Luus. Peeter Sauter

kööki ja keerasin kraani sorisema.

      Märkasin silmanurgast kohe, et Mann on mulle lauale kirja jätnud. Läksin nägu kuivatades seda lugema: “Nii vara juba üleval, kallis. Kui sa viitsid, vii natuke pudeleid ära, saaks köögi tühjemaks. Sinu kõige kallim Mann.”

      Minu kõige kallim Mann. Vaatasin – pudeleid oli igavene pinu. Tüütus. Aga tegelikult. Issand jumal on hoolitsenud, et ma ei jääks varahommikust peale tolknema. Et mul midagi teha oleks.

      Ajasin riided selga ja vaatasin, kas leian mingeid kotte. Ei. Leidsin ühe suure jõupaberist koti. Kui see vastu peab. Ja ühe liialt puhta spordikoti. “Pagana hea oleks takso võtta,” rääkisin endamisi. “Ainult ci tea, mille eest.”

      Tee taarapunkti oli tõeline kangelastegu. Tõeline maresjevlik ettevõtmine. Kogu tee tundsin, et näpud on viimase peal. Aga püüdsin teha näo, et kõik käib mängleva kergusega. Põhiliselt enda jaoks. Et vastu pidada. Kogu aeg kartsin, et paberkotil viskab põhja alt, hoidsin teda ülemisest otsast, pidin kätt kogu aeg kõrgel hoidma.

      Sain üheksa rubla ja kolmkümmend viis kopikat. Ports raha. Oleksin hea meelega edasi linna poole läinud, mulle ei meeldi kunagi kuhugi tagasi minna, tahaks ainult edasi minna, aga selle spordikoti pidin vist ikka tagasi viima Kuhu ta ikka panna? Vihma hakkas sadama. Tulid mõned rasked piisad ja kohe oligi sadu. Aga ma ei viitsinud sellest välja teha ega kiirustada. Läksin rahuliku sammuga ja lasin sellel külmal vihmal sadada. On see suvi või ei ole? Hakkas külm ja märg. Ma ei leidnud hommikul ühte sokki üles, seetõttu olin ilma sokkideta ja jalgadel hakkas üsna niiske. Kama muidugi.

      Lähedal oli üks kool. Lapsed tulid koolist. Mis pagana suvi siin enam. Ilmselt oli september. Korraga öeldi mulle vastutulevast lastekambast väga demonstratiivselt tere. Ma ei jõudnud reageerida. Juba olid nad möödas ja irvitasid omavahel. Ma nägin, kes mulle tere ütles. See oli üks poiss, kes elab Manni kõrvalkorteris. Olen teda mõned korrad trehvanud. ükskord võtsin koridorikapist kartuleid, kui ta koju tuli. Ta oli sihuke veidi veiderdav poiss. Reaalsuses ja igapäeva tõsiseltvõetavuses kahtlemine on tas minu meelest. Ega tema seda nii ei mõtle, aga usk kindlatesse asjadesse koolis ja kodus on kõikuma löönud. Võibolla on ta peale sattunud, kuidas vanemad üksteist petavad (ja nad petavad, nägin kord naabrinaist maja ees autos ühega miilustamas). Võibolla on ta tabanud, et kui sind väga ei jälgita, on parem, lihtsam ja mugavam pigem kavaluse kui aususega asju ajada. Aga kui sa need asjad ära tabad ja nad su ellu tungivad, siis jääd üksildaseks, ei usalda enam teisi. Kuna petad isegi. Teinekord võid verisekskraapivalt ausalt pihtida, aga rahu ei saa ikkagi, sest sa teed seda nagu mängides, naeratus suunurgas ja läige silmades. Kuigi räägid iseendast ausamaid, valusamaid ja ilgemaid asju, kui ükski aus inimene iial rääkima hakkaks. Aga kontakti kellegagi, lunastust, puhkust, koosolemist ei saa sa ikka. Sest sa ei saa enam, ei oska uskuda midagi, usaldada kedagi. Oled valetaja. Ja süüdistad teisi valelikkuses. Ei või teisi uskuda, sest petad ise. Järjekordne nõiaring. Lollina on kergem. Isegi kui sind petetakse ja sa sellepärast kannatad. Aga katsu lolliks õppida, või lihtsameelseks. Peaaegu võimatu. Lihtsameelset võib enda jaoks mängida, aga see on ainult maneer. Viieks minutiks võib see puhkust anda. Ja nii ei julge ja ei oska ka armastust tõena võtta, kui ta sind tababki. Selgeksõpitud, äraväärtustatud tunded.