hääles kõlasid koos nii siiras rõõm, ootamatuse erutus kui ka kerge etteheide. Polnud kahtlustki, et seda kõnet oli oodatud.
„Ma … noh … tead, tööd ja tegemist … on palju.”
„Tean muidugi, miks ma siis ei tea. Kõigil on palju tööd ja tegemist, eriti praegusel ajal. Aga see ei tähenda, et sõpru ei peaks meeles pidama, eriti häid sõpru.”
„Nojah, aga ma nüüd ikka helistasin … täna on lihtsalt nii hea päev ja … mul on hästi läinud ja tahtsin oma rõõmu kellegagi jagada.”
„Kena, et sa seda minuga teha tahtsid.”
Naise hääl muutus ootamatult tundeliseks: „Hea, et sa mu peale mõtlesid,” ja pärast hetkelist pausi: „Mina olen ka sinu peale mõelnud. Eriti just viimasel ajal … ja tead, mis ma välja mõtlesin?”
„Ei tea.”
„Ma mõtlesin välja, et ma vist tahan …”
„Mida sa tahad?”
„Sind.”
VIII
KOLME KIRJUTUSMASINA KATKEMATU KLÕBIN OLI AINUKE HELI, MIDA sai toimetuse tööruumis viimase poole tunni vältel kuulda. Naerukil näoga jälgis Rita kolleegide askeldamist. Autoettevõtte tegemisi kajastav lugu oli juba pool tundi tagasi ära antud ja nüüd jälgis ta hajameelselt teiste tööd. Igav oli.
Ta võttis laualt lehe mustandipaberit ja hakkas sellest lennukit voltima. Asja valmis saanud, lasi ta selle kultuuritoimetaja Eve suunas lendu. Lennuk liugles pool teed kauni kaarega, kuid muutis äkki suunda ja maandus põllumajandusosakonna laual. Jahmunud pilguga vaatas Raul kord lennukit, kord kolleege, kes kõik olid oma tööga usinalt ametis, ega saanud millestki aru. Kogenud inimesena teadis Rita täpselt, mis tulemas: lähiminutitel murrab pingutatud oleku paine kellegi vastupanu ja siis läheb trall lahti. Aga kes? Kes alustab? Rita pööras pilgu kultuuritoimetuse laua suunas ja taipas hetkega, et seal asub vaikimisvande kõige nõrgem lüli – Eve oli juba pastaka lauale pannud ja seiras vidukil silmadega kaaslasi. Ta hoidis kätt suu ees ja kogu tema olekust oli näha, et ta meeleheitlikult võitleb pealetükkiva naeruga. Rita alustas lugemist: üks … kaks … kolm … neli … viis … Kuueni ta enam ei jõudnud. Summutatud naeruturtsatus kiskus kõikide pilgud Evele. Kirjutusmasinate klõbin vakatas kui lõigatult ja hetke pärast puhkes naerma ka sekretär Liia. Kohe lisandusid veel mõned hääled ja peagi kaikus kogu toimetuse ruum naiste üksmeelsest naerust.
Kõrvaluks paiskus valla ja nähtavale ilmus peatoimetaja kuri nägu number kaks. Kurje nägusid oli tal kokku kolm. Esimene neist polnud üldse kuri, rohkem nii naljaviluks tõsiseks tõmbunud. Number kaks oli kuri küll, kuid mitte piisavalt, et keegi seda tõsiselt võtaks, aga number kolme ei tahtnud keegi näha.
„No mis lõkerdate, põrgulised! Tunni pärast peab makett trükikojas olema, aga kolmveerand lehte veel tegemata.”
Uus ohjeldamatu naerutorm rullus läbi toimetustoa, sest kõlanud oli järjekordne endenism, mis pakkus lehetegijatele ikka ja jälle lõbu. Kõigile oli hästi teada, et Endenil on alati kolmveerand lehte tegemata, isegi siis, kui puudu vaid mõni pildiallkiri või tühine nupuke.
Peatoimetaja astus vastutava sekretäri laua juurde ja jälgis pingsa pilguga, kuidas Liia püüdliku täpsusega lõikab trükikojast toodud tekstitõmmise kääridega veerulaiusteks ribadeks ja kleebib need lehe maketile.
„Kurat, see tekst sõidab pildile korralikult sisse.” Rita üritas kahe veeru laiust fototõmmist sobitada nii ja teisiti, kuid see ei istunud kuidagi. „Kas jätan saba kleepimata?”
„Ei,” raputas peatoimetaja pead. „Teeme hoopis sellele Rita lohele natuke harakirit.” Ta libistas pilgu üle teksti, võttis rinnataskust pastaka ja tõmbas viierealisele lõigule teksti keskosas risti peale.
Kiiruga vaadati veel kord kõik küljed üle, sest peatoimetaja tahtis tehtud töö täpsuses isiklikult veenduda. Käimas oli lehe kujundamise kõige tähtsam etapp „lõika ja kleebi”. Ülimalt tähtis oli see tegevus eelkõige peatoimetaja jaoks, teistele aga pakkus Endeni ähmi täis olek ja lõputu sebimine nalja ning tihti uppus toimetusetuba õhtu eel ohjeldamatusse naeru. Sellest oli saanud omamoodi rituaal, mis tähistas järjekordse lehenumbri lõpetamist. Peatoimetaja kõndis närviliselt laudade vahel ja üritas võimalikult tõsine välja näha, kuid ikkagi saatsid tema liikumist üksikud naeruturtsatused. Enden raputas naerjate suunas rusikat ja astus edasi. Tal polnud tavaks niisuguste spontaansete üleastumiste peale solvuda, sest ta armastas seda toimetust ja armastas seda tööd lustakate kaaslaste seltsis. Ta teadis hästi, et sellesse ruumi on kogunenud väikelinna kõige nutikamad pead, terase mõtlemise ja ütlemisega inimesed, kelle harituse ja intelligentsuse tase ületas kõrgelt väikelinna keskmist.
„Valmis,” kuulutas Liia lõpuks.
„Oot-oot, sai nüüd ikka kõik …” ei jäänud peatoimetaja ikka veel rahule.
„Sai küll, Ants, rahune maha. Ja kui miski ongi ripakil, eks küljendaja trükikojas parandab.” Enden vaatas pika pilguga sekretäri, lõi siis käega ja astus oma kabineti poole. Kuuldav kergendusohe läbis ahtakest toimetuseruumi. Rita tõstis korraks käe ja laksas hoogsalt vastu lauda: „Poisid, pidu!”
Üksmeelne huilgamine, millega see avaldus vastu võeti, tõi uksele toimetuse vastse liikme Albert Liilia, kes jälgis uudishimuliku pilguga ajakirjanike vallatut rõõmurõkatust. Rita saatis kaaslastele kõneka pilgu, manas näole mesimagusa ilme ja astus reklaamiagendi juurde.
„Aalbert, kullakene, mis rõõm ja lust sinu kaunist ja kordumatut soengut jälle näha. Tule aga tuppa ja ütle tädidele-onudele tere.”
Tseremoniaalse kummarduse saatel juhatas Rita kohmetunud reklaamiagendi tühja tooli juurde. Ebakindla sammuga astus kutsutu edasi ja üritas seejuures oma punakat sõnakuulmatut juuksetukka madalamaks siluda.
„Aga Aalbert, meil on nüüd üks suur mure ja see puudutab sinu hingeõnnistust, mille päästmise eest tahame kõik siiralt hoolt kanda,” jätkas Rita peenutsedes.
„Mis mure?”
„See mure, et sina, ristimata ja leeritamata poiss, oled siiani kirjatsurade gildi vastu võtmata.”
„Kuidas vastu võtmata?”
„Aga sedamoodi, et õpetatud nõukogu pole siiamaani su avaldust näinud, selle väärikust vaaginud ega õiglast otsust langetanud.”
Alberti nägu selgines pisut ja pikkamööda tekkis ta peente huultega näole kõveravõitu naeratus: „Ah et välja pean tegema või kuidas?”
„Braavo, Aalbert!” aplodeeris Rita. „Sa oled meil üks äraütlemata taibukas noormees.”
„Aitab jamast,” käratas põllumajandusosakonna juhataja Raul. „Tõmba kähku poodi ja tari üks korralik ports kruvikeeraja materjali kohale!”
Rita istus toolile ja heitis jala hoogsalt üle põlve. Seejuures libises ta siidkleidi serv ettenähtust kõrgemale ja paljastas ahvatlevalt naise saledad sääred. Albert tõusis toolilt, aga ei saanud kuidagi liikuma.
Naine naeratas ja kummardus usalduslikult Alberti poole: „Meeldivad, mis?”
„Meeldivad küll,” vastas Albert ja punastas kergelt.
„Noh kui meeldivad, võin rohkemgi näidata. Tead mis, Aalbert. Kui sa nüüd kähku poes ära käid ja sealt midagi mõnusat tood, võin sulle näidata kohta, kus mul pimesool välja lõigati.”
„Ja kohe näitadki?”
„Muidugi näitan, ennegi näidanud.”
„No vaatame,” otsustas reklaamiagent lõpuks ja astus hoogsate sammudega välja.
Veerand tunni pärast oli värske reklaamiagent kahe viinapudeli ja apelsinimahlaga kohal ning kiirustades hakati lehetoimetust ümber kujundama.
Nagu võluväel tekkisid lauale kuuekandilised teeklaasid, plekist mahlapurgile löödi augud sisse, keerati viinapudeli kork lahti