Pajatusi Palgimäelt. Hans Karro

mängitakse. See käis nii, et tuletikk anti kirjus reas suust suhu edasi ümber laua. Mäng läkski kenasti käima ja tikk rändas naeru ja nalja saatel pikkamisi suust suhu. Korraga oli aga tikk kadunud ja edasi hakkas ringi käima suudlus. Sellega sai nalja veelgi rohkem. Poisid tabasid varsti ära, et miski ei keela neil suudlust ka vastassuunas tagasi saatmast. Tulemuseks oli meeletu ja massiline suudlemine, nagu seda tõenäoliselt oligi kavatsetud. Olime noored, muretud ja vallatud ning teadsime, et varsti on rindele minek ja selline õhtu ei kordu enam kunagi.

      Keskööks pidime olema tagasi oma majutuspaigas ja vastupidi tavale olid nüüd neiud need, kes meid koju saatsid – ikka paari kaupa, nagu olime lauas istunud. Muidugi olid mitmed paarid juba järgmise kohtumise ajas ja kohas kokku leppida jõudnud. Palju meil selleks enam aega ei jäänud, sest me Järvenpää väljaõppeaeg hakkas lõpule jõudma. Järvenpääl oli sidepoistel kohalikega üldse kergem tutvusi sobitada kui me eelmistes õppelaagrites, sest asusime ju alevikus ja puutusime kohalike elanikega vahel ikka kokku. Näiteks kutsus üks me kantiinis müüjana töötanud lottadest, Aino Flinkkilä meie lauluansambli oma 17. sünnipäevale. Sinna oli kutsutud rohkesti kohalikke neidusid ja küllap tekkis seal peolauas ning tantsupõrandal ka püsivamaid sõprussuhteid.

      Ühe sellise suhte järellainetus tuli ilmsiks aastakümneid hiljem, kui me aastal 1992 esmakordselt pärast sõda Järvenpääle pääsesime. Seal tuli meie grupi juurde üks keskealine daam ja küsis, kas ka tema isa Johannes Õispuu meie hulgas on? Kahjuks pidime talle teatama, et nooremseersant Õispuu taganes sõja lõpul koos sakslastega lõunarindele ja jäi pärast sõda elama Saksamaale. Kuuldavasti oli ta aga seal juba aastal 1955 surnud ja nii ei saanudki see daam oma isa kunagi näha.

      Selliseid sõduriabielusid oli teada üsna mitmeid. Nii näiteks abiellus me soomepoisist lipnik Ants Lahi endise Soome presidendi P.E. Svinhufvudi tütretütre Ulla Sommariga, kes oli sõja ajal koos õe Elsega lottana tööl Vallila pataljoni kantiinis. Sõja ajal Soome elama jäänud soomepoiss, mereväes teeninud Heimo Soosalu abiellus kooliõpetajast soomlanna Salmega ja pääses venelastele väljaandmisest sellega, et põgenes koos abikaasaga Lääne-Saksamaale. Ta omandas seal hambaarsti elukutse ja elas Saksamaal kuni ajad rahulikumaks muutusid.

      Üle lahe tulnud põgenike hulgas oli ka igasuguseid aferiste ja seiklejaid. Meie sidemeeste häbiplekiks said üksikud väejooksikud, kes väeosast salaja lahkusid, et Rootsi põgeneda. Ühe sellisega puutusin ma ka ise Järvenpää raadiorühmas kokku. Ühel õhtul enne magama minekut tuli mu juurde üks raadiorühma vanematest meestest, Erni Kask, ja palus, et ma laenaksin talle oma käekella, kuna ta pidavat öövalvesse minema. Kust võisin ma aimata, et sel mehel on plaanis põgeneda ja mu kell realiseerida sõidukulude katteks! Kuuldavasti jäi ta raudteerongis sõjaväepolitseile koos ühe oma seikluskaaslasega vahele, kuid kadus ikkagi jäädavalt meie silmapiirilt. Kuna see oli me sidekompaniis juba teine väejooksujuhtum, olid sel meie kõigi jaoks tõsised tagajärjed. Esiteks tuli üldine linnaloakeeld, teiseks viidi me raadiorühm karamellitehasest ära telefonimeeste juurde nn. Kinnari koolimajja. Kolmandaks määrati me sidekompaniile uus ülem, tegevväe leitnant, kes oli varem olnud ühe karistuskompanii ülemaks. Õnneks lahutati raadiorühm varsti jälle sidekompaniist, sest meid suunati hoopis teise õppelaagrisse, Santa Haminasse.