käega. „Nägemiseni siis! Mul on hea meel, et te asjast aru saite ja et me kokku leppisime.”
Ja läinud ta ongi.
Lähen läbi käratseva rahvasumma tallide poole. Siid ja sõnnik, armulaul ja piitsaplaks, säravad tsellofaanist kompvekipaberid müüri ääres, mis lehkab imalmagusalt uriinist, – see kõik kokku on hipodroom. Hipodroomil on tänavatüdruku kare veetlus. Kuid täna, hoolimata kaheksakümnest võidetud rublast, tunnen end siin näruselt. Nagu kiuste põrkan tribüüni ees rinnutsi kokku joodikuga. Ta suust lööb mulle näkku hapukat lehka.
„Pardonks, musjöö,” ütleb ta ja naerab totakalt. Halb on näha joodikut, kui lähed, pudel põues.
Jõuan tallide juurde.
„Väike klõmakas kulub ära küll,” ütleb džoki Rebane – seesama mees, kes äsja mult tooli palus ja nüüd kõrvallauas ehmunud tädikesi (neil on väärikad, sulgunud jaanalinnunäod) lorijuttudega kiusab, – ja me istume virtsaplekilisel pingil, rüüpame viina otse pudelist ja haukame leiba peale. Vastik küll, aga teeb tuju paremaks.
Imelikul kombel klapib meil jutt hästi; veidi aja pärast toome viinale lisaks pudeli veini, ja lõpuks räägin ma džokile ära isegi oma südamemured. Kollases atlass-siidist dressis poiss kuulab mind tõsiselt (mulle meeldib, et talle sõnad „luuletaja”, „professor”, „Kirjanike Liit” mingit mõju ei avalda) ja soovitab:
„Saatke ta kuu peale! Oma õpetaja vastu… Tänan väga! Pidagu ise oma kõnesid! Saatke seenele see lahke soovitaja!”
Kuulan teda ja olen päris kindel, et ma nii teengi.
Jõin rummi ära. Kannus oli veel kohvi, kuid ma ei tahtnud siin enam istuda. Viipasin ettekandjale. Ta tuli.
„Andestage, kas teie olete Ruuben Pillimees?” küsis ta kohmetult. Noogutasin. Ma juba aimasin, milles asi on.
„Teile on puhvetisse kiri jäetud. Juba paari päeva eest…”
Ta ulatas mulle ümbriku. Võtsin selle vastu nii tujutu ja räpaka liigutusega, et uje tüdruk peaaegu ehmus. Mul hakkas piinlik.
„Ärge pange tähele!” ühmasin vabandavalt. „Suur tänu! Mind lihtsalt viirastas üks… üks tüüp, kes siin enne…”
Tüdruk noogutas ja püüdis jälle naeratada seda õpitud naeratust. „Te soovisite maksta?”
„Just… Te … te olete siin vist uus?” Tahtsin millegipärast seda pikka kartlikku ja graatsiata tüdrukut (ma ei tea, miks ta mulle meeldis) julgustada, öelda talle midagi head, kuid minu küsimus ajas ta hoopis segadusse.
„Jah. Töötan alles neljandat päeva,” vastas ta punastades.
„Teist saab hea ettekandja.” Tundsin, et see kõlas totralt, teisiti, kui ma olin kavatsenud.
„Rubla seitsekümmend viis.”
Andsin talle kaks rubla. „Oleme tasa.”
Nägin, et ta pole veel harjunud jootraha võtma. Tüdruk kõhkles, pööras siis järsult ringi ja lausa põgenes oma pikal poisisammul.
Tõusin. Lasksin Aleksandril endale mantli selga aidata ja lahkusin. Eesruumis istus Raul, ta ei vaadanud minu poolegi. Ilmselt oli ta nii otsustanud. Kui aga klaasuks sulgus, tõstis ta silmad ja vaatas mulle nukralt järele.
Tänavale astudes polnud ma enam tige, vaid kurb.
Õhtu November Üksinda ekslen kesk linna
Pea kohal tulikirjade lõõm Ent ma ei tea kuhu minna
Rahvasumm voorib must mööda Keerdub see elav ahel
linna kui päratu tali ratasvintside vahel
Naised tõttavad Kotid kaupa täis ladunud
aga silmis on pilk kui oleks neil midagi kadunud
Vaateaken Mannekeenid Jääst naeratus on nende suul
neil on nailonist juuksed Süda – punane pleksiklaaskuul
Külm ja kahvatu on mannekeenide kalaveri
Pikkade ripsmete alt piilub silmade tungalteri
Õhtu November Lund poetub taeva kukrust
Lillekaupluse aknal üks õis on kui tükike sinist nukrust
Vihmasadu oli peaaegu lakanud. Tuul ajas mööda kõnniteed märga ajalehte, plagistas üle tänava tõmmatud loosungit. Mulle meenus, et unustasin sigaretid kohvikulauale, ja ma astusin korraks „Sõpruse” fuajeesse, et osta pakk „Djebelit”. Rumm oli pisut, õige pisut ikka mõjunud ka, vähemalt tabasin ma end eesseisva tütarlapse jalgu takseerimast. Tal olid üsna lopsakad sääremarjad, aga mitte liiga lopsakad, ja ta kandis musti sukki, mis on mulle alati meeldinud.
Läksin Kirjanike Maja eest läbi. Helesinine „Pegasus” perutas kohvitassi äärel, ja ma nägin läbi klaasseinte, et kohvik oli noori inimesi täis. Kõndisin Lühikest jalga mööda Toompeale. Lihtsalt niisama, jalutamise mõttes.
Mäel oli tublisti tuulisem ning ma tõmbasin krae üles. Toomkirikust kostis vaikset orelimängu. Vahel õhtuti harjutavad siin konservatooriumi üliõpilased. Proovisin ust, ja see polnud lukus. Astusin vaikselt tühja kirikulöövi. Mulle lõi vastu jahe, pisut magus ja kuidagi tuttav lõhn – surnud sajandid, armistunud valud ja ammunutetud nutud. Ma ei tea, miks tehakse kirikute uksed nii suured; kas nad ehk ootavad mõnd uut Kristust päratu ristiga? Igatahes suruvad need suured uksed sisseastuja õige maadligi.
Kirik oli poolpime, ainult ülal, orelikapis, põles tuli. Kollakas valguskuma helkis vanadel vappidel, kuldas jäiku kotkaid ja ristatud mõõku. Jäin ukse kõrvale seisma, et veidi kuulata. Orelimängijast polnud aga suuremat asja: ta eksis pedaalidega ning suured bassviled helisesid solvunult ja rabedalt.
Ei, mitte ei vea mul nende kirikutega. Kuidagi ei tule peale tunnet. Loomulikult ei kavatse ma usklikuks hakata, kuid räägitakse, et kirik ja orelimäng mõjuvat jumalakartmatutelegi. See olla selline magus ja natuke rumal tunne: silmad kipuvad niiskeks minema ning pähe tulevad mõtted lapsepõlvest ja heledatest aasadest ja surnud vanavanematest. Mul poleks sellise tunde vastu midagi. Aga ta ei tule. Ja mitte ainult nüüd.
Mäletan, et kaheksa-üheksateistkümneaastasena pugesin kord õhtul kirikusse, peitsin end ära ja lasksin end luku laha panna. Ma olin ju siis selline luuletamishimuline ning muidugi pidin ma luuletama ka katedraalidest, lihasuretamisest, mungaarmastusest ja muudest sihukestest asjadest. Kuidas muidu!
Lasksin niisiis ennast üheks ööks kirikusse lukustada. See oli maakirik – üsna väike, ent päris vana. Altarimaalil kujutati Kristuse taevaminekut, mis mu vanaema alati nutma pani. Ma arvasin, et see kirik peaks sobima.
Kui võti oli lukus rigisenud, tulin ma samba tagant peidust välja. Läbi akende paistis sisse killuke loojuvat suvepäikest, mäletan, et läbi kirjute klaaside oli see päris ilus, kuidagi aromaatne valgusemäng. Heitsin siis pikali pingile ja jäin pimedust ootama. Ja tukastasingi. Ärkasin alles sügaval südaööl.
Kirik oli jahedamaks läinud, aga ta polnud üldse õudne, isegi romantiline mitte. Süütasin kaasavõetud küünla ning püüdsin end hardaks mediteerida. Kuidagi ei tahtnud see välja tulla. Ja ometi õnnestusid mul sellised meditatsioonid muidu nii hästi: heinaküünides, öises metsas, jõe ääres. Võtsin küünla ja läksin altarimaali vaatama. Vaatasin, vaatasin, aga ei tundnud peaaegu midagi. Siiski päris õige see ka pole – midagi ma ikka tundsin: altarimaal oli kurb, mitte uhkelt, pompöösselt ega müstiliselt, vaid kuidagi mannetult kurb. Väike valge Kristus tõusis südilt taeva poole, ta hõlmad lehvisid, ta varbad olid kentsakalt harali – need ei olnud just osavalt maalitud. Kristus oli juba üsna kõrgele tõusnud; rohelise taeva taustal, siniste puude ja kollakate ristide taustal mõjus ta nagu pisike valge pamp. Jüngrid vaatasid seda kõike ähmis nägudega pealt. Nad olid tursked safranikarva nägudega mehed, kõik kandsid sandaale ja kõigil olid tugevad, karvased sääremarjad. Sellised sääred oleksid hästi sobinud gladiaatoritele. Jah, jüngrid jälgisid seda püha akti üsna ehmunult, ja