Kulbu sadamas. Jüri Parijõgi

tilkus vett ja õliriided hakkasid läikima. Laineharjalt võidi näha Pühakari vahutavaid vesi ja laevavrakki selle taga, kuid lainete vahelt ei nähtud muud kui taevast ja vett. Kuid kindlalt pidas loots kurssi. Juba solises paadi põhjas vesi; Joonas katsus seda välja kühveldada, kuid tuulekeeris haaras kühvlist vee ja paiskas selle pritsmetena tagasi paati.

      Nüüd oldi poolel teel, ikka kindel koos vastu laineid, Pühakarist mööda – loots juba tunneb põhjakive. Juba paistiski laev. Ta oli jõudnud Pühakarile enne kui päästjad. Kindlasti oli joosnud karile, laevanina seisis püsti, kuna ahter oli kadumas juba vee alla.

      „Vajutame aerudele peale!” hüüdis loots. „Ehk paneb niikaua vastu.”

      Ja äkki valdas Joonast suur tegevustung. Oleks tahtnud aerud meeste käest võtta ja ise sõuda või jälle hüpata vette ja laevale ujuda – appi hukkujaile. Nüüd nägi ta selgesti meestesalka hukkuva laeva ninas. Mehed hüüdsid midagi ja viibutasid käsi – päästjaid oli laevalt nähtud. Üks võttis mütsi peast, tõstis selle kõrgele ja viipas siis idasuunas.

      Aerud raksusid, paat pöördus põiki laineid, veed uhtusid üle paadi, õudselt kumisesid õhukastid, paat oli peaaegu pooleni vett täis. Ikka laevale lähemale! Loots seisis tüüril nagu valatud kuju, tüüripuu kaenlas. Ei ühtki tarbetut liigutust, etteruttamist ega hiljaksjäämist. Ühtlases taktis tõusid ja vajusid aerud ning liikusid sõudjate tugevad pihad. Veel! Loots ei tüürinud otse laeva poole, tegi väikese käänaku. Miks? Küllap ta ise kari kõige paremini tundis. Nüüd läheneti laevale teisest küljest. Joonas nägi, et laeva piilpakul seisis endiselt mees, müts käes, ja viipas sellega ida poole. Kui paat tõusis laineharjale, hakkas ka Joonas vaatama sinnapoole – must tomp laine vahel. Mis see oli? Jälle tõusis paat ja nüüd nägi Joonas uppuvat meest laineharjal.

      „Mees meres, ahoi!” hüüdis ta merimehe viisil lootsile ja näitas ida suunas. Juba oli loots merehädalist märganud isegi. Paat pöördus sinnapoole.

      „Päästerõngas valmis! Kui käsin, sisse visata!”

      Nüüd hakkasid Joonasel käed värisema. Kas suudab? Kas jaksab visata? Jälle tõusis paat laineharjale, samas oli ka mees,

      „Aerud üles! Rõngas vette! Hivopp!”

      Joonas virutas päästerõnga üle parda niisuguse jõuga, et ise paadi põhja kukkus. Kui ta üles tõusis, oli uppuja juba rõnga püüdnud ja nüüd tõmmati ta paati. Joonaski sirutas käe, uppuja haaras sellest kinni nagu tangidega ega lasknud seda paadiski tükil ajal lahti.

      Siis hakkasid aerud jälle liikuma, paat pöördus laeva poole. Nüüd oli sellest juba enam kui pool vee all, juba uhtusid lained üle käila. Mehed näisid kramplikult kinni hoidvat köitest, et mitte minna kaasa lainetega.

      Ei olnud kerge pääseda laevale ligi, teravad murdlained karil kandsid paadi kord laeva küljest, kord otsast mööda. Kaks korda viskas Joonas nööri laevale, kuid tuul kandis selle meestest mööda. Kolmandal korral lendas köis küll meestesalga keskele, kuid keegi ei usaldanud kätt lahti lasta laevaköiest, sest samas uhtus suur laine üle laeva ja kandis paadi jälle laevast kaugele.

      Nüüd sõideti laevale lähedale teisest küljest. Üks sõudjatest viskas köie, see takerdus klüüverpoomis ja nüüd haaras selle kapten ise ja köitis kinni. Pikkamisi tõmmati paat laevanina juurde. Laev oli tõepoolest joosnud karile ja istus suure kivi otsas, küljes oli suur auk, kust voolas vett sisse. Laeva ahter oli täiesti vee all ja loksus kahe kivi vahel. Selle olid lained peaaegu purustanud, sest planke ja laudu ujus ümber ja neid tuli vee alt juurde ühtepuhku.

      Mehed tõmbasid aerud paati ja hoidsid kätega laevapardast kinni. Joonas nägi laeval olevat seitse meest ja ühe poisi, vististi kokapoiss. See oli köidetud nööriga piilpaku külge, ta lamas peaaegu meelemärkuseta tekil. Kahel madrusel oli nägu verine.

      „Hivopp!” hüüdis loots ja tõstis käe.

      Joonase silmad otsisid kaptenit. See ta kindlasti on! Seisab seal tekil ja korraldab midagi. Laiarinnaline ja tugev. Joonas hoiab kramplikult nöörist kinni, laevakere ragiseb ja paugub, nagu ähvardaks iga silmapilk puruneda pilbasteks.

      Tuldagu ometi paati. Uuh – jälle uhtub laine üle. Nüüd lastakse pardast alla meelemärkusetu laevapoiss. Loots asetab ta külg-õhukastile ja annab Ankruvitsa hoolde. Siis lastakse alla kaks vigastatud käega madrust, kuid nüüd kisub tormihoog paadi laeva küljest lahti ja viib kaugemale. Joonas näeb, kuidas lained uhtuvad üle laevanina ja matavad laevalejäänud mehed. Kas upuvad? Kui laine on üle, on pardal ainult kolm meest, ühe on lained viinud kaasa. Rahulikult seisab kapten tekil ja näitab lootsile kohta, kuhu kukkus madrus. Suure vaevaga püütakse ka see paati. Kuid siin ei saa enam Joonas aidata, vaatab üksisilmi kaptenit, kes rahulikult seisab laevatekil ja juhib päästetöid. Tema peab laevalt lahkuma viimsena, enne kõik teised. Jälle saadakse suure vaevaga paat laeva juurde. Nüüd astub kaks meest paati. Kui mõlemad on juba laevalt lahkunud, pöördub kapten veel kord ringi, just nagu tahaks jumalaga jätta hukkuva laevaga, alles siis tuleb tema paati – viimsena kogu meeskonnast. Kõik jäi sinnapaika, ainult pisikese pakikese; vahariidesse mähitud laevapaberid, võttis kaasa.

      Enne veel kui päästepaat maale jõudis, lagunes laevavrakk karil. Nad olid jõudnud appi viimsel silmapilgul. Rannas võeti neid vastu tervituste ja hõiskamistega. Loots viis merehädalised enda juurde, naine oli juba valmis keetnud kuuma kohvi ja pannud lauale punsipeekri.

      Joonasel oli ema vastas.

      „Tulid ikka tagasi,” ütles ta hella tagasihoidlikkusega.

      „Tulin küll. Vaata kaptenit. Ta lahkus tõepoolest viimsena laevalt.”