Kuuvirvendus. Arvo Möldri

selline, et metsas kohates oleksid andnud rahakoti ilma küsimata. Muidu heasüdamlik ja õiglane, ei osanud ta öelda, kust on ta pärit, teadis ainult koduküla nime. Kuidas ta koju oskas minna, jäigi saladuseks, kuna peale mind jäi ta veel teenima. Oli neid, kes eluaeg olid mägedes ja steppides lambakarjas käinud ja neid, kes suurem jagu elust eeslil sõitnud. Igaüks oma teadmistepagasi, huvide ja kiiksudega. Mõnede lõunamaa asukate rahvalaul oli meie mõistes itk, nagu pool suguvõsa oleks tapetud, vähemasti nii ta kõlas. Oli niisugused laule, mille häälitsusi isegi matkida ei osanud, ei puudunud ka shamaani õpilane ja evengi taimetark. Kunstnikke oli päris mitu, üks neist ka minu hea sõber, Viktor.

      Viktori, Volodja ja Arseniga olime enamasti kogu aeg pundis. Saatus oli meid kuidagi ühendanud, viies kokku erinevad iseloomud ja unistused. Viktor oli peadpidi kunstis, Volodja armastas filosofeerida, Arseni unistus oli töö välismaal ja ta oli kodus seadustes. Mina kuulasin stoilise rahuga nende vahel tuliseks minevaid vaidlusi, vahetevahel põlema minnes, nagu säraküünal. Igav meil ei olnud. Minu harimine vene keele korralikuks valdamiseks oli neile nagu elutöö, seda võeti tõsiselt ja minu käest küsimata, kas mulle see hiljem ka vajalikuks osutub. Et olin komsomolisekretär, oli mulle ette nähtud pisike toake roodust eraldi, kus võisin rahumeelselt koosoleku protokolle kirjutada, sõbrad näpuga vigu otsimas.Igüks neist võis minu peale näpuga näidata ja praalida kui miskit imelikult ütlesin.

      Omamoodi isiksusused olid nad kõik ja kui tagantjärele mõelda, kujundasid nad ümber minu paljusid arusaamu ilma minu teadmata. Volodja võis veel kakelda kellegagi, ent Viktor võis igaühe käest kere peale saada.Arseni ei laskunud nii madalale, et oleks kaklema jõudnud minna. Enamasti tegi ta vastase mõninga tähtsalt teadusliku väitega relvituks. Minu sambomaadlusringi jõudsin korraks Volodjagi meelitada, ent varsti ta loobus, tuues ettekäändeks brutaalse jõu kasutada mittetahtmise. Minu käimise peale viltu ei vaadatud. Kunstnik lisas, et selliste musklitega ei tuntaks teda kodus ära ja kunstniku elukutseks suuri muskleid vaja ei lähe. Kavatses ainult maalida, mitte kiviraiduri ametit pidada. Selle tõestuseks joonistas ta pildi, kus mina, musklitega, Nu Pogodi Hunt, ja tema, kleenuke, kaelakuti koos. Kahjuks seda koju tuua ei õnnestunud, virutati lihtsalt ära, niivõrd ilusalt oli joonistatud. Koos käisime ehitusel tööl, tööalaselt eriti mitte kokku puutudes. Muidugi oli meilputka, kus me mõnikord koos, mõnikord eraldi pikutamas käisime. See oli soojak keevitajate jaoks, raualao kaugemas nurgas. Sinna igaühel asja ei olnud, kuna oli aiaga ümbritsetud ja vaid vähestel oli selle võti. Värava võis kinni panna ja kõigi eest kaitstult mõni väikene viiv omaette olla. Selles putkas oli väike ahi talveks ja mõned narid, kus keevitamisest puhata sai ja külmastvõetud varbaid soojemaks timmida oli võimalik. Et raualadu oli minu hoole all, olin seal ka peremees. Kütsime vanade kastide ja muu kättesaadava rämpsuga – ehitusel oli kõiksugu lauajuppe küllaga. See oli paik, kus ennast nagu kodus tundsin ja sinna oli võimalik sisse minna ainult minu sõpradel. Teisi sinna sisse ei lasknud. Seal võisid mu sõbrad veeta oma nappi vaba aega, tundmata muret, et keegi und häirima tuleb. Sinna nõudjaid oli, segada tahtjaid samuti. Suuremale osale polnud aga see info meie kuurordist kättesaadav.

      Roodus kees elu oma podinaid, hullem ja vastikum kõigist oli starsina. See mees oli vanaldane, kiilaneva peaga, alati naeratav ja kõigile sitta keerav. Enamasti oli tema läheduses vaakum, kõik püüdsid temast võimalikult kaugemalt mööda minna. Polnud asja, millesse ta oma nina ei toppinud ja asjaosalistel elu raskeks teinud. Tema igaõhtune roodu rivistus möödus mõnitamiste saatel, hulgaliselt määrati iga päev suure kasarmu põrandate nühkijaid. Kui kõrgem ülemus viibis tema nägemisulatuses, oli vana korrektsus ja viisakus ise. Ta oli valinud endale isa rolli ja käis eneseteadvalt temale omase ainuõigusega kõikidest üle. Kui tema käest midagi tahtsid, mida tema pidi andma, siis enamasti seda ei saanud. Peatäie sõimata võisid iga kell saada. Rooduülem püüdis teda paika panna, tema aga läks polkovnikule kaebama ja majoril soovitati ta kodurahu huvides rahule jätta. Las trööpab sõdureid, nemad ei kaeba ja mõni aastake pensionini saab ära teenitud. Ühel suvisel õhtul oli mul naaberväeossa asja. Sinna olevat teenima tulnud eestlane. Missugune õndsus tundus eesti keeles rääkimine. Sinna minna ei lubatud ja loa saamine käis majori puudumisel starsinalt. Viskasin käega, ei temalt luba saa, käin salaja niisama ära. Muidugi käisin ja uurisin, aga otsitav oli leedukas, paljudele venelastele oli see üks ja sama. Tagasi üle kõrge plangu hüpates sattusin starsina otsa.Nähtavasti oli talle ette kantud, et ollaksejooksus ja ootus, kuidas korralik kaif karistamisest saada, oli käegakatsutav. Oli juba hämar suvine õhtu, kuu polnud veel tõusnud. Nähes, et ta mind ära ei tundnud, tegin vehkat, starsina kisaga järgi. Lootsin kasarmu taga, suurte mändide vahel ta ära kaotada. Äkitselt kadus kisa ja järgnes vaikus. Kahtlane, et ta jälitamise lõpetas. Siis tuli meelde, et jooksin mööda suurest kanalisatsiooni luugist. See luuk oli mädanenud ja suurest august oli kõigile näha kraanide rivi, vaksapikkused vindid püsti. Aimdus, et sinna otsa potstades võib elu kaotada, tekitas otsmikule külma higi. Niikuinii uuritakse kõik peensusteni välja, kui miskit tõsist onjuhtunud. Hiilisin vaikselt augu juurde ja kiikasin üle serva. Tema aga valmistus välja ronima, tundis mu ära ja nõudis, et ma ta välja aitaksin. See oli viga. Nii vihast meest pole ma veel näinud ja edasist karistuste jadapole mõtet kirjeldada. Siiski otsustas rooduülem mõninga aja pärast karistused tühistada seoses sellega, et roodu komsomoli sekretäril ei sobi nädalaid järjest põrandaidküürida. See kutsus esile starsina suure pahameele, kuni teenistusaja lõpuni sisises ta nagu kass kui koer mööda jookseb.