Lugu valgest rästast. Alfred de Musset

segaduses ja meeleheitel, lendasin nii hästi kui suutsin naabermaja katuserenni, nagu olin lubanud.

      II

      Mu isal jätkus julmust jätta mind mitmeks päevaks nii solvavasse olukorda. Hoolimata ägedusest, oli tal hea süda ning tema vargsi heidetud pilkudest sain ma aru, et ta oleks tahtnud mulle andestada ja mind tagasi kutsuda; iseäranis mu ema tõstis oma õrnust täis silmad ühtelugu minu poole ja söandas mind vahetevahel isegi vaikse kaebliku häälega hüüda; ent minu valge sulestik äratas neis tahtmatult vastikust, isegi õudust ja mul oli selge, et sinna pole midagi parata.

      Ma polegi siis rästas? kordasin endamisi; ja tõesti, kui ma hommikul end puhastasin ja katuserenni kogunenud vees end silmitsesin, taipasin liigagi hästi, kui vähe ma sarnanen oma perekonnaga. “Armas Jumal!” kordasin taas, “ilmuta mulle, kes ma olen.”

      Ühel ööl, kui vihma kallas nagu oavarrest, olin parajasti uinumas, ise kurnatud näljast ja murest, kui nägin enda kõrvale laskumas kõige märjemat, kõige kahvatumat ja kõige kõhnemat lindu, keda üldse võib endale ette kujutada. Nii palju kui ma läbi kallava vihma silmata jõudsin, olime me peaaegu ühte värvi; ehkki ta oli palju suurem kui mina, oli tal kehakatteks vähem sulgi kui varblasepojul. Esmapilgul näis ta olevat vaene ja vilets lind, ent hoolimata rajust, mis piitsutas ta peaaegu paljast pead, oli tal uhke ilme, mis mind võlus. Tegin talle tagasihoidlikult sügava kummarduse, millele ta vastas nokalöögiga, mis oleks mind äärepealt katuserennilt alla paisanud. Nähes, et ma vaid kõrvatagust sügan ja kurbusega taganen, proovimata talle samamoodi vastata, küsis ta minult häälel, mis oli samavõrd kähe, kui ta pealagi oli paljas:

      “Kes sa oled?”

      “Oh häda! Armuline härra,” kostsin ma uue nokalöögi ees hirmu tundes, “ma tõesti ei tea. Pidasin end rästaks, aga mulle tehti selgeks, et ma pole see.”

      Minu kummaline vastus ja siiras ilme äratasid temas huvi. Ta tuli lähemale ja ütles, et jutustaksin oma loo, mida ma ka tegin kurbuse ja alandlikkusega, mis oli täielikus vastavuses mu olukorra ja kohutava ilmaga.

      “Kui sa oleksid kaelustuvi nagu mina,” ütles ta, kui oli mind ära kuulanud, “siis nii tühistest asjadest, mis sulle praegu muret teevad, ei hooliks sa üldse. Meie elu on rändamine, mul on küll oma kallimad, kuid ma ei tea, kes on mu isa. Läbistada õhku, ületada vahemaid, näha oma jalge all mägesid ja tasandikke, söösta noolena kindlate eesmärkide poole, mis eales ei jää meile kättesaamatuks – see on meie rõõm ja meie elu. Ma rändan ühe päevaga rohkem kui inimene kümne päeva jooksul.”

      “Muidugi, härra,” laususin veidi julgemalt, “te olete boheemlaslind.”

      “Aga mulle ei lähe see põrmugi korda,” jätkas ta. “Mul pole kodumaad. Ma pean lugu vaid kolmest asjast: reisimisest, oma naisest ja oma lastest. Seal, kus on mu naine, seal on ka mu kodu”

      “Aga mis teil kaelas ripub? Justkui mingi vana kortsunud paberinutsak.”

      “Need on tähtsad paberid,” vastas ta upsakalt, “ma lendan praegu Brüsselisse kuulsale pankurile teadet viima, et frangi kurss on langemas seitsmeteistkümne santiimi võrra.”

      “Jumaluke!” hüüatasin ma, “kui ilus elu teil on! Ja Brüsselit oleks ka väga huvitav näha. Kas te ei saaks mind endaga kaasa võtta? Kui ma pole rästas, ehk olen siis kaelustuvi.”

      “Kui sa seda oleksid,” väitis ta, “oleksid sa mulle nokalöögi vastu andnud.”

      “Olgu, härra, ega see veel andmata jää, mis me ikka nii tühja asja pärast tülitseme. Näete, hommik juba koidab ja torm vaibub. Halastage ometi, võtke mind endaga kaasa! Ma olen kadunud hing, mul ei ole enam kedagi siin ilmas – kui te keeldute, ei jää mul muud üle kui end katuserenni uputada.”

      “Noh olgu, teele siis! Järgne mulle, kui suudad!”

      Heitsin viimase pilgu aiale, kus magas mu ema. Mu silmist langes üks pisar, kuid tuul ja vihm pühkisid selle ära. Lõin oma tiivad lahti ja lendasin minema.

      III

      Mu tiivad, nagu ma juba ütlesin, ei olnud veel küllalt tugevad. Samal ajal kui mu juht lendas kui tuul, hingeldasin mina ta kõrval; suutsin mõne aja vastu pidada, kuid korraga läks mul silme ees mustaks ja ma pidin peaaegu minestama.

      “On sinna veel palju maad?” küsisin ma nõrgal häälel.

      “Ei, oleme juba Bourget’s,” vastas ta, “umbes kuuskümmend ljööd on veel jäänud.”

      Võtsin kokku kogu oma jõu, et mitte näida argpüksina, ent veerandtunnise lendamise järel pidin alla andma.

      “Kuulge, härra,” kogelesin taas, “kas me ei võiks hetkeks peatuda? Mind piinab kole janu, ehk laskuksime korraks oksale…”