end kokku ja astusin edasi ja jõudsin varsti ühe väikese maja juurde. Maja uksed olid pärani lahti; tulekolde ees istus naine koos lapsega. Ma astusin majja, tervitasin ja küsisin et miks ta siin üksi istub ja kus ta mees on; küsisin, et kas mõni inimese eluase on veel kaugel. Ta vastas, et sinna, kus, inimesed elavad on veel pikk maa minna. Ta rääkis mulle pisarsilmil, et möödunud ööl olid ilmunud jõledad metsakollid ja ta koos lapsega tema mehelt ära röövinud ja toonud ta siia pimedasse laande. Hommikul olid koletised ära läinud ja käskinud tal tappa oma laps ning ta ära keeta; nad olid öelnud, et kui nad tagasi tulevad, siis kavatsevad nad lapse ära süüa. Kuulnud seda juttu, hakkas mul emast ja lapsest nii kahju, et ma otsustasin nad päästa. Ma jooksin puu juurde, mille otsa oli poodud kolm varast, võtsin keskmise neist, kes oli suurem, alla ja tõin ta majja. Ma ütlesin naisele, et see ta ära keedaks ja annaks lõunasöögiks koletistele. Aga lapse võtsin ma kaasa ja peitsin puuõõnde, ise varjusin maja taha nii, et võisin jälgida, millal koletised kohale tulevad, ja kui vaja, sealt naisele appi rutata. Niipea kui päike oli loojuma hakanud, märkasin ma, et koletised laskuvad mäest: välimuselt olid nad kohutavad ja hirmuäratavad; ahvide moodi. Nad vedasid enda järel kellegi surnukeha, kuid seda, mis see oli, ma ei näinud. Astunud majja, sütitasid nad koldes tule, rebisid hammastega veritsevat laipa ja sõid selle ära. Seejärel võtsid nad tulelt katla, milles oli keenud varga liha, ja jagasid õhtusöögiks tükid omavahel. Kui nad olid söönud, küsis üks neist, see, kes pidi pealtnäha olema nende ninamees, naiselt, kas liha, mille nad ära sõid, oli ikka olnud lapse oma. Naine vastas: «Jah.» Seejärel ütles koletis:
«Aga mina arvan, et sa oled lapse ära peitnud, kuid meile keetsid ühe varestest, kes puu otsas rippusid.»
Ja ta käskis kolmel oma kaaslastest minna ja tuua tüki liha iga varga küljest, et veenduda, kas need ripuvad endiselt oma kohal. Kuulnud seda, jooksin ma ruttu neist ette ja riputasin end kahe varga vahele, hoides kätega kinni köie otsast, kust ma olin kolmanda varga maha võtnud. Koletised jõudsid kohale ja lõikasid igaühe kintsu küljest tüki liha. Nad lõikasid tüki ka minu küljest, kuid ma kannatasin selle välja, toomata kuuldavale ühtki häält. Mul on siiani ihul arm.»
Röövel vaikis veidi, siis aga jätkas:
«Armuline kuninganna, ma jutustasin teile selle loo oma teise poja pärast; aga nüüd ma räägin teile selle loo lõpu oma kolmanda poja pärast.
Kui metslased olid lihatükkidega minema jooksnud, hüppasin ma alla ja sidusin oma haava särgi küljest rebitud riidetükiga kinni. Ma ei teinud valust väljagi ning mõtlesin ainult sellele, et täita naisele antud lubadus ja päästa ta koos lapsega. Ma ruttasin tagasi maja juurde, peitsin end ära ning hakkasin kuulama seda, mis juhtub; samal ajal kontrollis koletis talle toodud kolme lihatükki. Kui ta maitses seda, mis oli minu küljest lõigatud, see oli veel verine, lausus ta:
«Minge ruttu ja tooge mulle see varas siia, kes ripub keskel – tema liha on värskem ja on mulle maitse järele.»
Kuulnud seda, ruttasin ma tagasi võllapuu juurde ja riputasin end jälle kahe poodu vahele köie otsa. Varsti olid koletised kohal, nad võtsid mind võlla otsast alla, vedasid majja ja viskasid põrandale maha. Kuid vaevalt olid nad oma noad minu kohale tõstnud, kui äkki tõusis niisugune torm müristamise ja välgu saatel, et isegi koletisi valdas kabuhirm. Nad tormasid metsikult karjudes akendest ja uksest välja katusele ning jätsid mind üksinda põrandale lamama.
Möödus kolm tundi, hakkas koitma ja ere päike tõusis taevasse. Ma asusin naisega teele, ja me läksime nelikümmend päeva koos temaga läbi pimeda laane, sõime vaid juurikaid, marju ja rohtu, mis metsas kasvasid. Lõpuks sattusime inimeste peale, ma viisin naise koos lapsega tema mehe juurde; ja on lihtne ette kujutada kui suur oli tema rõõm.»
Seega oli röövli jutt lõppenud.
«Sellega, et sa päästsid naise ja ta lapse, oled sa heaks teinud oma kuriteod,» lausus kuninganna röövlile, «ma lasen kõik su kolm poega vabaks.»
USTAV JOHANNES
Elas kord vana kuningas; ükskord jäi ta haigeks ja mõtles: «Paistab, et asemelt ma enam ei tõuse, see on mu surivoodi.» Ja käskis: «Kutsuge mu juurde ustav Johannes.»
Ustav Johannes oli tema lemmikteener; teda kutsuti nii sellepärast, et ta oli kogu elu olnud kuningale ustav. Astuski ta voodi juurde, aga kuningas kõneles talle:
«Mu ustav Johannes, ma tunnen, et mu lõpp on ligidal, ja mul on vaid üks mure – mu poeg: ta on mul liiga noor ega oska alati otsustada, kuidas ta peab talitama; kui sa mulle ei luba teda aidata kõikides asjades, mida ta peab tegema, ja olla talle lihase isa eest, ei saa ma rahulikult surra.»
Ja ustav Johannes vastas:
«Ma ei jäta teda kunagi ja teenin teda truult, isegi siis, kui see mulle elu maksma läheb.»
Ja vana kuningas ütles:
«Siis suren ma rahulikult.» Ning jätkas: «Pärast mu surma pead sa talle näitama kogu lossi, kõiki tubasid, saale ja maa-aluseid ruume, ja kõiki varandusi, mis seal asuvad; aga viimast tuba pika koridori lõpus ära talle näita: seal on peidus pilt kuningatütrest Kuldselt Katuselt. Kui mu poeg seda pilti näeb, lööb temas lõkkele kirglik armastus tema vastu ja ta langeb minestusse, ning siis ähvardab teda suur oht; sa pead teda selle eest kaitsma,»
Ja ustav Johannes lubas veel kord vanale kuningale kõik ta soovid täita ning kuningas rahunes, lasi pea padjale langeda ja oligi surnud.
Kui vana kuningat maeti, rääkis ustav Johannes noorele kuningapojale, mida ta oli isale lubanud, ja ütles:
«Ma pean oma sõna täpselt, olen sulle niisama ustav kui olin su isale, ehkki see peaks mulle elu maksma.»
Peied olid mööda saanud ja ustav Johannes ütles kuningapojale:
«On jõudnud kätte aeg sul oma pärandus üle vaadata, ma tahan sulle isa lossi näidata.»
Ja ta juhatas teda igale poole; üles ja alla, näitas talle kõiki varandusi ja uhkeid kambreid, kuid ei avanud vaid üht tuba, kus asus ohtlik pilt. See aga oli paigutatud nii, et kui avada uks, siis seda otsekohe näedki, ja see oli maalitud nii hästi, et tundus elus olevat, ja polnud ilmas temast toredamat ja kaunimat. Noor kuningas märkas, et ustav Johannes läks ühest uksest kogu aeg mööda, ja küsis:
«Miks sa seda ust kordagi lahti ei tee?»
«Seal on midagi sellist,» vastas ustav, «mida nähes sa ära kohkud.»
Kuid noor kuningas vastas:
«Ma olen kogu lossi üle vaadanud ja tahan ka teada, mis on selles toas,» ta astus ukse juurde ja tahtis seda jõuga avada. Kuid ustav Johannes hoidis teda tagasi ja lausus:
«Ma lubasin su isale enne tema surma, et sa ei näe iial seda, mis selles toas on peidus: see võib lõppeda nii sulle kui ka mulle suure õnnetusega.»
«Oo, ei,» vastas noor kuningas, «kui ma sinna sisse ei pääse, siis tabab mind kindel hukk: ma ei saa ei päeva ega tundi rahu enne, kui näen oma silmaga seda tuba. Ma ei liigu paigast, kuni sa seda ei ava! »
Ustav Johannes sai aru, et ega siin midagi parata pole ja otsis ohates raske südamega suurest kimbust välja võtme. Ta avas ukse ja astus tuppa esimesena, ta arvas et tema selja tagant kuningas pilti ei näe; aga see ei aidanud – kuningas tõusis kikivarvule ja vaatas pilti üle Johannese õla.
Ja vaevalt oli ta näinud tütarlapse kujutist, mis oli endiselt imeline, hiilgas kullast ja kalliskividest, kui kukkus samas meelemärkuseta põrandale. Ustav Johannes tõstis ta üles, viis voodisse ja mõtles ärevuses: «Ongi õnnetus juhtunud. Jumal hoidku, mis nüüd saab?» Ta andis noorele kuningale turgutuseks veini ja see tuli meelemärkusele. Esimene sõna, mis ta lausus, oli:
«Ahh, kes on kujutatud sellel imelisel pildil?»
«See on kuningatütar Kuldselt Katuselt,» vastas talle ustav Johannes.
Ja kuningas lausus:
«Minu armastus tema vastu on nii suur, et kui kõik lehed puu otsas oskaksid kõnelda, ei suudaks ka nemad väljendada seda nii täiuslikult. Ma olen valmis elu andma,