metsaalune, mis oli vist pärast tormi, sellel olid hirmus suured puud, üks oli juurtega maast kistud. Teine pilt, mis seisis klaveri kohal, oli arvatavasti maalitud pärast Napoleoni sõda. Sellel oli haavatud ohvitser, kelle pea oli sidemes ja kes vaatas kangelaslikult kaugusse. Haavatud ohvitser istus toolis nii, nagu seda tehakse filmides. Ta põlvedele oli laotatud tekk ja tema kõrval, natuke temast tagapool seisis ta naine, kes vaatas kurvalt, kuid õnnelikult allapoole. Oleks vist õigem öelda, oli langetanud silmad. Haavatud ohvitseri jalge ees lamas truu koer. Kõik nad kolmekesi olid maalitud mõisa verandal, taustaks raagus puu, sügis.
Ja viimane pilt, mis mulle kõige enam meeldis, oli preili von Tiesenhusenist. Tol korral tundus see preili mulle lootusetult vana! Kurat, ma olin neljane ja iga naine üle seitsme ei kõlvanud mitte kuskile. Tegelikult Karin oli kakskümmend ja meeldis mulle pööraselt, aga hea küll. Preili Tiesenhusen oli sel pildil kahekümne viie aastane! Kas te kujutate ette – kahekümneviiene! Sama hästi kui pensionil, sama hästi kui ma ei tea mis. See oli suur pilt, kullast raamiga. Preili kandis helesinist kleiti, valge pitsilise kraega, ta pruunid juuksed olid pea peale kokku pandud, tal oli pikk valge kael ja ta vaatas mulle poolviltu otsa. Ta oli küll saadanama vana, aga ta vaatas kuidagi lahkelt ja seetõttu andsin ma talle ta vanuse enamvähem andeks. Mitte päris, aga nii peaaegu andeks. Sest mida pimedamaks läks, seda lahkemalt ta vaatas. Kunstnik oli ta nii maalinud, et öösel, kui ma pilti veel natukenegi nägin, paistsid pildilt vaid silmad, raam ja kleit ja valge krae kadusid pimedusse, aga silmad särasid … kurvalt.
See Tiesenhuseni vanamutt vaatas mind päris kurvalt ja lahkelt ja mul hakkas tast millegipärast kahju. Loomulikult oli ta kurb. Nii vana mutt peabki kurb olema. Siis kamandati meid Tomiga vanni ja ma ei saanud rohkem pilti vahtida. Me võtsime oma tuukrid kaasa, neil olid õhuvoolikud küljes, nii et kui panid tuukri vee alla ja puhusid voolikusse, ajas tuuker hulga mulle välja. Jäle põnev. Tükk aega jändasime nende tuukritega, kuni tädi Eva tuli vanniahjule puid alla panema ja käskis pead ka pesta. Me pesime pea ära ja kui vannist välja tulime, andis tädi Eva meile öösärgid ja öömütsid, et märja peaga ära ei külmetaks. Öömütsid olid sukkadest tehtud, neil olid tutid otsas.
Kui me vannitoast tuppa jõudsime, luges tädi Erika raamatut. Tädi Erika luges kogu aeg raamatuid, kas saksa, eesti või vene keeles. Tookord luges ta Puškinit. See on mul meeles, ta luges Puškinit, ja kui me sisse tulime, siis ta korraks tõstis pilgu raamatust ja oleks tahtnud kellegagi arutada, aga ta sai aru, et meiega pole mõtet. Hiljem, kui ma suuremaks olin kasvanud, arutas ta muga igasuguseid asju, aga tol korral olime me liiga väiksed. Tollest Puškinist ma räägin veel hiljem. Siis, kui õige aeg tuleb. Ta luges „Oneginit” aeg-ajalt uuesti, talle meeldis see väga. Ja juba siis ta tahtis öelda sama lauset, aga tookord ta ei öelnud.
Kui me magama läksime, jäeti öölamp põlema. Öölamp valgustas just toda toanurka, kus oli preili Tiesenhuseni pilt. Alguses me ajasime Tomiga mingit juttu, siis jäi ta magama, aga mul ei tulnud und. Siis tuli tädi Erika tasakesi tuppa, et meid mitte üles ajada, ja ma küsisin ta käest hästi vaikselt, kes seal pildil on, sest ma ei teadnud, et see oli preili Tiesenhusen. Tädi Erika käis hästi vaikselt, tuli voodi juurde ja sosistas: „Sa ei magagi veel?”
„Ei.”
„Sa pead ju magama jääma, näed, Toomas juba magab.”
Ta tahtis ära minna, aga ma hüüdsin talle järele: „Tädi Erika …!”
„Mis on?”
Ta pööras ümber ja ma nägin pimedas ta nägu, see oli veidi rahulolematu, aga ta ei näidanud seda välja, sest me olime väiksed ja me ei olnud „Jevgeni Oneginit” veel lugenud. Me ei osanudki lugeda ja seetõttu ta ei saanudki meie peale pahandada.
„Tädi Erika, kes see seal pildi peal on, too naine?”
„See on preili Tiesenhusen.”
„Mis tähendab preili Tiesenhusen?”
„Preili Tiesenhusen on preili Tiesenhusen, meie isa oli nende juures mõisavalitsejaks.”
„Aga kus ta praegu on?”
„Surnud.”
„Aga miks ta surnud on?”
Seda ei tahtnud tädi Erika rääkida. Talle ei meeldinud sõna surm, ja mina lausa kartsin seda sõna. Eriti öösel tundus see nii kohutav, nii õudne, et kui tädi Erika ütles, et ta on surnud, siis ma hakkasin peaaegu värisema, aga ma ei tea, miks ma nii lollilt edasi õiendasin, või ma küsisin lihtsalt kogemata. Mul ei tulnud ju und!
„Ta poos ennast üles.”
„Miks?”
„Armastuse pärast.”
See oli nii õudne! Armastusest ei olnud mul sooja ega külma, aga ülespoomine oli liig. Ma tõmbasin teki üle pea ja hoidsin hinge kinni. Tädi Erika seisis mu voodi juures ja ootas, sest ta ei teadnud, kas ma tahan veel midagi küsida või ei.
„Kas sa nüüd magad?” küsis ta vaikselt.
Ma ei vastanudki. Sest kui ma oleksin midagi öelnud, oleks ta ju kohe aru saanud, et tegelikult ma ei maga, et ma valetan. Ta ootas veel natuke aega, siis läksid ta vaiksed sammud teise tuppa, uks kääksus, ja siis ta tõmbas selle kinni. Ma viskasin kähku teki eemale ja hingeldasin hirmust. See naine seal pildi peal, see naine ei tundunud üldse sedamoodi, et ta oleks võinud ennast üles puua, ta oli küll vana, kahekümneviiene, nii vana … aga sellepärast ei pea veel surema, mis armastus, mis kuradi armastus …
„Tom! Tom … kuuled mind või?”
Tom ei kuulnud midagi, Tom magas, tuuker kaisus.
Mina magada ei saanud. Ma tõusin voodist üles ja läksin paljajalu, mis oli rangelt keelatud, seda enam, et me olime just vannis käinud, pildi juurde. Aga mul oli ju öömüts peas. Ma olin nelja-aastane, seisin seal pildi ees, öömüts peas, öösärk seljas, ja vaatasin preili Tiesenhusenile alt üles otsa. Ma ei tea, mis tunne mul oli, võibolla ma tõesti ootasin, et ta hakkab nüüd kohe seletama, miks ta nii tegi. Ma ootasin tükk aega, aga tema ilme ei muutunud üldse. Tal oli õige kerge naeratus huultel, tal olid helehallid silmad, kõrvarõngad, ja kui ma teda niisugusena nägin, ei mahtunud mulle üldsegi pähe, et ta oleks võinud ennast puua! See oli ju kole! Surm oli ilge! Ma jooksin voodisse tagasi ja võtsin oma tuukri kaissu. Tuuker oli kuidagi rahustav asi. Tal oli juhe küljes ja kui sinna puhuda, ajas ta mulle välja. Nagu päris tuuker. Ma otsustasin näha und rohkem tuukritest ja mitte mõelda surma peale. Surm oli mõistetamatu. Armastus? Seda sõna ma olin kuulnud. Ma otsustasin, et ei hakka igaks juhuks kunagi kedagi armastama, sest see on liiga ohtlik. Ainult ema, no ja isa ka natukene, muidu ta solvub.
Hommikul keetis tädi Eva muna ja tegi väikseid pannkooke. Ta tegi haruldasi väikseid pakse pannkooke ja haruldaselt täpselt keedetud muna, mida me sõime hõbedastest munapeekritest. Üleüldse olid neil tööd nii jagatud, et Erika rohkem luges ja Eva tegi süüa. Ta võis süüa teha mitte millestki, sest rikkad nad küll ei olnud. Hommikul tundus pilt ka teistmoodi. Hommikul, muna süües, tundus lause – ta poos end üles, armastuse pärast – isegi kuidagi arusaadav.
„Mis te seal Tiesenhusenite juures tegite, tädi Eva, kas te olite orjad?”
„Meie isa oli mõisavalitseja,” ütles tädi Eva uhkelt.
Jah, nende isa oli mõisavalitseja ja nad saavad siiamaani Brasiiliast pakke. Sest pärast sõda põgenesid kõik Tiesenhusenid Eestist ära, Saksamaale ja Brasiiliasse. Aga nad saatsid veel viiskümmend aastat hiljem tädi Evale ja Erikale pakke ja käisid isegi külas. Preili Tiesenhusen, kes ennast üles poos, loomulikult ei põgenenud, sest ta oli ennast poonud veel siis, kui tädi Eva ja Erika olid minu ja Tomi vanused. Kas te üldse kujutate ette, millal see juhtus? See juhtus mustmiljon aastat tagasi. Selle pildi oli Julie Hagen-Schwarz maalinud veidi enne preili Tiesenhuseni surma.
Kuidas see lugu täpselt oli, tädi Eva mulle ei rääkinud. Igal juhul oli tal olnud peigmees, kes ta maha jättis, nagu ikka, kui peigmehed leiavad kellegi, kes neile rohkem meeldib. Ja siis poos preili Tiesenhusen ennast ukselingi külge. See võis olla masendav! Tal oli ju kõik olemas – orjad, hobused, mõis ja hunnik raha. Tal oli kõik, mis inimene tahta võib.