on niisugune maailmapilt, mille kajastusi on kõige hõlpsam leida kirjandusest, kirjandusloost ja kinost, kaugel teaduslikkusest ja intellektuaalsusest, dialektikast rääkimata. Seetõttu on nii stalinism kui ka hitlerism olnud vaenus teaduse, filosoofia ja kirjandusega, igasuguse vaba ja tõe poole pürgiva vaimsusega. Vaba vaim ohustab diktatuuri ja tema ideoloogiat. Seepärast ongi diktatuurid pidanud end vaba vaimu eest kaitsma. Mõlemal siin vaadeldaval on selleks olnud palju võtteid ja vahendeid. Põhilised nendest on antiintellektualism, umbusk ja vimm intellekti, mõtlemise, kultuuri, hariduse ja haritlaste vastu üldse.
Goebbels olevat öelnud, et haarab revolvri järele, kui kuuleb sõna “kultuur”. Stalinlikus Nõukogude Liidus sai sõnast “intelligent” peaaegu et sõimusõna. Mõtlemist nimetati targutamiseks, kriitilist suhtumist virisemiseks (”intelligentlik virisemine”). Mõistusest ja intellektist väärtuslikumaks peeti primitiivsemaid psüühikaomadusi nagu veendumust, usku, andumust ja truudust, natsidel juba ka päris bioloogilise kõlaga “vere häält”.
Haritlast kujutatakse pahelise või vähemalt armetu olevusena, parasiidina, kes elab “lihtsa tööinimese” kulul, ei suuda sellele isegi oma ülalpidamise eest tasuda. Intelligent on otsekui töörahva kadunud poeg, kes heal juhul töörahva juurde tagasi tuleb ja teda ustavalt teenima hakkab. Intelligendi peamine viga on see, et ta kipub tegelema elukaugete, eluvõõraste, kunstlike, abstraktsete probleemidega. Selles ilmneb mõlema diktatuuriideoloogia lemmikvastandus – elu ja vaimu (kultuuri, mõtlemise, intelligentsi) vastandamine.,
Elu oli nii hitlerlaste kui ka stalinlaste jumalus. Elul olid nõuded, mida tuli täita. Elu oli lihtne, konkreetne, loomulik ja terve vastandina kirjanduses ja mujal esinevatele keerulisustele, abstraktsusele, kunstlikkusele ja haiglusele. Kõige lähemal elule oli “lihtne töömees”, “lihtne saksa naine”, “lihtne vene inimene”. Tema käest pidi elukauge intelligent õppima kõige olulisemat, õppima elu tundma, puhastama oma vaistu juudiintelligentlikust targutamisest ja abstraktsusest, kui kasutada natside fraseoloogiat.
Peale eluvõõruse oli intelligentsil veel üks viga: tal kippus vähe olema võitlusvaimu. Osalt tuli see sellest, et abstraktne targutamine oli teda võõrutanud tervetest vaistudest, mille hulka üliolulisena kuulus oskus tunda ära vaenlast. Osalt tuli see tema mannetusest, memmelikkusest, sellest, et intelligent polnud õige mees, õige võitleja, vaid kannatas abstraktseks või hambutuks humanismiks kutsutud haigluse all.
Nii natside kui stalinistide meelest oli halastus nõrkus, kaastunne vaenlase vastu oli kuritegu. Kuritegu oli anda viil leiba juudi lapsele getost. Kuritegu oli anda suppi näljasele saksa sõjavangile minu lapsepõlves. Halastamatus, halastamatu võitlus olid positiivsed mõisted. Mäletan ühest tolleaegsest saksa romaanist väljendit “halastamatult hea”!
Loomulikult takistab intelligent niisuguse halastamatu seaduse rakendamist. Intelligent on veesegaja ja oluliste klassi-, rassi- ja leerivahe hägustaja oma mõisteuduga. Ta takistab võitlust vaenlase vastu, toob objektiivselt võttes kasu vaenlasele ja tema vastu tuleb võidelda nagu vaenlase vastu. Mida mõlema diktatuuri ajal üsna tõhusalt tehti. Haritlasi kiusati, mõnitati, aeti pagendusse ja hävitati. Hävitati ka raamatuid – seda tegid nii natsid kui stalinistid. Viimased küll ilma teatraalsuseta, kuid see-eest järjekindlalt ja – halastamatult.
Intelligent sellises diktatuuriühiskonnas ei saa olla tõeotsija, kuna tõde on põhiliselt teada. Ta võib olla vaid tõe illustraator, seletaja ja kunstikujundites ümberütleja. Mingi väärtus võib tal olla elu kujutajana, lihtsa tööinimese portreede maalijana või sellesama tööinimese lõbustajana. Kõige paremal juhul on intelligent võitleja, vaenuliku ideoloogia paljastaja ja kahjutukstegija, sõdur ideoloogiarindel. Siis alles saab intelligent olla täiesti usaldusväärne, tõeline oma klassi, rassi või rahva teener.
Sellise kõrguseni ei ulata enamasti ka teadlased, kellesse suhtutakse samuti umbusklikult, keda aga on vaja: nemad aitavad valmistada relvi, masinaid ja muud vältimata olulist, milleta riik ei saaks püsida, vähemalt mitte vaenlastest piiratuna, alalises kallaletungi ohus, nagu natsid ja stalinistid end tundsid olevat. Teadlasi on diktaatoritel kahtlemata tarvis, aga teiselt poolt on teaduses ikka midagi kahtlast ja ohtlikku: teadus tahab teada saada ja võib kergesti saada teada midagi, mida pole vaja teada. Ta võib ka esitada teooriaid ja leida fakte, mis ei sobi kokku ideoloogiaga. Teadus on vältimatult midagi lahtist, avatut ja tema mahutamine suletud dogmade süsteemi on raske, tegelikult võimatu. Teaduse kontrollimisega või natsliku terminiga öeldult tasalülitamisega on Hitleri-Saksamaal või Stalini-Venemaal nähtud palju vaeva.
Kõigepealt on teaduse tegevusvalda kitsendatud: nii suretati stalinistlikul ajal välja sotsioloogia, psühholoogia, pedagoogika, ajalooteaduski lakkas suuresti olemast teadus ja ka lingvistika oli raskustes. Eelistati rakendusteadust mis said tuua otsest tulu riigikaitsele. Suur hulk “filosoofe” tegeles teaduse interpreteerimisega, mahutamisega tolleaegse pseudomarksistliku dogmaatika raamidesse. Mis raamidesse ei mahtunud, see amputeeriti. Peale eespool nimetatud humanitaarteaduste tabas see saatus geneetikat ja geneetikuid, kelle hulgast pärineb meie kõige tuntum teaduse-märter Nikolai Vavilov. Osa teadust salastati, katkestati peaaegu kõik kontaktid välismaa teadlastega – nii oli võimalik soovimatut ja ohtlikku kohe isoleerida ja vältida vaba diskussiooni.
Vaatamata sellele kõigele on ka tasalülitatud, minimiseeritud teaduses, teaduslikus mõtlemises endas ikka midagi stalinistlikule ja hitlerlikule mõtlemisele vastuvõtmatut. Peale selle, et teadus on ohtlik, on ta ka keeruline, nii keeruline, et ei töörahva geniaalne juht ja õpetaja ega saksa rahva päästja ja juht või nende lähikondsed, terve ideoloogide vägi ei orienteeru selles. See teaduse esoteerilisus tekitas hitlerlastes ja stalinistides protesti ja suunas nad otsima alternatiive teadusele. Nii Nõukogude Liidus kui Saksamaal sünnib neil aegadel ebateadusi, millest mõned saavad ka ametliku autoriteedi – tuntumaid on “Saksa füüsika” ja rassiteooria Saksamaal ja “mitšurinlik bioloogia” meil. Viimase pea-teoreetik ja eestvõitleja Trofim Lõssenko on saanud ebateadlase võrdkujuks.
Nii hitlerism kui stalinism püüavad näidata end paratamatutena, ainuõigetena, ülimate tõdedena ja summutavad igasuguse vaba mõttearenduse, mis võib selle paratamatuse ja ainuõiguse kahtlaseks teha. Peamine vahend vabamõtlejate vaikima sundimiseks on mõlemal pool terror – nii Hitleri kui Stalini omamaiste ohvrite, tapetute, vangistatute, pagendatute ja töölt minema aetute nimekiri on pikk. Peale piitsa on mõlemal võimul muidugi kasutada ka präänik, millele paljud, eriti keskpärasemad vaimud, ei saa vastu panna: mõnigi vähese andega kunstnik või kirjanik, kes oskab teha seda, mida temalt oodatakse, saab kuhjaga raha ja au. Meenuvad omaaegsete Stalini preemia laureaatide kümned ja kümned köited, mis ma lapsepõlves kõik läbi lugesin ja millest on meeles vaid paar autorit…
Peale selliste üldtuntud enesekaitsevahendite on mõlemal režiimil olnud erilisemaid ja omapärasemaid. Natsid töötasid välja oma irratsionalistlikud väitlusvõtted, millega võis halvata igasuguse ratsionaalse kriitika. Ei saa ju mõistusega väärata neid, kes mõistuse autoriteeti tingimusteta ei tunnista, vaid seavad sellest üle vere hääle ja aarialaste vaistud.
Stalinistide enesekaitse on täiuslikumalt välja töötatud – oli ju neil selleks ka tunduvalt rohkem aega. Seegi on tegelikult irratsionalism, ent tema mõistusevastasus on varjatum, nii et võiksime stalinlikku enesekaitset nimetada pseudoratsionalistlikuks. Tema tuum kandis “marksistliku filosoofia” nime ja oli kirju segu tsitaate, väiteid ja refereeringuid Marxilt, Engelsilt, Leninilt, Hegelilt ja muidugi Stalinilt. Oluline koht selles “filosoofias” oli primitiivseteks sofismideks ja loosungiteks väänatud dialektikal, millega sai tõestada või ümber lükata ükskõik mida.
Sisuliselt rõhutas ka stalinistlik filosofeerimine ustavuse, veendumuse ja “maailmavaate” primaati loogika ees. Üldine oli olemuse-nähtumuse ja eesmärgi-vahendite, aga ka paratamatuse-juhuslikkuse dialektika kasutamine universaalsete enesekaitsevahenditena. Kõigile kriitikutele ja puuduseleidjatele võis vastata, et see, millest nad räägivad, on nähtumuslik, aktsidentaalne, juhuslik, mis võib ju vahel olla halb, meie süsteemi olemus aga on olemuslikult ja paratamatult hea nagu on hea ka eesmärk, mille poole me liigume. Kõik, mida teeme meie, on olemuslikult hoopis teist kvaliteeti kui see, mida teevad nemad, meie vaenlased. Viletsus kodanlikul maal on midagi olemuslikult muud kui viletus (seda