see muigama. Panin vargsi automaki mängima. Kuulasin viis minutit mõnusat musat, enne kui Bill tagasi tuli. Endiselt tühjade kätega kõndis ta auto juurde. Justnagu kiirustades istus rooli ning pani hääled sisse.
„Mis seal toimub?” küsisin ettevaatlikult. Ta juhtis rahulikult auto teele ja lisas siis kiirust. Vastas mulle hooletult:
„Magavad.”
Siis sõitsime vaikides kaua läbi pimedate tänavate rägastiku, kuni peatusime võõras kohas mingi suvalise trepikoja ees. See oli endiselt räpane agul. Kitsas tänav. Prahti ja suitsukonisid täis. Trepikoja uksepiida vastu oli keegi lõhkunud pudeli. Klaasikillud sätendasid ukse vahel. Mõtlesin õudusega, et ma ei julgeks eluilmaski säärases urkas elada. Siin kindlasti lüüakse iga päev üks naaber maha. Joodikute ja hullude kvartal. Majadki olid siin hallid ja räpased ning tänavalaternaid vaid mõni üksik. Näha oli, et linnavalitsus on selliste kohtade suhtes pime, mis pime.
„Tuled sisse?” küsis Danger. Ja kuna ma kohe ei taibanud, kuhu sattusin, lisas kähku:” Ma elan siin. Mul on üks väike korter – loomulikult Kenzo teene.”
„O.K.” sõnasin hingevärinal.
Danger rõõmustas siiralt. Astus välja ning avas mulle ukse, sest ma ise seda igatahes lahti ei saanud. Väljusin autost, järgnesin Dangerile. Ta vabandas, et peab minema ees – siin olevat taskulampi ja julgust vaja. Teed valgustades rühkisime trepist üles.
Äkki mõtlesin, et nüüd küll riskin eluga. Kas ma ikka võin kindel olla, et sel Dangeril pole kurja tagamõtet, kui ta mind juba oma korterisse viib! Ma polnud veel elus kohanud üksikut meest, kes laseks OMA korterist mingil naisterahval niisama lihtsalt minema jalutada. Kuidas saan ma põgeneda, kui asi liiga ohtlikuks läheb! Kas keegi ei löö ega hakka vägistama! Mitte kunagi? Aga kui ma teda ei taha ja julgen seda öelda ja hakkan tõrkuma??? Aga võib-olla lähen ma just praegu sellele vastu? Äkki on ka Dangeril kalduvus kaotada enese üle kontrolli. Kui see neegrivolask tahab mind vägisi võtta, pole mul vähimatki shanssi pääseda. Ja siin urkas on lootusetu appi karjuda.
Kui ta lõpuks kolmandal korrusel oma ukse taga peatus, tundsin kasvavat paanikat. Püüdes seda kõigest väest vaos hoida, astusin siiski püstipäi tuppa.
Danger pani esikus tule põlema.
„Mu korter pole just eriti luksuslik. Su silmad on kindlasti paremat näinud,” vabandas ta, võttes samal ajal jope seljast. Võtsin minagi jope ära ning tossud jalast. Kõik mu riided olid läbimärjad. Bill vaatas mind haletsedes. „Mul ei ole sulle kuivi riideid pakkuda. Kui sa tahad, ma võin küsida naabrimuti käest. On siin üks sinusuurune.”
„Ei, tänan,” hakkasin tahtmatult naerma, nähes Billy abivalmidust. „Las ma olla. Sul on soe tuba, küll ma ära kuivan.”
Vastumeelselt leppis Danger olukorraga ega hakanud naabrinaist keset ööd üles ajama. Ta lasi mul omapead korteriga tutvuda, toppis mu jope radika ligi, tossud sinnasamasse. Viskas mulle ette oma hiiglasuured toasussid, leiutas kusagilt sokid ja käskis need jalga tõmmata. Minu sokid viis samuti kuivama.
Korter oli üldiselt vägev! Tolmutordid ajasid mööda põrandat üksteist lõbusalt taga. Esikupeegel oli tolmust hall. Juba sisenedes kargas meile vastu näljane kassinägu. Kräunus ja vingerdas jalus. Olles minu riietega ühele poole saanud, tormas peremees kööki. Puistas kaussi krõbinaid, valas teise sisse piima. Kassilõust jäi vakka. Hakkas kiiruga krõbinaid sisse ajama. Seisin ukse vahel ja jälgisin Billy tegevust.
Danger pani kohvi keema, vajus ise laua servale istuma ning küsis, kas mul on kõht tühi? Ütlesin, et ei ole, kuid ta ei uskunud mind. Tõusis, soris kappides. Leidis jupi vorsti, suure saia, pooliku võikarbi ning üheainsa tomati. Kutsus mind appi võileibu tegema, naerdes iseennast ja altkulmu, veidi häbelikult minu poole kõõritades. Oli näha, et Bill pole võimeline külalisi vastu võtma.
„Ma pole just rikas mees,” vabandas ta. „Vanapoisi asi, söön seda, mis ette juhtub.”
„Irvitad minu üle või?” turtsusin naerda. „Olen ma siis sinust kuidagi rikkam või parem? Kah mul kahekümne-aastane vanapoiss!”
„Ära naera midagi!” tegi Bill tõsist nägu. „Pane vabalt kaks aastat juurde ja mõni kuu veel.”
Selline lõõpimine võttis tublisti mu pingeid maha. Ma ei tahtnud Dangerile näidata, kuidas tegelikult kardan temaga kahekesi olla. Korraks muutus hirm peaaegu olematuks. Mulle meenus, et olin plikade käest kuulnud, et Bill on on Funkie`st aastakese vanem. See olevat ka põhjus, miks Danger end alati alaväärtustatuna tunneb ning nad tihti omavahel tülitsevad.
Saime võileivad valmis. Ta saatis mu kandikuga eest minema. Tuli ise kohvikannu ja tassidega järgi. Jäin kõhklevalt seisma väikese laua juures, mis paiknes õnnetuna prügi all lookas, punasekarva diivani ees. Laual oli nii paks tolmukord, et ma ei nõustunud mingi hinna eest taldrikut eriti väärtuslike võileibadega sellele asetama. Lisaks leidus laual veel tuhka ja laialipaisatud ajakirju. Pooleldi ärapõletatud küünal, kuhjaga täis tuhatoos ja poolik suitsupakk. Laua kõrval tühi viskipudel.
Danger hakkas kokutama, üritades end kuidagiviisi välja vabandada. Ladus oma kandami teleka otsa, haaras minu käest kandiku ja toppis selle kapi riiulile paari üksiku raamatu kõrvale. Siis kihutas kööki, vuras märja lapiga tagasi ning kukkus lauda koristama. Tal oli väga piinlik, et juhtusin sellist korralagedust nägema.
„Ma olin siin viimati joomane – ligi nädal aega tagasi. Ma ei kavatsenud kedagi külla kutsuda. See mõte tuli nii ootamatult,” selgitas ta minu eest koolipoisi moodi pilku peites. Küsisin ettevaatlikult kassi kohta, kas ta oli siis nädal aega söömata? Nii nagu ei paistnud. Kass oli ikka paras kassilõust küll! Tuligi parajasti köögist, kõht ümmargune nagu pall. Hüppas diivani seljale ja hakkas täie suuga nurruma. „Oh ei,” naeratas Danger hellalt. „Ma olen siiski iga päev läbi astunud. Nälga ma teda naljalt ei jäta. Zorri on ju minu elukaaslane.”
Kui me hiljem teleka kahvatut pilti vaatasime ja vaikides kohvi jõime, imetlesin siiralt seda va Zorrit. Kõuts oli peremehesse kiindunud, lausa temasse armunud. Jälgis Dangeri iga liigutust. Nühkis ja keerles Billy ümber, kratsides küüntega diivanikatet. Kuigi mina tegin talle rohkem pai, ei hoolinud ta sellest üldse. Lõpuks väsis, heitis Billy põlve najale ja jäi sinna nurruma. Ta oli tavaline hall kõuts, veidi valgete käppadega ning justkui lipsuga lõua all.
„Kas Funkie viskas sul väga üle?” küsis Danger äkki.
„Küllalt.”
„Ja sa ei julge talle midagi öelda?”
„Sel pole ju mõtet. Ta naerab mu üle. Või kutsub hoopis kaasa lööma.”
„Sina ei taha?” mustanahalise häälest kostis naer.
„Aitäh pakkumast!” nähvasin pahuralt, tunnetades taas ohtu. Ma ei tahtnud, et Danger mind puudutaks. Ta ei teinud seda.
„Funkie ihub ammu su peale hammast. Ta on mulle rääkinud. Sa meeldid talle täitsa.”
„Ütle parem mulle, kes Funkie`le ei meeldi?!” käratasin vastu. „Ja ega sa ise kah parem ei ole!”
Tekkis piinlik vaikus. Danger jäi mõttesse. Silitas oma Zorrit ja mõtles. Tüki aja pärast sõnas ta vaikselt:
„Aga sa tahaksid ju plikade moodi julge olla, eks?” Ma ei vastanud midagi. Ta ootas veidi ning jätkas: „Ma olen märganud, et sa kartsid enne rohkem. Nüüd oled sa plikade peale kade. Kui Funkie sind jälle kutsub, siis mine! Usalda ennast talle, ta ei tee sulle haiget. Sa ei pea ise mitte midagi tegema, aga sa saad äkki vabaks. Saad sellest üle.”
Ma vajusin ta sõnade peale kössi. Jõin närviliselt kohvi, hoides kahe käega oma tassi. Püüdsin mitte mäletada juhtunut, kuid süda jättis lööke vahele ning käed hakkasid reetlikult värisema.
Danger vaatas mind ja ohkas.
„Kavatsed sa veel kaua kuurides ööbida?” küsis ta murelikult.
„Kust sa tead?” võpatasin end ehmunult sirgu.
„Ma käisin kord