ütles Marcel, “neid jutukesi me teame. Zélia luiskab, aga preili Mimi (nii kutsuti preili Pinsoni sõpraderingis) ei ole asjaga kursis. Teie kohtukirjutajad kargasid vaid üle oja ja nikastasid oma koivad; teie pankur andis neiule vaid apelsini ja teie tikkija on nii vähe Amerika Ühendriikides, et teda võib näha iga päev kaheksast neljani vaestemajas, kuhu ta oli sunnitud põgenema nälja eest.”
Eugène oli istet võtnud preili Pinsoni kõrval. Talle näis, et nende viimaste, täiesti ükskõikselt lausutud sõnade juures Mimi kahvatas Kuid neiu tõusis peaaegu kohe püsti, süütas sigareti ja hüüatas otsustaval ilmel:
“Jääge nüüd vait! Ma palun sõna. Et isand Marcel ei usu muinasjutte, jutustan ma teile ühe tõestisündinud loo, et quorum pars magna fui.”7
“Te oskate ladina keelt?” imestas Eugène.
“Nagu näete,’’ vastas preili Pinson.”Seda sententsi kuulsin ma oma onu käest, kes teenis suure Napoleoni armees ja kes ei jätnud seda iial ütlemata, enne kui ta mõnest lahingust jutustama hakkas. Kui te nende sõnade tähendusest aru ei saa, võite tasuta teada saada. See tähendab: “Annan oma ausõna”. Niisiis, olgu teile teada, et eelmisel nädalal läksin ma oma sõbrannade Blanchette’i ja Rougette’iga Odéoni teatrisse..”
“Oodake, ma lõikan enne piruka lahti,” katkestas teda Marcel.
“Lõigake, kuid samal ajal kuulake,” jätkas Mimi.
“Niisiis, mina koos Blanchette’i ja Rougette’iga läksin teatrisse tragöödiat vaatama. Te teate, et Rougette mattis alles hiljuti oma vanaema ja sai päranduseks nelisada franki. Me võtsime piletid parterilooži; parteris istusid kolm üliõpilast, kes silmitsesid meid tähelepanelikult, ja ettekäändel, et me olime saatjateta, kutsusid meid õhtust sööma.”
“Ja nii lihtsalt käiski?” küsis Marcel. “Tõepoolest, see oli neist väga kena. Oletan, et te keeldusite?”
“Ei, härra,” vastas preili Pinson, “me nõustusime ja lahkusime vaheajal enne etenduse lõppu ja vedasime end Viot’ kohvikusse.”
“Koos kavaleridega?”
“Koos kavaleridega. Kelner hakkas muidugi hädaldama, et tal ei ole enam midagi pakkuda, kuid niisugune ebaviisakus ei heidutanud meid. Me nõudsime, et mindaks linna otsima seda, mida kohvikus ei olnud. Rougette võttis sule ja tellis tõelise pidusöögi: krevette, magusat omletti, pannkooke, rannakarpe, lumepalle, ühesõnaga peaaegu kõike, mida potinduses leidub. Peab mainima, et meie noored tundmatud kortsutasid selle peale kergelt kulmu..”
“Seda ma usun pagana hästi!” ütles Marcel.
“Me ei teinud sellest väljagi. Road kohal, hakkasime mängima hellitatud daamikesi. Meile ei meeldinud miski, kõik oli nii maitsetu. Vaevalt olime midagi maitsnud, kui saatsime selle tagasi ja küsisime järgmist. “Kelner, koristage see ära – see ei kõlba kuhugi, kust te küll võtate sellist jälkust?” Meie tundmatud oleksid heameelega midagi söönud, aga me ei lasknud. Ühesõnaga, me õhtustasime nii, nagu lõunastas Sancho,8 ja lõhkusime viha pärast isegi mõned lauanõud.”
“Tore lugu küll! Ja kuidas jäi tasumisega?”
“Sama küsimuse esitasid endale ka meie kolm kavaleri Nende omavahelisest sosistamisest selgus, et ühel oli kuus franki, teisel tunduvalt vähem ja kolmandal oli vaid kell, mille ta kohe suuremeelselt taskust välja võttis. Sellises armetus olukorras ilmusid kolm õnnetut kohviku peremehe ette lootuses saada mingisugustki pikendust arve maksmiseks. Ja mis neile teie arvates vastati?”
“Ma arvan,” kostis Marcel, “et teid jäeti pandiks ja noormehed pandi türmi.”
“Vale puha,” ütles Mimi Pinson. “Rougette oli summa varem kokku arvestanud ja juba enne lauda istumist kõige eest maksnud. Kujutage vaid ette nende haledaid nägusid, kui Viot neile vastas: “Härrad, kõige eest on tasutud!” Kolm tundmatut jõllitasid meid heldinult ja jahmunult nagu kits kuulutust. Tegime ükskõikse näo, väljusime ja käskisime tõlla ette kutsuda. “Kallis markiis,” ütleb mulle Rougette, “need härrad oleks vaja koju viia.” Mina vastan talle: “Suurima heameelega, kallis krahvinna.” Meie õnnetud austajad ei osanud enam midagi öelda. No olid neil alles lollakad näod peas! Nad keeldusid meie armastusväärsest ettepanekust, nad ei tahtnud lasta end koju sõidutada, nad ei öelnud meile oma aadressi, elasid nad aga Kalastaja kassi tänavas..”
Üliõpilased, Marceli sõbrad, kes siiani olid vaikides suitsetanud ja joonud, ei olnud Mimi jutustusest sugugi vaimustatud. Nende näod läksid tusaseks; võib-olla teadsid nad sellest õnnetust õhtusöögist sama palju kui Mimi Pinson, sest nad heitsid murelikke pilke tema poole, samal ajal kui Marcel naerdes ütles:
“Öelge meile nende nimed, preili Mimi. Lugu on juba vana, enam see kellelegi kahju ei teel”
“Mitte iial, härrased,” vastas grisett. “Inimeste üle võib nalja heita, kuid rikkuda nende head nime – mitte iialgi!”
“Teil on õigus,” toetas teda Eugène, “te käitute targemini, kui te ise arvate. Kõigi nende noorte inimeste hulgas, kes koolis käivad, ei ole vist ühtegi, kes ei oleks teinud vigu või hakkama saanud meeletustega, aga just nende hulgast võrsuvad pidevalt Prantsusmaa kõige silmapaistvamad ja kõige austusväärsemad inimesed: arstid, kohtunikud…”
“Oo jaa,” ütles Marcel, “see on tõsi! Nende hulgas on isegi mõned tulevased Prantsusmaa peerid, kes lõunastavad Flicoteau x’ juures võlgu. Aga kas te olete oma tundmatuid hiljem veel kohanud?” uuris Marcel silma pilgutades.
“Kelleks te meid peate!” vastas Mimi Pinson tõsiselt, peaaegu solvunult. “Te ju tunnete Blanchette’i ja Rougette’il Ja kas te arvate, et mina ise…”
“Muidugi, ärge pahandage,” ütles Marcel. “Tegelikult oli see üks mõtlematu temp! Kolm tuulepead, kel homme pole võib-olla leivarahagi, loobivad raha tuulde ainult selleks, et lollitada kolme haledat vennikest.”
“Aga miks nad siis kutsusid meid õhtust sööma?” vastas preili Pinson.
IV
Koos pirukaga ilmus lauale oma täies hiilguses ka ainuke pudel šampanjat, mis pidi olema desserdiks. Vahuveini juures tehti juttu laulmisest
“Ma näen,” teatas Marcel, “ma näen, nagu ütleb Cervantes,9 et Zélia köhatab; ilmselt tahab ta laulda. Et täna on minu nimepäev siis, kui härrastel midagi selle vastu ei ole, palun ma preili Mimid, kui ta oma häält selle naljalooga veel kähedaks ei rääkinud, austada meid mõne kupleega. Eugène,” jätkas Marcel, “ole siis veidi viisakam, löö oma naabrinnaga kokku ja palu, et ta mulle paar kupleed laulaks.”
Eugène punastas ja kuuletus. Kui enne oli Mimi Pinson palunud noormeest peole jääda, siis nüüd tegi seda Eugène, ta kummardas ja ütles häbelikult: “Jah, preili, me palume teid.”
Samal ajal tõstis ta pokaali ja puudutas sellega griseti pokaali. Klaaside kergest kokkupuutest tekkis selge hõbedane heli; preili Pinson haaras noodi lennult ja trillerdas veel kaua oma selge ja noorusliku häälega.
“Mis siis ikka,” ütles ta, “ma olen nõus, sest pokaal andis mulle “la”. Mida te tahate, et ma laulaksin? Ma ei ole peps, aga ma hoiatan – kasarmulaulukesi ma ei oska. Minu pea pole prügikast!”
“Selge, selge,” sõnas Marcel, “te olete voorus ise. Laulge, mida soovite, meil siin on täielik valikuvabadus.”
“Hea küll. Ma esitan teile ühe kuplee, kus räägitakse minust.”
“Üks hetk! Kes on autor?”
“Minu sõbrannad kauplusest. See on õmblustöö juures sündinud poeesia, nii et ma palun heatahtlikku suhtumist.”
“Kas teie laulus refrään ka on?” “Imelik küsimusi Loomulikult!”
“Siis