protežeerida. Šubini isa ootamatu surm pidi peaaegu muutma noormehe kogu tuleviku. Talentide soosija senaator kinkis talle Homerose kipsbüsti – ja see oligi kõik; Anna Vassiljevna aga toetas teda rahaliselt ning ta astus kuidagiviisi üheksateistkümne-aastaselt ülikooli arstiteaduskonda. Pavel ei tundnud meditsiini vastu mingit huvi, kuid tol ajal igasse teaduskonda vastuvõetavate üliõpilaste piiratud arvu tõttu polnud üldse võimalik astuda mõnda teise teaduskonda; seejuures lootis ta õppida anatoomiat. Kuid ta ei saanud anatoomiat õppida; ta ei pääsenud edasi teisele kursusele ja astus enne eksamit ülikoolist välja, et pühenduda täielikult oma kutsumusele. Ta töötas hoolsasti, kuid katkendlikult, uitas Moskva ümbruskonnas ringi, voolis ja joonistas maatüdrukute portreesid, sõlmis tutvusi mitmesuguste inimestega, noorte ja vanadega, madalast ja kõrgest seisusest, itaalia mudelitegijate ja vene maalikunstnikkudega, ei tahtnud akadeemiast kuuldagi ega tunnustanud ühtegi professorit. Tal oli tähelepanuvääriv anne ja ta nimi sai Moskvas üsna tuntuks. Ta ema, sünnilt pariisitar, heast perekonnast, heasüdamlik ja tark naine, oli talle prantsuse keele selgeks õpetanud, hoolitses ja muretses ta eest ööd kui päevad, oli uhke ta üle, ning surres noores eas tiisikusse, palus Anna Vassiljevnat võtta poeg oma hoole alla. Poeg sai tollal juba kahekümne ühe aastaseks. Anna Vassiljevna täitis nõo viimse palve: Pavel Jakovlevitš elas väikeses toas ta suvila juurdeehitises.
IV
«Lähme siis sööma, lähme,» lausus perenaine haleda häälega ja kõik suundusid söögituppa. «Istuge minu kõrvale, Zoé,» ütles Anna Vassiljevna, «sina, Hélène, hoolitse külalise eest ja sina, Paul, palun ära vallatle ja ära narri Zoé’d. Mul on täna peavalu.»
Šubin tõstis jälle silmad taeva poole; Zoé vastas talle kerge muigega. See Zoé ehk täpsemalt väljendades Zoja Nikitišna Müller oli Venemaa sakslanna, nägus, veidi kõõritava pilguga, lohukesega ninaotsal ja pisikeste punaste huultega, valgevereline ja priske. Ta laulis päris kenasti vene romansse, mängis klaveril puhtalt mitmesuguseid, kord lõbusaid, kord meeleolurikkaid palu, riietus maitsekalt, ent kuidagi lapse moodi ning liiga korralikult. Anna Vassiljevna võttis ta oma tütrele seltsiliseks, kuid pidas teda peaaegu alati enda juures. Jelena ei kaevanud selle üle: ta ei teadnud tõepoolest, millest Zojaga rääkida, kui ta juhtus temaga kahekesi jääma.
Lõuna kestis kaunis kaua; Bersenev vestles Jelenaga ülikoolielust, oma kavatsustest ja lootustest; Šubin kuulas pealt ja vaikis, sõi liialdatud aplusega, heites vahetevahel koomilis-nukraid pilke Zojale, kes vastas talle ikka samasuguse flegmaatilise muigega. Pärast lõunat läks Jelena koos Bersenevi ja Šubiniga aeda; Zoja vaatas neile järele, kehitas kergelt õlgu ja istus klaveri taha. Anna Vassiljevna ütles:
«Miks siis teie ei lähe jalutama?» kuid ei saanud vastust ja lisas juurde: «mängige mulle midagi kurba…»
«La dernière pensée de Weber?» küsis Zoja.
«Ah jaa, Weberi,» lausus Anna Vassiljevna, laskus tugitooli ja pisarad valgusid tal silmi.
Jelena aga viis mõlemad sõbrad akaatsiatest lehtlasse, mille keskel seisis pinkidest ümbritsetud lauake. Šubin vaatas tagasi, hüppas paar korda õhku, lausus sosinal: «Oodake!» ja jooksis oma tuppa, tõi tüki savi ning asus pead raputades, pomisedes ja muiates voolima Zoja kuju.
«Jälle vana nali,» ütles Jelena, heitnud pilgu ta tööle, ning pöördus Bersenevi poole, kellega jätkas lõuna ajal alustatud juttu.
«Vana nali!» kordas Šubin. «Originaal on ju niivõrd ammendamatu! Täna ajab ta mind eriti vihale.»
«Mispärast?» küsis Jelena. «Võib mõelda, et te räägite mingisugusest tigedast, ebameeldivast vanaeidest. Kena noor tüdruk…»
«Muidugi,» katkestas teda Šubin, «ta on kena, väga kena; olen veendunud, et iga möödamineja mõtleb teda nähes kindlasti: vaat kellega oleks tore… polkat tantsida; ka olen ma kindel, et tema teab seda ja et see meeldib talle… Milleks siis need häbelikud näovigurid, see tagasihoidlikkus? Noh, te ju teate, mida ma tahan öelda,» lisas ta läbi hammaste. «Muide, te olete praegu muuga tegevuses.»
Ta lömastas Zoja kuju ning hakkas kiiresti, otsekui pahaselt savi mudima ja muljuma.
«Niisiis, te tahate saada professoriks?» küsis Jelena Bersenevilt.
«Jaa,» vastas see, surudes oma punased käed põlvede vahele. «See on minu meeldivaim unistus. Muidugi, ma tean väga hästi, mis mul kõik puudub, et väärida nii kõrget… ma tahan öelda, et ma olen selleks liiga vähe ette valmistatud; kuid ma loodan saada loa välismaale sõiduks; viibin seal kolm-neli aastat, kui vaja on, ja siis…»
Ta peatus, lõi silmad maha, seejärel vaatas kiiresti üles ja silus kohmetult naeratades oma juukseid. Kui Bersenev kõneles naisolevusega, muutus ta jutt veelgi aeglasemaks ja sisisevamaks.
«Te tahate ajaloo professoriks saada?» küsis Jelena. «Jaa, või siis filosoofia,» lisas Bersenev summutatud häälel, «kui see võimalikuks osutub.»
«Ta on juba nüüdki filosoofias kuradima tugev,» ütles Subin, tõmmates küünega savile sügavaid jooni, «milleks tal veel välismaale sõita?»
«Ja te loodate oma eluga täiesti rahule jääda?» küsis Jelena küünarnukile toetudes ja Bersenevile otse näkku vaadates.
«Täiesti, Jelena Nikolajevna, täiesti. Missugune kutsumus võiks veel parem olla? Mõtelge ometi, minna Timofei Nikolajevitsi jälgedes… Paljas mõte niisugusest tegevusest täidab mind rõõmu ja kohmetusega, jah… kohmetusega, millest… mis on tingitud minu vähese jõu tunnetamisest. Kadunud isa õnnistas mind selleks tegevuseks… Ma ei unusta iial ta viimseid sõnu.»
«Te isa suri möödunud talvel?»
«Jah, Jelena Nikolajevna, veebruaris.»
«Räägitakse,» jätkas Jelena, «ta olevat järele jätnud suurepärase teose käsikirja – on see õige?»
«Jah, õige. Ta oli oivaline inimene. Te oleksite teda armastama hakanud, Jelena Nikolajevna.»
«Usun seda kindlasti. Ja mis on selle teose sisu?»
«Selle teose sisu on kaunis raske teile mõne sõnaga edasi anda, Jelena Nikolajevna. Minu isa oli suurte teadmistega inimene, sellinglane, ta kasutas väljendeid, mis ei olnud alati päris selged…»
«Andrei Petrovitš,» katkestas teda Jelena, «vabandage mu harimatust – mis tähendab: sellinglane?» Bersenev naeratas kergelt.
«Šellinglane see tähendab saksa filosoofi Schellingi õpetuse pooldaja, kuid milles seisis Schellingi õpetus…»
«Andrei Petrovitš!» hüüdis äkki Šubin, «jumala pärast! Ega sa ei taha ometi Jelena Nikolajevnale Schellingist loengut maha pidada? Halasta!»
«Sugugi mitte loengut,» pomises Bersenev ja punastas, «ma tahtsin…»
«Aga miks ka mitte loengut?» võttis sõnast kinni Jelena. «Meile teiega on loengud väga vajalikud, Pavel Jakovlevitš.»
Šubin jäi ainiti neiule otsa vaatama ja pahvatas äkki laginal naerma.
«Mille üle te naerate?» küsis Jelena külmalt ja peaaegu järsult.
Šubin jäi vait.
«No aitab, ärge pahandage,» lausus ta mõne hetke pärast. «Olen süüdi. Kuid tõepoolest, mis tahtmine on teil praegu, niisuguse ilmaga, nende puude all rääkida filosoofiast? Räägime parem ööbikutest, roosidest, nooruslikest silmadest ja naeratustest.»
«Jah; ning prantsuse romaanidest ja naiste hilpudest,» lisas juurde Jelena.
«Võib ka hilpudest,» sõnas Šubin, «kui need on ilusad.»
«Võib kah! Aga kui meie ei taha hilpudest rääkida? Teie tituleerite ennast vabakunstnikuks, miks te siis püüate teiste vabadust vägistada? Ja lubage teilt küsida, miks te tungite seesuguse mõttelaadi juures Zoja kallale? Temaga on eriti sobiv hilpudest ja roosidest rääkida.»
Šubin läks äkki näost punaseks ja tõusis püsti.
«Ah