Õpetas lastele inglise keelt. Nii palju ta oskas. Selleks ta kõlbas. Üks temast veidi vanem aafriklane õpetas talle armastust. Hall põhjamaine olevus sai mõneks ajaks maailma kõige ilusamaks naiseks. Ta sai teada, mida tähendab jõuliselt ürgne seks ega arvanud pärast seda enam maarjamaistest mehikestest midagi. Kuitahes püüdlikult need ka nipitasid ja harjutasid – neis polnud seda ürgset Maa tukset. Tubli tehnika tekitab füsioloogilised orgasmid, ent mitte üldolemuslikku rahuldust. Vaevalised ja vastumeelsed orgasmid on hirmsam puudus kui rahuldamatus ja seksita-elu – pärast vabatahtlikku Aafrikat teadis tüdruk, millest hoiduda. Millestki jäi samas hoidumata.
Tüdruk tuli vabatahtliku-missioonilt koju rasedana. Aafrikasse elama – eriti aga mitte sünnitama, Taara avita! – ei tahtnud ta mingil juhul jääda. Esimene Armastaja tuli hoopis mõneks ajaks tema juurde. Ent teda kui teistsugust solvati siin igal sammul.
Mis te siis mõtlesite?
Teate küll – vaimukad sildid baaride ustel, et koerte ja neegritega sisenemine on keelatud. Kõrgharidusega mustanahaliste kohtlemine ahvide ja voodiloomadena, mida on kogenud siinsed mulatitaridest psühholoogid ja personaaltreenerid. Järele vaatamine ja osatamine. Isegi nüüd, mil kõik on reisinud ja näinud Skandinaavia rassiderikast tänavapilti ja kümmelnud neis kultuurides, kust nood tõmmud tuuslarid tulevad. Kalli raha eest masaide eksootikat ja Keenia rahvusparke… Ning sinna otsa viha ja kadedus pjedestaalidel võidutsevate olümpia-neegrite vastu, kes jooksevad-hüppavad-jõuavad kiireminikõrgemale-kaugemale kui valged. Anatoomiliselt ja füsioloogiliselt.
Diskoteekides räpineegrite, souli-mustade ja fanki-värviliste pilli järgi tantsimine ei tähendanud, et hommikuse pohmelliga oleks teise rassi esindajaid tänavapildis näha tahetud. Kui ta kellelegi siin midagi rääkida püüdis, siis teda ei kuulatud, vaid vahiti põlastades, kuidas tema lopsakas suu liigub ja heledad peopesad žestikuleerivad. Kujutleti, mis tal seal… hmkhm. Inetu.
Aafrika saadik solvus. Iga päev. Pisarateni. Tema armastus ilmetu iluduse vastu ei kahanenud sellest. Ent kui lisaks hingelisele räsimisele läks ka ilm külmaks ja märjaks, ta ei suutnud enam. Ehkki Eesti polnud ka neiule otseselt midagi head ja ilusat teinud, ei suutnud neiu siit lahkuda. Ja niimoodi nad pärast ühise tütre sündi ja esimesi elukuid pisarsilmil lahknesidki.
Nagu kaks ristuvat teed ikka. Lapsuke kui teerist.
Nad ei olnud abielus. Nad ei lahutanud. Kumbki elas oma kodus. Väike teerist rohkem ema kui isa juures, põhiliselt Eestis, mitte Aafrikas. Siia oli väga vaja värsket verd ja uusi geene. Tugevat heatahtlikkust ja kõigutamatut positiivsust. Aafrikas on palju nõidu? See tirts polnud nõidade seast. Oli nagu päikesekild.
Aga juba oli jumbukene saanud endale kaela kõik need suhtumised ja väikerahvaliku alaväärsuskompleksi üleväärsed avaldused, mis olid tema isa siit minema peletanud. Ent laps oli ikkagi kõigutamatult rõõmsameelne. Tänu isale oli tüdruk eriline.
Ta oli eakaaslastest kiirem ja osavam. Tal olid kogu lasteaia kõige ilusamad silmad ja juuksed. Temal oli hääl ja sõnum. Ta oli kokku liitnud ema ja isa omaduste parimad tipud. Tütar oli saanud tõuparandajaks selle hinnaga, et pidi isata kasvama.
Ent samas lõi tema näiliselt kiretu ja leige-oige ema küüned näkku igaühele, kes mingit šokolaadi või ruberoidi jura tuli ajama. Kui keegi tüdrukule järele karjus, et ta on neeger, naeratas see lapsuke laialt ja hüüdis vastu: «Eeeeest-laaaa-neeeeeeeeeeeeeeee!»
See oli isalt tütrele edasi antud geneetiline tarkus.
Sõnamusikaalselt kõlas väljavenitatud eestlane sarnaselt neegriga, aga kohmakalt ja kobalt. Ja nii ongi.
Väike värviline risttee, jõuline tõuparandus ning rahu ja rahvaste sõpruse kehastus silkas juba paadi suunas, kuni heledat verd pats end alles püsti ajas.
Liis oli Jaagule kord öelnud, kui nad koos naabermajast rannaliivale silkavat mulatikest silmitsesid: «Ma ei tea, mingi kamm on nende eeskirjadega, nagu – onju taimeseemneid ja võõramaa istikuid ei tohi kaasa tuua. Aga inimese lapse võib sedasi sisse vedada. Papagoisid ja kanepit ei tohi salakaubana tuua – tite võib…»
Jaak oli tookord südamest naernud.
Nii naljakalt nutikas naisuke.
Tema oma.
Ta oleks seda noort naist armastanud ka siis, kui see oleks aina rumalat juttu jahunud. Ent tibakene iva ja mõttega juttu – tõsi küll, see polnud just kõige südamlikum – tegi kaunitari mehe silmis lausa jumalannaks.
Sellest ei tehtud naabermajas juttu, et tänu pisikesele šokolaadilapsele kutsuti ilmetut emmet nüüd rikaste sõprade suvekodusse Valgeranda. Hajuval keskmisel neiul oli nüüd trump. See oli armastuse kingitus talle. Viisa. Pääse.
Igaüks maksab oma hüvede eest erinevalt. Liis maksis. Ilmetu emme maksis. Turuvärk ja võimalikud käepärased vahendid, mis muud.
Selleks ajaks, kui rasside risttee oli juba aru saanud, et kaldasse jooksnud paadis lebav mees on surnud, jõudis ka valgete patsidega isamaine istik, legaalne ja lubatud võrse, paadi juurde.
«Seal on onu sees,» nentis valget verd tõupuhas lapsuke. «Onu magab.»
«Ei maga. Tal on silmad lahti ja ta on surnud,» ütles väike värviline eestlane asjalikult ning pani maja poole jooksu. Sellistel puhkudel tuleb siva emale öelda ja jama enda kaelast ära jagada. Sedasorti asjadest tuleb kähku vabaneda.
Valge pats pistis kõigepealt röökima, siis hakkas jooksma – ja seejärel käis näoli maha. Õnneks on valge liiv sealkandis puhas ja pehme. Tööstuskuurordi kaubasadamast tuule ja lainetega linna peale valguvad turba ja saepuru hoovused polnud Valgeranna valget liiva venivaks pruuniks massiks vorminud. Samal ajal kui Pärnu lootis oma lagastatud rannaliivaga ikka veel ülemaailmset turismimagnetit mängida, oli Valgerand endiselt puhas ja puutumatu. Seal oli hea näoli lebada.
Jaagu maine keha lebas selili.
Kustunud silmad vahtisid taevasse, millega tal hommikul nii otsene ja isiklik suhe oli olnud. Nägu oli kaame ja rahulik. Õrna naeratusega. Otsekui oleks ta näinud vahetult enne kehast vabanemist midagi ilusat ja õnnelikuks tegevat.
Kohustuslik õnn oli lõppenud. Rantjeeks jäädes oli Jaak võtnud endale kohustuse iga päev täiel rinnal elada ja hõisata. See oli palju keerulisem, kui oskavad ette kirjutada need, kes seda ei saa. Kohustusliku õnne kuldne puur. Oo õudust, kui unelmad täituvad… Jaak oli sellest lõksust pääsenud enne, kui kole oli olla, sest et ilus oli möödas.
Paadisadamast oli järsult sündmuspaik saanud. Ei olnud ta enam kadestamisväärne eravaldus, vaid politseilindiga ümber piiratud tragöödia toimumise koht. Mitte lapselik mängumaa, kus endale tugevama õigusega kalahaisu juurde teha ja kapriisi ajel paadimootoris naftat põletada, vaid hirmutav sektor, kuhu keegi tulla ei võinud. Idüllilisel kaldaribal askeldasid nüüd korraga kriminalistid ja politseinikud.
Rita ja Andres seisid paadi juures. Andres oleks tahtnud minna kalale. Kui juba nii kaunil hommikul sellises kohas oldi. Paat oli. Õng oli. Aga kala ikkagi püüda ei saanud. Mis elu see on?
Rita oleks tahtnud olla taas väike tüdruk, kes äärmisel juhul avastab paadis lõhkise kuklaga onu – kui just kuidagi teisiti üks lapsepõlv kulgeda ei saa. Ta ei tahtnud olla nii suur tüdruk, et kogu maailma vastutus on tema õrnadel õlgadel. Nii avalik kui salajane vastutus. Iseäranis selle salajase vastutuse pärast soovis Rita praegu olla kusagil mujal, väga omaette – mitte siin kirkal suvehommikusel täiuslikul rannal. Üks mees oli, näe, kõigist neist jamadest pääsenud, mis maise matkaga paratamatult kaasnevad. Kuldne puur ja hinnalised lõunad. Paat, õng ja kalad, mis päästavad ära kohustuslikust õnnest. Sest nad on see miski vähene, mida edumehel veel ei ole.
Rita kohmas väsinult, ent kohusetundlikult: «Arsti sõnul on see ilmselt õnnetusjuhtum. Kukkus kuklaga vastu pinki. Silmapilkne surm. Aga…»
Rita professionaalikäed korjasid kilekotikestesse paadipõhjas lipendanud tuhmpunase murtud karmiini karva riidejupikese. Alati mingid ülearused riideräbalad ja killud, pinnud ja niidid. Need tuleb ekspertiisi saata. See ei lase asja enne alustamist lõpetatuks kuulutada. Ja seega ei saa Rita segamatult