nende poole mehiste sõnadega ja hüüdis:
«Me ei lase seda sündida, et meie kodumaa hukkub!» Teised järgnesid talle, ta viis nad rünnakule ja purustas vaenlase. Kuningas kuulis, et ainult tänu noormehele on ta võitja ning edutas ta teiste etteotsa, kinkis talle suure varanduse ja tegi temast oma kuningriigi esimese nõuniku.
Kuningal oli ka tütar – piltilus kaunitar, aga väga tujukas.
Ta oli tõotanud minna mehele ainult sellele, kes lubab talle surma korral matta ennast elusalt koos temaga.
«Kui ta mind kõigest südamest armastab,» rääkis ta, «Siis miks peaks ta elama pärast minu surma?»
Ta ise kavatses toimida samuti, kui ta mees sureks enne teda – ta oli otsustanud koos mehega hauda minna. See veider tõotus oli siiani kõik peigmehed ära hirmutanud, kuid noormees oli tema ilust niivõrd lummatud, et ei pööranud sellele mitte mingit tähelepanu, vaid hakkas isa käest tütart endale naiseks paluma.
«Aga kas sa ka tead,» lausus kuningas, «millise tõotuse sa sel puhul pead andma?»
«Kui ta sureb enne mind, siis pean ma temaga hauda kaasa minema,» vastas noormees, «kuid mu armastus on nii suur, et selle ohu peale ma üldse ei mõtle.»
Siis kuningas nõustus ja peeti maha suur ja tore pulmapidu.
Mõnda aega elasid nad koos õnnelikult ja külluses, kuid kord juhtus nii, et noor kuninganna jäi raskesti haigeks, ükski tohter ei suutnud teda enam aidata. Ja kui ta lamas maas juba surnult, meenus noorele kuningale, mida ta oli tõotanud, ja tal hakkas hirm minna elusalt hauda, kuid teist väljapääsu polnud: kuningas oli käskinud valve kõikide väravate juurde panna, ja saatuse eest polnud mingit pääsu.
Kui koitis päev ja kuninganna surnukeha kuninglikku hauakambrisse kanti, toodi ka tema sinna, pandi värav riivi ja neid luku taha.
Puusärgi kõrval seisis laud, sellel aga neli küünalt, neli leiba ja neli pudelit veini. Aga need varud hakkasid varsti lõppema ning noor kuningas pidi pikaldast surma surema. Mureliku ja kurvana istus ta siis seal ning sõi iga päev väikese tüki leiba, jõi vaid lonksu veini peale ja nägi, et surm tuleb üha lähemale.
Ta istus ja vaatas teraselt nurka ning äkki nägi – nurgast roomab välja uss ja läheneb kadunukesele. Noormees arvas, et uss ronis välja surnukeha purema, võttis tupest mõõga ja ütles:
«Kuni ma olen elus, ei tohi sa teda puudutada!» ja raius ussi kolmeks tükiks.
Varsti roomas nurgast välja teine uss, aga kui ta nägi, et esimene on tapetud ja tükkideks raiutud, roomas ta tagasi, tuli siis peagi uuesti, hoides lõugade vahel kolme rohelist lehte. Nüüd võttis ta esimese ussi kolm puruksraiutud tükki, pani need kokku ning asetas igale haavale ühe lehe. Ja otsekohe kasvasid tükid kokku, uss hakkas liigutama, ärkas taas ellu, ning nad mõlemad roomasid minema ja jätsid lehed maha.
Ja õnnetul, kes seda kõike nägi, tuli pähe mõte: kas ei või lehtede võlujõud, mis ussi ellu äratas, ka inimest aidata. Ta võttis lehed maast, asetas ühe neist surnule suule, kaks ülejäänut aga silmadele. Ja vaevalt oli ta seda teinud, kui veri hakkas neiu soontes voolama, valgus kahvatusse näkku ja ta põsed lõid taas õhetama. Siis ta ohkas, avas silmad ja küsis:
«Oo, mu Jumal, kus ma olen?»
«Sa oled minu juures, mu kallis naine,» vastas noor kuningas ja jutustas talle, kuidas kõik oli sündinud ning kuidas ta oli naise taas ellu äratanud. Noormees andis talle veidi veini ja leiba, ning jõud tuli talle tagasi, ta tõusis püsti, nad läksid ukse juurde, koputasid ja hüüdsid nii valjusti, et valvur kuulis neid ja kandis kuningale ette.
Kuningas läks ise hauakambrisse, avas selle ukse ja nägi neid mõlemaid virgete ja tervetena, ning rõõmustas koos nendega, et kõik hädad on möödas. Aga kolm ussilehte võttis noor kuningas kaasa, andis need teenrile ja ütles:
«Hoia neid minu jaoks hästi ja kanna endaga alati kaasas. Kes teab, mis hädast võivad need meid veel päästa.»
Ent kuningannaga toimus pärast seda, kui ta ellu tagasi oli toodud, muutus: tundus, et kogu arm oma mehe vastu oli tema südamest kadunud. Kui kuningas kavatses üle mere oma vana isa vaatama minna, ja astus laeva koos naisega, unustas see kogu mehe suure armastuse ja truuduse, mida ta oli naisele tõotanud, päästes ta surma käest. Teda valdas kuri kirg laevamehe vastu.
Kui noor kuningas kord pikali heitis ja magama jäi, kutsus naine laevamehe enda juurde, haaras magajal peast ja käskis laevamehel tal jalgadest võtta, ning nad viskasid ta merre. Kui nad kuritöö olid toime pannud, ütles kuninganna laevamehele:
«Nüüd aga pöörame koju tagasi ja ütleme, et ta heitis teel hinge. Mina aga kiidan su üles ja kirjeldan sind isale nii, et ta kihlab meid ja määrab sind oma troonipärijaks.»
Kuid truu teener nägi seda kõike pealt; ta päästis märkamatult laeva küljest paadi lahti, istus sellesse ja sõudis oma peremeest päästma, aga reeturid purjetasid edasi. Truu teener tõmbas surnu veest välja, võttis kolm ussilehte, mis olid tal kogu aeg kaasas olnud, asetas need talle silmadele ja suule ning äratas ta jälle ellu.
Terve päeva ja öö aerutasid nad kõigest jõust, ja nende paat sööstis edasi nii kiiresti, et nad jõudsid vana kuninga juurde enne suurt laeva. Kuningas imestas, nähes, et nad on üksi, ja küsis, mis nendega juhtus. Saanud teada oma tütre kuriteost, ta ütles:
«Ma ei suuda uskuda, et ta talitas nii jäledalt, kuid tõde selgub üsna pea,» ja ta käskis neil mõlemal minna salakambrisse ja seal kõigi eest varjus olla.
Varsti saabus suur laev ja kuri kuninganna ilmus kurva näoga isa ette. Kuningas küsis tema käest:
«Miks sa üksi tagasi tuled? Kus su mees on?»
«Oh, armas isa,» vastas tütar, «ma tulin koju tagasi suures kurbuses: mu mees jäi teel äkitselt haigeks ja suri, ja kui mind poleks aidanud see lahke laevamees, siis oleks mu käsi halvasti käinud, ta oli mu mehe surivoodil ja võib kõigest jutustada.»
Ja kuningas ütles:
«Ma äratan surnu ellu,» ning ta avas salakambri ukse ning käskis noorel kuningal ja truul teenril väljuda.
Nähes oma meest, tabas kuningannat otsekui välk, ta langes põlvili ja hakkas armu paluma. Ent kuningas lausus:
«Armuandmist ei ole, su mees oli valmis surema koos sinuga ja andis sulle elu tagasi, aga sina hukkasid ta une pealt ning pead saama teenitud karistuse.»
Ja pandigi ta koos oma kaasosanikuga auklikku lootsikusse ja lasti lahti mere peale, kus lained nad neelasid.
MÕISTUJUTT
Elas kord kuningapoeg. Tal tekkis soov mööda laia ilma rändama minna, ja ta võttis endaga kaasa vaid ühe truu teenri.
Ükskord sattus kuningapoeg pimedasse laande, hakkas juba hämarduma, ja ta ei osanud endale kuskilt öömaja otsida ning ei teadnud, kus ööbida. Äkki nägi ta tütarlast, kes läks onnikese poole, kuningapoeg astus talle ligi ja nägi – tütarlaps on noor ja ilus. Ta kõnetas teda ja küsis:
«Kallis laps, kas ma ei võiks koos oma teenriga selles onnis ööbida?»
«Muidugi võite,» lausus tütarlaps kurvalt, «aga ma ei soovita teil seda teha, ärge te sinna sisse astuge.»
«Aga miks mitte sisse astuda?» küsis kuningapoeg.
Tütarlaps ohkas ja ütles:
«Mu võõrasema tegeleb nõidumisega ega tee head võõrastele.»
Nüüd sai kuningapoeg aru, et on sattunud nõia majja; aga kuna hakkas juba pimedaks minema, ei löönud ta kartma, vaid astus onni sisse. Vanaeit istus kolde ääres ja vahtis oma punaste silmadega võõrastele otsa.
«Tere õhtust,» hakkas ta pudistades rääkima ja pakkus meelitlevalt: «Heitke aga pikali ja puhake.»
Ta puhus söed hõõgvele ja keetis midagi tulel väikeses pajas. Tüdruk hoiatas sisenejaid, et nad oleksid üsna ettevaatlikud, midagi ei sööks ega jooks, kuna vanaeit keedab nõiajooki.
Nad