tuli hakata siiski vabrikus. Kui mind ülendati meistriks, siis ma abiellusin, pärast tulid lapsed ja… ühe sõnaga, ma ei olnud enam ise enda peremees.”
„Mida te tahate sellega öelda?” pärisin mina.
„Ma tahtsin teile arusaadavaks teha, miks ma andsin kohtus sellise tunnistuse – miks ma jälgisin antud juhtnööre.”
„Kelle juhtnööre?”
„Kolonel Ingrami. Tema koostaski tunnistuse, mille ma pidin kohtus esitama.”
„Ja selle tõttu Jackson kaotaski oma kohtuasja?”
Smith noogutas ja ta näole valgus tume puna.
„Jacksoni ülalpidamisel on naine ja kaks last.”
„Ma tean seda,” ütles ta rahulikult, kuigi puna ta näol süvenes.
„Ütelge,” jätkasin ma küsitlemist, „kas teil oli kerge muutuda niisugusest inimesest, nagu te seda olite ütleme keskkoolis, selliseks, nagu te end näitasite olevat kohtuprotsessi ajal?”
Smith reageeris sellele nii äkilise pahvatusega, et see mind ehmatas ja valmistas mulle hirmu. Ta laskis lendu30 metsiku vandesõna ja surus käe rusikasse, nagu kavatseks ta mind lüüa.
„Ma palun andestust,” sõnas ta järgmisel silmapilgul. „Ei, see ei olnud kerge. Ja nüüd ma arvan, et te võiksite lahkuda. Te saite minult välja pressida kõik, mida te tahtsite teada saada. Ent lubage mul lisada veel paar sõna. Teie ei saavuta mitte midagi minu sõnu korrates. Ma salgan need maha ja teil puuduvad tunnistajad. Ma salgan maha iga sõna, ja kui see osutub vajalikuks, siis teen ma seda ka vande all tunnistajate pingis.”
Pärast jutuajamist Smithiga astusin ma sisse isa juurde keemiahoones ja leidsin seal eest Ernesti. See kohtumine oli täiesti ootamatu, kuid Ernest võttis mind vastu temale omase julge pilgu ja tugeva käepigistusega ning selle omapärase esinemisega, milles oli nii kohmetust kui ka sundimatust. Näis, nagu oleks meie viimane tormiline kohtumine ammu unustatud. Ent mina omalt poolt ei kavatsenud jätta midagi unustusse.
„Ma uurisin Jacksoni kohtuasja,” ütlesin ma järsult.
Ernest oli tähelepanelikkus ise. Ta ootas, et ma jätkaksin, kuigi ta silmades peegeldus kindel teadmine selle kohta, et mu veendumused olid löödud kõikuma.
„Selgus, et Jacksonit on tõepoolest halvasti koheldud,” tunnistasin mina. „Ma – ma arvan, et osa tema verd tilgub ka meie katusetaladelt.”
„Loomulikult,” nõustus Ernest. „Kui Jacksonit ja kõiki ta saatusekaaslasi koheldaks nii nagu vaja, siis ei saaks te nii mahukaid dividende.”
„Ilusad kleidid ei valmista mulle enam kunagi rõõmu,” lisasin ma juurde.
Ma olin alandlik ja kahetsev, ent samal ajal valdas mind meeldiv teadmine, et Ernest täitis mu pihiisa kohuseid. Tookord, nagu edaspidigi, köitis mind just tema jõulisus. Ernesti juuresolek rahustas mind ja andis mulle kindlama tunde.
„Samuti ei paku teile rõõmu kotiriide kandmine,” lausus Ernest tõsiselt. „Te teate, et on olemas džuudivabrikud, ning täpselt samasugune on olukord seal. Selline on ta kõikjal. Meie paljukiidetud tsivilisatsioon on rajatud verele, ta on verest läbi immutatud ning ei teie ega mina ega keegi teine meie hulgast ei suuda endalt eemaldada neid punaseid häbiplekke. Kes olid need mehed, kellega teil õnnestus rääkida?”
Ma jutustasin talle asetleidnud sündmuste käigu.
„Mitte ükski neist meestest ei ole sõltumatu,” märkis Ernest. „Nad kõik on seotud halastamatu tööstusmasinaga. Kaastunnet äratav ja traagiline on just see, et neid seovad selle masinaga kõige sügavamad tunded. Nende instinkt käsib neil alati kaitsta oma lapsi – seda tärkavat noort elu. Võtame näiteks minu isa. Ta valetas, varastas, saatis korda igasuguseid alatuid tegusid, et mind, mu vendi ja mu õdesid toita. Ta oli tööstusmasina ori ning see võttis talt elu, piinates ta tööga surnuks.”
„Kuid teie,” hüüatasin mina, „teie olete kindlasti sõltumatu?”
„Mitte täiel määral,” vastas Ernest. „Mind ei seo selle masinaga sügavad tunded. Ma olen sageli tänulik, et mul ei ole lapsi, kuigi ma neid väga armastan. Siiski, kui ma abielluksin, siis ei lubaks ma neid endale.”
„See on kindlasti vale seisukoht,” hüüdsin mina.
„Ma tean, et see ei ole õige,” tunnistas ta kurvalt. „Ent see seisukoht on vajalik. Ma olen revolutsionäär ja mu elukutse on ohtlik.”
Ma naersin umbusklikult.
„Kui ma katsuksin tungida öösel teie isa majja, et varastada sealt Sierra vabrikute dividende, mida ta siis teeks?”
„Tema öölaual lebab alati revolver,” seletasin mina. „Kõige tõenäolisem on, et ta laseb teid maha.”
„Ja kui mina ja mõned teised juhiksime poolteist miljonit meest31 kõigi jõukate kodanike majadesse, siis leiaks arvatavasti aset massiline mahalaskmine, kas pole tõsi?”
„Seda küll, kuid teie ei tee ju seda,” vaidlesin ma vastu.
„See on just see, mida ma tulevikus teen. Ja me kavatseme üle võtta mitte ainult majades leiduvad varandused, vaid kõik rikkuse allikad – kaevandused, raudteed, vabrikud, pangad ja kaubalaod. Seda nimetatakse revolutsiooniks ja see on tõepoolest ohtlik ettevõte. Ma kardan, et siis toimub isegi ägedam verevalamine, kui mina seda oskan endale ette kujutada. Ent nagu ma juba ütlesin, ei ole tänapäeval keegi sõltumatu. Meid kõiki on haaratud tööstusmasina hammasrataste vahele. Teie veendusite, et teid ei ole kõrvale jäetud ja samasugune on olukord ka nende meestega, kellega te vestlesite. Rääkige ka teistega! Minge ja külastage kolonel Ingrami! Otsige üles ajalehereporterid, kes ei lasknud Jacksoni kohtuasja ajalehe veergudele! Küsitlege ajalehtede toimetajaid! Te veendute, et nad kõik on selle masina orjad.”
Meie edasise jutuajamise kestel küsisin ma Ernestilt, miks leiab tööliste sea aset nii palju õnnetusjuhtumeid, ning mulle peeti terve statistilistest andmetest koosnev loeng.
„Need andmed leiate te raamatutest,” tähendas Ernest. „Arvud on aga võetud igapäevasest elust ja nad tõendavad, et õnnetusjuhtumid leiavad harva aset hommikul, tööaja alguses. Ent järgnevate tundide jooksul tõuseb nende arv väga kiiresti, sest töölised väsivad ja nende liigutused muutuvad järjest aeglasemaks. Väsimus annab end tunda nii tööliste musklites kui ka mõtlemisprotsessis.”
„Kas te ka teate, et teie isal on kolm korda rohkem võimalusi säilitada oma elu ja tervist kui töölisel? See on tõepoolest nii. Elukindlustuse32 kompaniid on sellest teadlikud. Tuhandedollarise elukindlustuspoliisi eest võtavad nad temalt aastas neli dollarit. kakskümmend senti, kuna töölisel tuleb maksta sama poliisi eest viisteist dollarit.”
„Ja missugused on teie väljavaated?” küsisin mina, olles ise teadlik, et minu küsimuses avalduvas murelikkuses peitus rohkem kui pealiskaudne huvi.
„Revolutsionäärina on mul töölisega võrreldes kaheksa korda rohkem võimalusi saada vigastatud või tapetud,” vastas Ernest muretult. „Elukindlustuse kompaniid nõuavad suure vilumusega keemikuilt, kes tegelevad lõhkeainetega, kindlustuspoliisi eest kaheksa korda rohkem kui tööliselt. Ma ei usu, et nad minusugust üldse kindlustaksid. Aga miks te seda küsisite?”
Mu pilk muutus ebalevaks ja ma tundsin, kuidas mu nägu hakkas lõkendama. Ja mitte sellepärast, et Ernest oli heitnud pilgu mu südamesse, vaid et ma ise olin seda teinud ja pealegi veel tema juuresolekul.
Samal silmapilgul astus isa kabinetti ja hakkas tegema ettevalmistusi, et minuga koos ära minna. Ernest andis talle tagasi mõned raamatud, mis ta temalt oli laenanud, ja lahkus esimesena. Ent lävel pöördus ta uuesti ringi ja lausus:
„Kuna te olete juba ametis oma meelerahu häirimisega, nii nagu mina häirin piiskopi oma, te võiksite muide külastada mrs. Wicksonit ja mrs. Pertonwaithe’i. Te arvatavasti