aga?”
Ta vaikis terve minuti, küllap mõeldes, kas ikka tasub olla julmalt otsekohene? Lõpuks ta siiski ütles selle välja:
„Ta ei armasta ju sind.” Jay vaatas mulle korraks silma ja näis, et tal oli minust hale.
Tema märkus tegi haiget ning ajas samas mind närvi.
„Sa räägid asjadest, millest midagi ei tea!” nähvasin enesekaitseks.
Jay raputas pead. Ta oli oma arvamuses kindel.
„See mees paistab läbi. Tal pole su vastu õiget austustki. Kus siis armastus olla saab?” Ma ei küsinud, millest ta seda järeldab, kuid tal oli rohkem kui õigus. Minu arvates käitus Ray täna üpris hästi. Seltskonnas käitus ta minuga alati hästi. Aga Jay, selle võhivõõra sohvri sõnad lõikasid valusalt hinge. Hammustasin huulde, et mitte reeta oma tundeid. Kui ta vaid teaks, kui väga ma tahaksin suhted Rayga taas uuesti kehtima panna, et oleks kõik jälle nii nagu alguses… Keerasin pea ära ning jälgisin rahustavalt voolavat vett.
„Anna andeks,” pomises Jay segaduses, „ma ei teadnud, et nõnda täppi panen.” Ma vaikisin ja tema puuris mind pilguga. „Sa tead ise paremini, mis teie vahel toimub. Midagi on väga valesti, eks ole?”
„Jah,” vastasin ausalt, „räägi midagi paremat.”
„Mida näiteks? Kui julged selle jama lõpetada, võiksime sinuga praegu ära sõita. Hetkel oleks see päris lihtne.”
„Ma ei jäta Rayd maha, see poleks aus.” Ma ei saanud ometi sõnagi ütlemata minema kõndida! „Kelleks sa mind õige pead?”
„Ise tead,” arvas Ray külmalt. Ta leppis vastumeelselt olukorraga, torkis oksaga puukildu, lükkas selle lõkke keskele. „Ma pakkusin sulle abi. Kui nad tagasi tulevad, ei lähe see enam nii lihtsalt. Ära siis pärast kahetse. Mina igatahes lasen küll jalga!” Ta niheles, olles valmis tõusma.
„Ära mine!” hüüatasin endalegi ootamatult. „Ka mulle ei meeldi see kamp!” Ta tardus paigale, vaatas närviliselt jõe poole ja vaikis, ent minema enam ei kippunud.„Ega sa ometi minu pärast jää?” küsisin tasa.
„Võib-olla… Miskipärast mulle kuidagi ei meeldi, et sa nende jobudega üksi oled.”
„Aitäh!” Ma ei tahtnud tema lahkumist ja ei julgenud ka kaasa minna, seega ohkasin kergendustundega, saades teada, et ta jääb. Polnud raske kujutleda, kuidas läheb Ray Fern marru, avastades, et auto on läinud. Ta leiab kuti kasvõi maa alt üles, et kätte maksta, mind seda enam.
Kuulasime varahommikusi hääli: ööbik oli lõpetanud oma laulu, kusagil eemal, teisel pool jõge alustas viisi musträstas. Aovalgus hiilis lähemale, tasa ja õrnalt valgustas halli udu jõe kohal, puistas pärle halli vine sekka ja see oli nii ilus… Üks eriline, võluv, tavaline hommik kesk looduse lummavat vaikust.
„Sul on kindlasti tüdruk, kes sind koju ootab, eks ole?” küsisin lihtsalt jutujätkuks.
Mu üllatuseks naeratas sohver kelmikalt:
„Ei ole.”
„Kuidas nii? See pole võimalik!”
Kaval muie ta näolt ei kadunud kuhugi.
„Mul on hoopis kolm tüdrukut, kes kõik mind ootavad ja ma armastan neid ühepalju. Sina võiksid tulla neljandaks. Vean kihla, et sa iial seda ei kahetse!”
„Püha juudas! Sa pead lausa haaremit või?” pahvatasin ma naerma. „Mina ei tule ilmaski sinu haaremisse!Unusta ära!”
„Sa ei tea, millest ilma jääd!” irvitas Jay.
„Tean, aga eelistan oma mehele ainus olla!”
„Ei sa ei tea midagi!” naeris Jay. „Näiteks seda, et ma polegi nendega üksi. Mul on kaks sõpra veel ja superboss. Ühesõnaga oma kamp. Kui tuled kaasa, oled teretulnud. Ja pealegi oled sa täitsa kena tots, kutid rebivad su tükkideks. Ma aiman, et see meeldiks sulle!”
„See oli küll mu elu parim kompliment!” pahvatasin südamest naerma. Ta ehk ajas mulle täielikku udu, aga see udu meeldis mulle tõesti. Siis me lihtsalt naersime, piilusime teine-teist ega suutnud naeru pidada. Jay naerus oli midagi pööraselt nakatavat.Ma ei suutnud tema kõrval tõsiseks jääda. Täpselt niikaua, kuni kostsid selja tagant sammud. Nad tulid teiselt poolt, maja juurest. Jay manas kähku näole tõsise ilme. Ma keskendusin korrapealt lõkke uurimisele. Ray sättis end otse mu kõrvale lõkke äärde sooja, tõmbas teki õlgadele. Vaatas meid väga kahtlustavalt.
„Mis puhul teil äkki nii lõbus hakkas?”
Teisedki pugesid ruttu lõkkele lähemale ning lõdisesid külmast. Ray haaras ootamatu liigutusega mul ümbert kinni, tõmbas jõuga enese vastu. Kuna ta kastis mind selle liigutusega parajalt märjaks, tõmbusin temast äkki eemale. Nähvasin, et ta mind rahule jätaks ja hoidusin taksojuhi poole, oskamata aimata, et Jay ongi tegelikult ju kogu kurja juur. Aga ta istus minu kõrval, seega mul polnudki suur valikut, kelle poole hoiduda. Loomulikult oskas Raymond Fern seda tõlgendada vaid omaenese väärastunud ego seisukohast. See oli sügav viha, mis Ray silmist nooruki poole sähvatas. Märgates seda, tõin vabanduseks asjaolu, et ta on külm kui kala, sest nii see ju tegelikult oligi.
Päike oli nüüd tõusmas, kuldas esimeste kiirtega jõekaldad üle. Udu salapärased pärlid just muutsid selle hommiku niivõrd imeliseks! Udu hoovas laisalt jõe kohal, veerles, keerles, mängis haldjatega ja ma viivuks uskusin tõsimeeli, et peagi näen seal jõe hämaras sügavuses vilksatamas näkineidu. Samal ajal täitus mets iga hetkega aina täiuslikuma linnuhäälte kakofooniaga. Mina, kui põline linnalaps, ei teadnud loodusest midagi, ent ürgne kutse meelitas mind siia veel teinegi kord tagasi tulema. Ning ma tegin enda jaoks tähtsa otsuse, teadmata, et just täna tuleb saatuse käänak ja mitte kunagi ei satu ma enam sellesse paika tagasi.
„Mis sul viga on?” turtsatas Ray Fern pahuralt minu vabanduse peale. „Lood juba uusi suhteid või?”
Ma taipasin, et praegu pole sobiv aeg tülideks. Ma ei tahtnud, et kamba viha pöörduks taksojuhi poole. See kutt meeldis mulle liialt.
„Sina oled mu mees, mis suhteid veel vaja on?” naeratasin talle lohutuseks, kuigi see naeratus oli võlts.
„Oh kui kena!” irvitas Ray „Su käitumisest ma seda küll ei märka!”
Ma pidasin targemaks vaikida. Ray unustas mu peagi, jäi lobisema George Ryseriga. Tandy tõi lagedale grillvorstikesi. George asetas igaühe ette õllepudeli. Tegin lahti ning võtsin mõne lonksu – nagu Ronny ütles – uue joomingu alguse terviseks! Siis jagas Phil meile vorste ning Ronny teravaks lõigatud keppe, mida ta võsast endaga kaasa tõi. Nii jätkasime lõkke kohal vorstide küpsetamisega. Jay leidis taas ühise keele Ronny Bassiga, kuid seekord vestlesid nad tõsisematel teemadel. Keegi ei teinud enam nalja ning mina jäin hoopis oma mõtetega üksi.
Mõne aja pärast kolis Ray Fern sõbrale lähemale. Jay jäi vestlusest kõrvale. Teistel hakkas samal ajal alles lõbusaks minema.Alkohol tegi oma tööd.
„Milles asi on, Jay?” küsisin nooruki poole pöördudes vaikselt.
„Ei midagi, väsimus kipub peale,” vastas ta ning haigutas oma sõnade kinnituseks.
„Kas sa jätsid taksomeetri jooksma?”
„Jah, ega ma neile seda sõitu ei kingi. Aga ma näen, et nad ei kavatsegi maksta.”
„Võib-olla,” nõustusin vastumeelselt. Ma ei tahtnud uskuda, et Ray võib nii alatu mõtte peale tulla. Kaks tundi on möödas. Tohutu summa on tiksunud. Neil pole nii palju rahagi, et see kinni tampida. Jälgisin nende nägusid – naeravad, lõõbivad, patravad mingit jama… Nad on juba üsnagi purjus. Sellises staadiumis jobusid on ohtlik vihale ajada.
„Sul pole vist mõtet raha nõuda,” arvasin sosinal, „oota veel veidi ja mine ära, nad ei maksa sulle niikuinii.”
„Nõus,” ohates pidi Jay leppima kaotusega. Ta oli rohkem kui pettunud, vihane iseenda peale, et nii tobedalt õnge läks. Ta langetas