juurde.
«Selle plaani järgi tudeerime me sõjateadust ja fortifikatsiooni. Neist asjust ei tea sina mõhkugi!»
«Uurime? Kes need «me» on?»
«Eks ikka need, kellel sihukesi asju vaja teada. Ikka need, kes vaevaks võtavad kärajate peakorterisse tulla.»
«Nii et sina oled koguni seal hakanud käima?! Noh, siis on küll kindel, et keegi sind niipea mõistlikuks meheks pidama ei hakka…»
Seda suurt tahumata palkidest maja Raikkülas, Paka mäel – siit vahest ehk ainult penikoorma kaugusel – teadis Helmold de Zaghe väga hästi. Miks ta ei pidanud teadma, kui ta ise korra seda uudistamas oli käinud. Sinna kogunesid vanemad või nende saadikud nii Virust kui Võrust, nii Sakalast kui Saarest. See oli kena paik üsna Eestimaa keskel ja jäi enam-vähem nii Taani hertsogiriigi (Harju ja Viru) kui ka Saare-Lääne piiskopiriigi piirile. Miks seal siis käidi? Eks ikka «käramas» – ühiseid, kõiki talumehi puudutavaid küsimusi arutamas. «Käramine» polnud just päris täpne sõna, sest hoolimata vaidlustest, mis teinekord üsna tulisteks paisusid, peeti seal kenasti kõnekorda ning tõelise käratsemiseni ei laskutud pea kunagi. Sellest oli Helmold igatahes kuulnud ordumeeste käest (eks tuttavaid olnud tal igasuguseid), ja need oleksid muidugi meelsamini näinud, et eri paikade eestlased rohkem tülli kiskunuks.
«Kärajateks» kutsuti suuremaid kokkutulekuid, kuid ega see hoone või koda pea kunagi tühi olnud – ligemal elavad ärksamad mehed kogunesid sinna laupäeva- või pühapäevaõhtuti, et niisama päevamuresid arutada ja lihtsalt kokku saadagi. Või et nüüd käis siis ka tema äi seal, ja tuleb arvata, et teda taluti. Einoh, sellelt mehelt võis absoluutselt kõike oodata. Tema tegi ikka seda, mis teisi mõisnikke ärritas, neile kujuteldamatu ning karjuvalt mitteseisusekohane tundus.
«Mis plaan see õieti on?» päris Helmold.
«Kuidas võtta…» põikles de Lode vastusest kõrvale ja ta üks silm oli taas kavalat värvi. «Ütleme näituseks, et Vastseliina linnus, mille ordumehed venelaste eest kaitsmiseks ehitasid, kuid mis mitu korda käest kätte on käinud. Nendest piiramistest ja kaitsmistest kunagi jutt lahti läks, ning siis ütlesin ma meestele, et nemad ei tea oma matsiaruga sõjateadusest suurt midagi ja sellepärast ühtelugu peksa saavadki. Eks saks siis rääkigu, mis tema neist asjadest teab, arvasid nemad ja olid kaunis üleoleva moega. Aga järgmisel laupäeval olin ma oma plaanidega platsis ning pajatasin neile kindluste kaitsmisest ja ründamisest. Ega ma ju ise suur sõjamees ole, aga ajalooraamatuid olen ma lugenud küll. Mina ikka enam-vähem tean, kuidas losse piirata, millised redelid müüridele ronimiseks ehitada, kuidas end kaelakallatava tõrva eest kaitsta, millised varjualused endale piiramise ajaks ehitada ja mis moon igal mehel kaasas olgu. Eks see olene ju aastaajast ning sajast muust asjast. Nad kuulasid mind alguses umbusklikult, aga see läks varsti üle.»
«Üks hull mees oled sa tõesti! Huvitav, mis ordu sinu õpetusest – ma julgen otse välja öelda: kihutus- ja ässitustööst – arvab?»
«Eks sa küsi nende käest,» itsitas de Lode. «Nende luurajad ja nuhid on iga kord truilt platsis ja kuulavad, kõrvad kikkis. Teevad koguni ülestähendusi… Noh, aga eks ma ole ju opakas mees, mis sa sihukese hulluga ikka peale hakkad.»
Pagana tore mõte on see eestlastele sõjatarkuste jagamine! mõtles Helmoldus de Zaghe. Välja peksta tuleb too neetud ordu Eestimaalt! Ja me peksame! «Me» tohib ta öelda küll, sest Saha Yllelempini viib ta veri välja.
Varem või hiljem! Kui kümned tuhanded eestlased ühe eesmärgi nimel asja kätte võtavad ja ka Rootsimaalt abi saavad, lüüakse tuhatkond upsakat ordumeeest puruks. Mine tea, ehk loome siis soomlaste ja rootslastega koos suure ühisriigi. Aga võib-olla elame ka ise omaette. See kõik ongi ju Helmold de Zaghe eluunistus. Selle nimel ta oma Padise suurde veskisse sõjariistu kokku kogub, selle nimel ta ordu viha alla jäänuid Soome põgeneda aitab – Padise kloostril on ju ka Soomes maid – , kuid … kui teisest küljest võtta, siis teeb ta hull äi kõik pühad asjad kuidagi narriks. See mees laseb pidurõivais sitta vedada, teeb kratte ja ähvardab ise kummituseks hakata. Jumala eest! See pole tõsine, püha, lugupidav! Kuhu jääb pieteet, aateline tõsidus? See pagana kahe-üheksateistkümnendiku-mees keerab võitluse, kus tuleb võib-olla oma elu ohverdada, karnevaliks, komejandiks…
Nii pahandas noor keevaline mees, kes oli juba raehärrakski tõusnud. Nagu parmude kätte jäänud hobune pildus ta ägedasti oma piklikku pead.
Ent ta nägi, et tema ärritus teeb äiale ainult nalja. Helmoldus kummardus ta sini-puna-musta šedöövri kohale ja lõi äkki kahtlema… Mis see siis olgu?!
«Kuule, see polegi mingi Vastseliina linnus!» kuulutas ta siis.
«Arvad?» Ja jälle ei suutnud äi naeru pidada.
«Imelik küll – Reymar Mumme arvas sedasama…»
Ja nüüd taipas Helmoldus de Zaghe, et tollele plaanile on joonestatud täpne Paide orduloss kõigi tema tornide ja abihoonetega!
«Mumme?! Kas tema siis kah kärajate nõukojas käib?»
«Ju kandis keegi talle ette, et midagi kahtlast on käimas.»
«Ja mis tema sellest asjast arvas? Ma ju näen, et sa tema valduse oma kaardi peale oled pannud.»
«Mumme on pagana mõnus mees. Õigupoolest peaksin teda oma vihasemaks vaenumeheks pidama, aga mulle ta siiski meeldib! Midagi ei saa parata… Ah et mis tema arvas? Tema ütles, et muidu on kõik kena ja täpne, ainult et ma olla tema koertetalli unustanud! Ning kui löömaks läheb, siis laseb ta nelikümmend kurja koera lahti ja ässitab nad ründajatele kallale. Tal on koer, kes karustki jagu saanud… Eh, vahva mees on see Mumme tõesti…»
«Kui sa ründajatele kah rahvariided selga paned, siis tuleb seal alles rebimist. Kiltsud-kaltsud aina lendavad…»
See oli kentsakas pilt küll, mis silme ette kerkis, kuid samas Helmold juba kahetses öeldut: kas on tema ise kah pilkajate kilda langemas?
«Sina, kulla äiapapa, mõistad kõik asjad naljaks keerata…» «Aga eks talumeeski ütle: «Kesse nalla teeb, kui sa ise ei tee!» Ja minu jutlustest saavad nad tüki maad targemaks igatahes. Ma olen sedagi rääkinud, et rünnata tuleb siis, kui ordumeister oma peavägedega kusagil mujal – ja mida kaugemal, seda parem – lahingut lööb. Näiteks kas Noogardi või Pihkva all. Need kaks vana vene linna on muuseas praegu omavahel sõjajalal. Ning et kõige parem aeg igaks piiramiseks on siis, kui juba väljas magada saab, niisiis maist septembrini. Ning igasugu pisiasjugi olen seletanud – moonavooridest kuni vaata et pastlapaelteni välja… Nad saavad tüki targemaks. Ja seda tuleb kah ütelda, et matsid pole tuhmi aruga sugugi… Ega sa, Elmu, äkitselt taari taha? Või lasen sulle kama tuua?»
«Ah, käi oma kamaga põrgu!»
«Eks me sinna pea kord kõik kobima,» arvas vanahärra de Lode rahulikult. Siis aga arutas Eestimaa võimaliku tuleviku asju edasi.
«Vaata, enam-vähem sama keelt räägitakse ilmatu suurel maalarakal,» mõtiskles ta pool-endamisi, «Narva taga on mingid vadjakad ja isurid ja kes nende nimesid kõiki teabki. Poolenisti soomlased on nad kõik. Ja kas meie virukate ja pärissoomlaste keelel siis nii väga vahet ongi?.. Saksamaal räägitakse kah igat seltsi murdeid ja murrakuid. Aga hea tahtmise juures saadakse üksteisest aru küll, ja eks see ole iga riigi aluspõhi… Jah, üks keel on, aga ühte meelt ei ole. Ma vaatasin, et kui see Nissi hull mõisaproua jälle paar vastalist meest peksupingile tõmbas – miskit õigust tal selleks ju pole, temale kuulub ainult maa, aga seaduse järgi ju inimesed sinna juurde ei käi – , nojah, vaatasin mina seda koledat asja pealt ja panin imeks, et, näe, ka vemblamehed on eestlased. Ja teised eestlased vahtisid kõrval; mõnel oli isegi kahjurõõm näost lugeda. Sina ju loed ennast kah eestlaseks, ja ju on siis ka sinu häda see, et teil põle lihtsalt ühist minevikku, igal mehel on omaenda minevik, ja kuni seda ühteainust põle, põle ka rahvast.»
«Selles sa küll eksid. Kuula rahvajuttusid – väga ilusast muistsest põlvest räägitakse nendes. Sellest, mis siis oli, kui teid – saksu – veel siinmail polnud.»
«Neid jutte ma küll kuulnud. Seal on minevik, jah,