e oli vastik peenike sügisvihm. Taevast nagu ei olnudki enam: koos vihmaga laskus tänava kohale õhtu, pressis vastasmajade ülemised korrused üksteisele lähemale, ja kui ma üles vaatasin, oli mul tunne, nagu astuksin mööda kaljusse raiutud renni põhja. Siin-seal süttisid valgusreklaamid; nende kirkad toonid sulasid pehmelt vihma mustjashalli vinesse, tilkusid sealt plastikaatmantlitele, helkisid lakkmustadel avatud vihmavarjudel.
Astusin „Harju” kohvikusse.
Aleksandri nägemine rikkus kohe mu tuju. Ma ei teadnud, et ta ka siin šveitseritele vabu päevi annab. Ta tõstis üles lauakese, mis lahutab riidehoidu saalist, ja tuli mind mantli äravõtmisel abistama. Kiirustasin, kuid see ei aidanud – juba haaras ta palitu otse mu õlgadelt. Tundsin end nigelalt: mu ülikond oli kortsunud ja kingad üsna lääpis; Aleksandri püüdlikkus aga äratas tähelepanu, silmapaarid tõusid kohvitasside kohalt, et mind seirata.
„Noh, kuidas elame?”
Naeratus paljastas ta katkised, tubakast pruunid hambad.
„Mis sa siin elad või…” ühmasin ma. „Eks ikka endist viisi.” Ma pole kunagi märganud, et Aleksandril oleks halb suulõhn, kuid siiski pöörasin ma pea kõrvale.
„Kui endist viisi, mis siis viga! Mina ka endist viisi.”
Kas ta ei rõhutanud liialt seda „siis’i”? Vaatasin hetkeks talle otse silma, kuid need ei reetnud midagi. Tema pruunides, liiga pruunides koerasilmades vilas ainult õline sõbralikkus, ja ei midagi rohkem. Aga sellest hoolimata aiman ma, et Aleksander mind viimastel aastatel pidevalt jälgib. Olen peaaegu kindel, et kui ma nüüd saali astun, vaatab ta mulle apla huviga järele, hindab mu kingade kulumist ja märkab pori püksisäärtel. Sellest kõigest teeb ta omad järeldused. Õieti pole mu riided sugugi halvad, ainult et tähelepanu viitsin ma neile pühendada aina vähem ja vähem.
Läksin trepist alla. Kohvik sumises õhtuselt. Mul vedas. Naine hilisemas keskeas poetas lauale kaheksakopikase kohviarve, tõusis ja tegi krahvinna kõnnakul minekut. Tal oli põlglik veripunaseks värvitud punktsuu ja fantastiline looriga kübar. Naise õlgadel ripnes midagi tokerdunut, mis oli vist kunagi hõberebane olnud.
Vallutasin tühjaks jäänud tooli – see oli otse vastu peeglit – ja palusin luba istuda. Kõhn prillidega rauk tõstis pilgu taldrikult ja silmitses mind viivu umbusklikult, noogutas siis ja asus jälle nohisedes oma viinamarjakoogi kallale. Vanamehe sinine särk oli määrdunud, ta kandis helepunast, sobimatut lipsu, ja ilmselt maitses kook talle väga.
Võtsin taskust ajalehe, kuid veel enne kui ma selle avada jõudsin, oli ettekandja kohal. Pikk kartlik tütarlaps, keda ma siin varemalt polnud märganud; küllap vist uus.
Ta korjas lauaplaadilt kopikad ja kirjutas siis hoolikalt üles mu soovid – kann kohvi ja sada viiskümmend rummi – , püüdis naeratada (küllap oli teda nii õpetatud) ning kadus kardina taha.
Peegel segas mind. Viiekümnele lähenev mees ei taha istuda peegli ees. Varjusin ajalehe taha ning püüdsin lugeda. Kuskil oli uputus, üks inglanna oli sünnitanud viisikud ning India ja Pakistani valitsused avaldasid teineteisele peaaegu samade sõnadega otsustavat protesti. See kõik ei puutunud üldse minusse.
Ma sain oma kohvi ja rummi. Viinamarjakoogi-sööja heitis karahvinile ehmunud pilgu, muigas siis korraks, ja mulle näis, et tema söömistseremoonia sai uut väärikust juurde. Veidrik! Peaks ta mind kord nägema, kui ma tõsiselt jooma hakkan!
Jah, aga täna ma ei hakka. Täna mitte.
Pöörasin veidi oma tooli. Nüüd nägin ma aknaeesriiete vahelt kitsast lõiku tänavast. Pangamaja must nurk tungis läbi uduhämu nagu ookeaniauriku ähvardav nina: veel hetk – ja kohe sõidab ta peale meie väikesele lustipoele.
Tõstsin uuesti lehe ja jäin kinokuulutusi lugema. Võib-olla minna kinno? Viimasele seansile võiksin ma ehk veel pileti saada. Kinos on hea: sa istud ja elad teiste elu, tunned teiste tundeid ja – imelik, need näivad sulle hoopis tähtsamad kui enda omad. Peale selle on tore teada, et inimesed sinu ümber, kogu pime, märgade riiete järele lõhnav kinosaal mõtleb ja tunneb sama või peaaegu sama mis sina. Jah, võib-olla tõesti minna kinno?.. Kuid samal ajal on film ainult ajutine vahend – tablett, mis mõjub pimeduses, valgusest valguseni. Ning kinotrepil murrab jälle sisse tegelikkus, seda teravamalt, mida parem oli film. Ja jälle oleme inimesed iseeneses ja iseenesega. Meil on nagu pisut piinlik, et me veidi aega nii sarnased olime, ja me pelgame üksteisele näkku vaadata. Õhtusel tänaval pudeneb üksmeelne inimkobar marjadeks; me läheme laiali, et kümne minuti pärast tülitseda taksosabas või bussijärjekorras. Vähemasti minuga on see nii.
„Ma vaatan, et teie ka uurite neid ilmateateid,” ütles minu lauanaaber ja pistis suhu viimase koogitüki. „Teate, mis minu isa selle kohta ütles? Ta ütles: „Inimese süda ja taeva tuuled – ei meie neid mõista või”…”
Taat kõhistas naeru, pilgutas silmi, võttis taskust suure siniseruudulise rätiku ja pühkis sellega põhjalikult suud. Ta oli väga võidukas rauk. Ma ei osanud inimese südame ega taeva tuulte kohta midagi arvata, kuid ega ta vist vastust ei oodanudki. „Nõnda jah,” kinnitas ta ainult. Seejärel osutas kavalalt mu rummiklaasile ja ütles tasa, otsekui suurt saladust teatades: „Selle napsiga on nii, et inimese pea paneb ta kohisema, merekarbi teeb vaikseks…”
„Merekarbi?”
„Jeeh! Just merekarbi! Kuulake, mis laulu laulab üks tühi merekarp! Kallate ta napsi täis – ei laula enam ühti, vait jääb!”
„Noh, ma arvan, et kui merekarpi vett kallata, jääb ta samuti vait.”
„Jääb vait küll, aga see pole üks ja sama. Ma vaatan, et teie, noormees, ei tunne filosoofiat!” Jälle kõhistas ta naeru, üpris ühetoonilist naeru, mis oli nagu punktiirjoon. Hammustas siis selle ootamatult pooleks, ähvardas mind valge kõhetu sõrmega, muutus täiesti tõsiseks, tõusis ning läks lohiseval raugasammul riidehoiu suunas.
Jõin oma rummi. Kolm klaasi peaaegu järjest. Mulle meeldib rumm. Konjak on maitselt parem, kuid ta paneb jooja targutama. Konjak on noorte meeste jook, kes ihalevad teravmeelsed olla. Rumm on vastik, pead teda neelama nagu arstirohtu, kuid ta teeb vahvasti uimaseks. Kui rummi palju juua, hakkab ta ajus pressima. See on umbes nii, nagu kipuks seal avanema allaneelatud vihmavari. Muidugi pole see just hea võrdlus, aga paremat ma ei oska välja mõelda, ja kas on mõtetki…
„Tool on vaba(?)”
Kui see oleks kõlanud natukenegi rohkem küsilause moodi, poleks ma tooli keelanud. Sellest hoolimata, et minu ees seisev mees kõva auru all oli.
„Ei, ma ootan.”
„Ootate… Keda paganat te ikka ootate…”
Täitsa sümpaatne mees: lai kont, kare juus, natuke rohmakad, kuid siiski meeldivad näojooned. Esimese mulje järgi kuulus ta nende mehelike meeste hulka, kes on tihti purjus, kuid kunagi ei oksenda ja alati omal jalal koju lähevad. Seda sorti meestel on taskus võlunoad: purjuspäi ja südaöösi võivad nad sellega terveks teha mis tahes keeruka mootori, pohmellihommikul aga lõigata pojale pajupilli. Poisid jumaldavad selliseid isasid.
„Keda ma ootan? Üht teist joodikut,” sõnasin ma muiates.
Ta vihastas, aga ainult hetkeks; mu vastus isegi vist meeldis talle. Pronksjaks päevitunud nägu tõmbus naerule, hallid silmad mõõtsid mind tunnustavalt.
„Noh, mis siis ikka teha.”
Ta pöördus, märkas kõrvallauas vabanenud tooli ja kolme vana daami ahastavaist ja põlglikest žestidest hoolimata vajus sellele nagu kukk kanakarja keskele. Mees, nagu neid näeb siinses „pensionäride kasiinos” harva. Ma juba kahetsesin, et ma teda oma lauda istuda ei lubanud, kuid mõnes mõttes oli see ka hea: ma ei oska selliste meestega siiski päris õiget jutusoont leida – võib-olla oskaksin, aga kardan, et ei oska, ja seepärast hästi ei oskagi. Profiilis näis ta mulle järsku tuttavana. Kes ta on? Tõesti – tuttav nägu… Võib-olla mõni kunagine spordikuulsus? Poksija? Ei, ta nina pole lömmis. Aga ikkagi… Stopp! Käes see oligi! See mees on džoki, vähemalt oli seda aastate eest.
Hipodroom. Sumisev tribüün, kollane atlassdress… Aga see, mis mulle nüüd meenus, polnud põrmugi meeldiv. Ma isegi kahetsesin, et ta ära tundsin. Kahetsesin – sest seoses džokiga kerkis kujutlusse ka üks teine mehenägu. Kurat, ma ei mõtle parem sellele!
„Terre õdangust!”
Vabale toolile