekast näinud, aga et ka päriselt on nii, et kogu päeva kisavad ja on rahutud? Saskia ei mõista, mis temal siis viga on, miks tema selline ei ole?
Saskia hoiab rohkem omaette. Ta mängib küll Valdiga ning on leidnud endale ühe toreda sõbrannagi, kuid midagi on justkui valesti. Saskia tunneb ahastust, liiga palju inimesi on tema ümber, iseolemiseks ei ole üldse aega.
Õpetaja on Saskiaga püstihädas, kuna paari esimese kuuga on tüdrukul, tekkinud kohutavad peavalud. Peaaegu iga päev annab õpetaja talle ühe tableti, et valu natukenegi leevendada.
Ükskord näeb Saskia, kuidas õpetaja tema vanematele midagi sosistab, kui need talle kooli järele tulid. Kodus küsib ema: „Mis viga on?”
„Ma ei taha enam kooli minna, mul on seal paha. Teised lapsed karjuvad kogu aeg,” kurdab Saskia.
„Sa pole lihtsalt teistega harjunud, küll näed, see läheb üle,” vastab ema naeratades.
Ema sõnad ei pidanud kahjuks paika, see kõik ei läinud üle. Ka teises klassis mitte. Enam ei olnud teiste karjumine probleem, vaid hoopis hirm hüljatuks jäämise ees. Saskia oli endale pähe võtnud, et vanemad ei tule talle pärast tunde kooli järele, et ta peab üksi jääma ja ise vaatama, kuidas koju saab. Nii see muidugi ei olnud, ema käis tal iga päev järel ning viis ta koju. Kuid siiski see hirm!
Teistele lastele meeldib Saskiaga mängida, tüdruk ise aga hoiab neist eemale. Varem oli ta rõõmsameelne plikatirts, nüüd aga häbelik ja kartlik koolilaps. Saskia kannatab omaette ja vaikides, tal ei ole oma muret kellegagi jagada. Emale ei saa rääkida, kuna kodus ei väljendata tundeid, see on kirjutamata reegel – reegel, mis valitseb sõnatult kogu perekonda.
Päevad mööduvad, Saskia hakkab üha rohkem tähelepanu pöörama õppimisele. Ta mõistab, et mida vähem oma hirmudele ja probleemidele mõelda, vaid hoopis keskenduda millelegi muule, endast väljapoole, on kergem edasi elada. Peagi seisab Saskia pilt autahvlil, klassi kuue parima õpilase kõrval, kel kõigil vaid viied tunnistusel. Pikkamööda taastub usk