sellesarnaseid) üha uuesti ja uuesti? Mida võiksid need vanemad teha teistmoodi? Mida nad peaksid tegema teistmoodi? Kui palju söögiaegu kulub enne, kui nad mõistavad, et on kaasa haaratud võimuvõitluse tsüklisse, kus nende lapsed õpivad olema ebaviisakad, lugupidamatud ja isemeelsed?
Antud juhul näitas isa oma viha ja laskis kuulda ähvardusi, mis kujutavad endast tavalisi reaktsioone laste halvale käitumisele. Vanemad, kes on mässitud toiduteemalistesse lahingutesse oma lastega, annavad tihti just sellise sissejuhatava reageerimisega oma panuse niisugusesse võimuvõitlusse. Isa vihastamine annab poistele aga lisajõudu halvasti käituda, sest nad suutsid isa „üles kütta“. Nende katse võimu haarata oli edukas.
Nad teavad, et kui jäävad halva käitumise juurde kindlaks, siis on kõige tõenäolisem, et nad kurnavad isa ära ja saavad, mida tahavad. See ongi võimuvõitluse põhiline eesmärk. Laps saavutab võidu, jäädes halva käitumise juurde kindlaks, kuni isal on kõigest villand ja ta annab järele lihtsalt selleks, et konfliktist pääseda.
Seevastu ema demonstreerib oma jalamatistaatust sellega, et valmistab näkse. Mis veelgi hullem, juba see asjaolu, et tal on näkside jaoks vajalikud ained käepärast, et ta on lausa nahast välja pugenud, et neid koju varuks osta, näitab, et ta ootab oma lastelt kõige halvemat käitumist (madalad ootused!).
See ema soodustab tegelikult just sellist käitumist, mida ta ei tahaks näha. Teatud mõttes kasutab ta altkäemaksu, sest näksid asendavad korralikult valmistatud toitu. See on sama hea kui öelda: „Annan sulle, mida sa tahad, kui sa vaid nõustud natukegi sööma.“ Kui see pole altkäemaks, mis see siis on?
Mida peavad lapsed mõtlema, kui ema on igal õhtul valmis kööki minema ja sealt neile lemmiknäkse tooma? Kas arvate, et lapsed saavad sõnumi, et ema on täiesti endastmõistetavalt valmis neile jagama preemiat halva käitumise eest? Jah, just nii see on. Ärge kunagi unustage, et teie teod saadavad sama tugeva ja mõnikord isegi tugevama sõnumi, kui saadavad teie sõnad.
Veel üks tüüpiline lastekasvatuse meetod, mida tihti kasutatakse, et lapsi sööma sundida, on süütunne. Näiteks kui paljud meist tõmbuvad tänapäevani kössi, kui keegi teeb nalja vanemate hulgas levinud õpetussõnade üle, mis püüavad süütunde sisendamise abil lapsi sööma sundida: „Mõtle lastele, kes …s nälgivad!“ (Kirjutage punktiiri asemele maa, linn või osariik, mida kasutasid teie vanemad!)
Kui paljud meist mäletavad vana käsku: „Söö taldrik tühjaks, siis saad magussöögiks midagi head.“ Vanemad teevad tihti selle vea, et püüavad last ahvatleda sööma mingit üht toitu, näiteks mingit kindlat juurvilja või siis liha selle abil, et tõotavad neile anda mingi maiuspala.
Veel üks taktika, mida kasutavad lastevanemad, on mikrojuhtimine, mis kujutab endast pidevat näägutamist, palumist või mõne toidu kiitmist, samal ajal kui lapsed aeglaselt võtavad ühe suutäie ühest ja teise teisest toidust. Kui vägev on küll laps, kes suudab sundida ema niimoodi käituma! Ja tal pole selleks vaja teha muud, kui näidata, et ta ei tunne toidu vastu huvi. Mikrojuhtimine näeb välja sedamoodi:
Kolmeaastane Steven ei saa kuidagi õhtusööki ära söödud. Tema huvi köidab tagaplaanil olev teler ja jalge ees lamavad mängukannid. Ta istub ja niheleb, siis tõuseb üles ja longib mööda tuba.
Ema kulutab kogu söögiaja manitsemisele, et poiss sööks. Ise loeb ta hajameelselt ajalehte, pidades samal ajal monoloogi.
Tema manitsused on umbes sellised: „Võta vähemalt tükk kana. Kas näed, kui hea see on? Kuidas oleks ühe oakaunaga? Söö üks oakaun ja siis tükike kana. Kas sa piima jõid? Tule tagasi ja võta tükk leiba. Joo nüüd natuke piima. Söö leiba koos piimaga.“ Ta muudkui jätkab, ajades lapse lõplikult närvi.
Kas teie tahaksite proovida, mis tunne on niisuguses olukorras süüa? Meie, täiskasvanud, harilikult solvume sellise võimuahne ja häiriva käitumise peale. Kas teie pole mõnikord öelnud: „Oskan ise endale liha lõigata,“ et anda kellelegi märku, et ta püüab teie peal rakendada mikrojuhtimist? Kas poleks palju parem rahuneda ja lasta lapsel ise otsustada, kas ta tahab süüa või mitte?
Sellised lastevanemate kontrolli näited võivad paista naljakad, kuni meile tuleb mõttesse, et kuigi sõnad on ehk muutunud, on lapsekasvatamisega seotud käitumisviisid jäänud samaks. Mõned neist sööma sundimise taktikatest võivad lühikese aja jooksul ju toimida, aga vanemad ei peaks laskma end petta väikestest edusammudest ja arvama, et nad ongi juba suutnud lapse ümber kasvatada. Mõistmaks, miks kõik need taktikad pikas perspektiivis läbi kukuvad, kuigi nad lühiajaliselt mõnikord saavutavad soovitud tulemusi, vaadakem uuesti läbi Jacobi ja Justini stsenaarium.
Mida võiksid ema ja isa teha teistmoodi, kui nad viimaks otsustavad laste türanniale lõpu teha ja muuta oma perekonna käitumise dünaamikat söögiaegadel?
Oletagem, et ema ja isa on käesolevat raamatut lugenud ja võtnud endale ülesandeks perekonnasiseste suhete muutmise. Nad alustavad söögiaegadest, töötades koos lastega, et need saaksid teada, millised loogilised tagajärjed tulenevad halvast käitumisest. Ema ja isa teavad, et lapsi õpetades on esimeseks sammuks see, et vanemad ise peavad minevikus omandatud teadmisi uuendama. Nad peavad muutma oma reageerimist laste käitumisele, et soodustada muutuste tekkimist, mida nad soovivad näha laste juures.
Siin algab nende juhtmõtete ellurakendamine, mida me mainisime raamatu sissejuhatuses. Teie lapsevanemana peate kõigepealt mõistma ja aktsepteerima, et viha, emotsionaalsed pursked, konfliktid ja pealiskaudsed ähvardused ei toimi. Kui need üldse kuidagi mõjuvad, siis sel viisil, et neid taktikaid kasutades te lihtsalt pisendate enda kui lapsevanema tähtsust.
Teie lapsed saavad aga jõudu juurde, kuna näevad, et on teid närvi ajanud ja sundinud endast välja minema. Sellele lisaks on nad sageli tõepoolest suutnud teiega manipuleerida, et te annaksite neile just seda, mida nad tahavad.
Kui te endale tunnistate, et teie praegused meetodid ei toimi, siis avate ukse uutele ideedele, uutele meetoditele ja uutele käitumisviisidele. Kui te endale tunnistate, et muutumine on positiivne asi, siis mõjub see väga vabastavalt. Laske vanal minna ja võtke vastu kõik uus. Teil on sellest kasu. Vaadelgem nüüd Justini-Jacobi stsenaariumi uut versiooni:
Üheksa-aastane Jacob ja seitsmeaastane Justin mängivad Jacobi toas videomängu. Isa tuleb uksele ja palub neil mängud kinni panna ning tulla kööki, et aidata õhtusööki valmistada ja serveerida. Poisid ei pööra talle mingit tähelepanu, oodates, et isa lihtsalt käratab neile peale nagu igal õhtul ja lõpuks läheb minema.
Täna õhtul ei ütle isa midagi, kui poisid temast välja ei tee. Ta lihtsalt astub tuppa ja viib täiesti viisakal moel (ei mingit käratsemist ega ähvardamist, üldse mitte mingeid emotsioone) videomängu toast ära.
Nüüd on ema ja isa köögis ning valmistavad õhtusööki. Poisid pole nendega ühinenud, vaid mossitavad Jacobi toas. Kui toit on laual, jätkavad ema ja isa oma tegevust, süües kõhu täis, arutades päevasündmusi ja tundes end mõnusalt.
Pärast sööki koristavad vanemad laua, panevad toidu külmkappi ja jätkavad õhtusi tegemisi, poistele vähimatki tähelepanu pööramata.
Kui Jacob ja Justin välja ilmuvad ning kringleid ja jäätist küsivad, teatavad ema ja isa lihtsalt, et söök oli juba laual ja nüüd on see ära pandud ning et järgmine söögiaeg on homme hommikul.
Kui ema ja isa on selle sõnumi edasi andnud, jalutavad nad minema ning jätavad poisid läbi elama oma käitumise tagajärgi. Poisid ei aidanud köögis, nagu neid paluti, nad ei tulnud ka laua äärde ega söönud seda, mis oli lauale pandud.
Vanemate seisukohalt on täiesti loogiline ja arukas oodata, et poisid oleksid need kaks ülesannet täitnud. Kui poisid aga otsustasid halvasti käituda, siis on loogiline tagajärg selline, et nad ei tulnud sööma ja peavad nüüd ootama järgmist söögikorda.
Kohutav! Kas lapsed peavad näljastena magama minema? Te olete vist küll maailma halvimad lapsevanemad. Kuidas te suudate mitte süüa anda näljastele lastele? Mida ütlevad nende vanavanemad? Mis siis, kui lapsed räägivad koolis õpetajale ära?
Конец