le>
Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sagedamini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit…
Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.
Vana toapoiss Filippõtš astus sisse nagu tavaliselt – kikivarvul, lehvikujuliselt seotud kaelasidemega, kõvasti kokkupigistatud huultega – «et lõhna tunda ei annaks» –, hall juuksetutt otse keset laupa; astus sisse, kummardas ja ulatas mu vanaemale plekk-kandikul suure pitseeritud ümbriku. Vanaema pani prillid ette, luges kirja läbi.
«On ta ise siin?» küsis ta.
«Keda te mõtlete?» lausus Filippõtš arglikult.
«Juhm! Kas see, kes kirja tõi, on siin?»
«On küll siin, on küll… Istub kontoris.»
Vanaema klõbistas korraks oma merevaigust palvehelmeid…
«Käsi tal siia tulla… Aga sina, noorhärra,» pöördus ta minu poole, «istu vagusi.»
Ma ei liigutanud end niigi oma nurgakeses mulle ettenähtud taburetil.
Vanaema hoidis mind kõva pressi all!
Umbes viis minutit hiljem astus tuppa ligemale kolmekümne viie aastane mees, tõmmu, mustajuukseline, laiade põsenukkidega rõugearmilise näo ja kongus ninaga. Tema tihedate kulmude alt vaatasid rahulikult ning kurvalt väheldased hallid silmad. Nende silmade värv ja vaade ei olnud kooskõlas ülejäänud näo idamaise laadiga. Seljas oli sel mehel soliidne pikkade hõlmadega saterkuub. Ta peatus kohe ukse juures ja kummardas ainult peaga.
«Sinu nimi on Baburin?» küsis vanaema ja lisas samas endamisi: «Il a l’air d’un armnien.» [Ta sarnaneb armeenlasega (pr. k.)]
«Just nii,» vastas mees kõlatul ning rahulikul häälel. Vanaema esimese sõna: «sinu» juures võpatasid kergelt ta kulmud. Ega ta ometi oodanud, et vanaema teda teietama hakkab?
«Sa oled venelane, õigeusklik?»
«Just nii.»
Vanaema võttis prillid eest ja mõõtis Baburinit aeglase pilguga pealaest jalatallani. Too ei löönud silmi maha, pani ainult käed selja taha kokku. Mind isiklikult huvitas kõige rohkem tema habe: see oli väga puhtalt maha aetud, kuid nii siniseid põski ja lõuga polnud ma eluilmaski näinud!
«Jakov Petrovitš,» alustas vanaema, «soovitab oma kirjas sind väga kui karsket ja «töömurdjat» meest. Aga miks sa siis tema juurest ära tulid?»
«Neile, armuline proua, on nende majapidamises teistsuguste omadustega inimesi vaja.»
«Teistsuguste omadustega? Sellest ei saa ma justkui hästi aru.» Vanaema klõbistas jälle korraks palvehelmeid. «Jakov Petrovitš kirjutab mulle, et sul olla kaks veidrust. Mis veidrused need on?»
Baburin kehitas pisut õlgu.
«Ma ei tea, mida nad heaks arvasid veidrusteks nimetada. Vahest ehk seda, et ma… ihunuhtlust ei tunnista.»
Vanaema imestas:
«Kas siis Jakov Petrovitš tahtis sind nuhelda?» Baburini tõmmu nägu läks kuni juuksejuurteni punaseks.
«Teie suvatsesite minust valesti aru saada, armuline proua. Mul on reegliks mitte kasutada ihunuhtlust talupoegade suhtes.»
Vanaema imestas veel enam, isegi ta käed kerkisid.
«Aa!» sõnas ta viimaks, kallutas pea veidi küljele ja silmitses Baburinit veel kord teraselt. «See on sinu reegel? Noh, mulle on see täitsa ükskõik. Ma ei vaja sind mitte valitsejaks, vaid kontorisse kirjutajaks. Kuidas su käekiri on?»
«Kirjutan hästi, ilma õigekirjutuse vigadeta.»
«Ka see on mulle ükspuha. Minule on peaasi, et kiri oleks selge ja ilma nende uute konksuliste suurte tähtedeta, mida ma ei salli. Ja mis on sinu teine veidrus?»
Baburin lõi veidi kõhklema, köhatas…
«Võib-olla… arvas härra mõisnik heaks sellele vihjata, et ma ei ole üksi.»
«Sa oled naisemees?»
«Ei ole… kuid…»
Vanaema tõmbas kulmud kortsu.
«Minuga elab koos üks isik… meessoost… mu seltsimees, nõder inimene, kellest ma ei ole lahkunud… juba peaaegu kümme aastat.»
«Ta on sinu sugulane?»
«Ei, mitte sugulane, vaid seltsimees. Mingit tülinat ei saa tema läbi teie mõisas tekkida,» ruttas Baburin lisama, otsekui vastuväiteid ennetada püüdes. «Ta elab minu toidul, minuga ühes toas. Ennem peaks ta kasu tooma, sest, olgu kiitlemata öeldud, kirjatarkust tunneb ta täiuslikult ja kõlbluse poolest on eeskujulik.»
Vanaema kuulas huuli muigutades ja silmi vidutades Baburini jutu ära.
«Ta elab sinu kulul?»
«Minu kulul.»
«Sa pead teda armu poolest üleval?»
«Õiglustundest… sest vaese inimese kohus on aidata teist vaest.»
«Või nii! Esimest korda kuulen. Mina arvasin siiamaani, et see on ennem rikaste inimeste kohus.»
«Rikastele on see, julgen ütelda, ajaviide, aga meiesugustele…»
«Noh, aitab, aitab, hea küll,» katkestas vanaema ja lausus vähese mõtlemise järel läbi nina, mis tähendas alati halba: «Aga kui vana ta on, see sinu söömaline?»
«Minuvanune.»
«Sinuvanune? Mina arvasin, et ta oli su kasvandik.»
«Ei ole, ta on minu seltsimees – ja pealegi…»
«Aitab,» katkestas vanaema uuesti. «Tähendab, sa oled filantroop. Jakov Petrovitšil on õigus: sinu seisuses on see suur veidrus. Aga nüüd räägime siis asjast enesest. Ma seletan sulle ära, mis sul teha tuleb. Ah jaa, veel palga kohta… Que faites vous ici?!» [Mis teie siin teete? (pr. k.)] lisas vanaema järsku, oma kuivetut ning koltunud nägu minu poole pöörates. «Allez etudier votre devoir de mythologie». [Minge oma mütoloogiat õppima (pr. k.).]
Ma kargasin püsti, suudlesin vanaema kätt ja läksin – mitte mütoloogiat õppima, vaid lihtsalt parki.
Vanaema mõisa park oli väga vana ning suur. Ühest küljest oli selle piiriks läbivoolav tiik, milles ei elutsenud mitte ainult kogred ja maidlad, vaid leidus ka kuulsaid, nüüd peaaegu igalt poolt kadunud trullinguid. Selle tiigi eespoolne ots kadus tihedasse pajuvõsastikku; kõrgemal, mõlemal nõlvakuäärel, tulid sarapuu-, leedripuu-, kuslapuu- ja laukapuupõõsad, mille all kasvas kanarbik ja leesputk. Ainult siin-seal põõsaste vahel võis leida tillukesi lagedaid kohti, kus peenikese siidja smaragdroheise rohu seest vaatasid välja lõbusalt kirendavate roosade, lillade, õlgkollaste kübarakestega masajad pilvikud ja heledate täppidena leegitsesid tulikate kuldsed nupud. Siin laulsid kevaditi ööbikud, vilistasid rästad ja kukkusid käod; siin oli ka suvise leitsakuga jahe – ja mulle meeldis tükkida sellesse padrikusse, kus mul olid oma salajased lemmikpaigad, mis olid teada – nii ma vähemalt kujutlesin! ainuüksi mulle. Vanaema kabinetist välja tulles seadsin otsekohe oma sammud ühte niisugusesse kohta millele olin andnud nimeks «Šveits». Kuid milline oli minu imestus, kui ma juba enne «šveitsi» jõudmist läbi poolkuivade raagude ja haljaste okste tiheda põimiku nägin, et selle on avastanud keegi peale minu! Mingi hästi pikk kollases friisriidest mantlis ja kõrge nokkmütsiga inimkogu seisis minu lemmikpaigas! Ma hiilisin lähemale ja nägin täiesti võõrast nägu, mis oli samuti kangesti pikk, pehme, väikeste punakate silmade ja imenaljaka ninaga: see oli pikk nagu hernekaun ja justkui ripakil paksude huulte kohal; need huuled aga lasksid ajuti võbisedes ja ümardudes kuuldavale peenikest vilet, samal ajal kui kondiste käte pikad sõrmed kärmesti ringikujulisi liigutusi tegid. Aegajalt käte liikumine peatus, huuled lakkasid vilistamast