ning saatis mulle kaks või kolm haugatust, mille tähendust ma väga hästi mõistsin.
„Julgust, julgust!” ütlesid mulle need haugatused.
Sest Capi oli ju äärmiselt tark koer, kes mitte ainult kõike ei mõistnud, vaid oskas ka ennast alati arusaadavaks teha. Väga sageli öeldi, et tal puuduvad vaid sõnad kõnelemiseks. Mina pole aga seda kunagi arvanud. Juba tema saba üksi väljendas rohkem arukust ja ilmekust, kui seda paljude inimeste keel ja silmad. Igatahes pole meie teineteisest arusaamiseks iialgi sõnade järele tarvidust tundnud: meie mõistsime teineteist esimesest päevast peale.
Kuna ma polnud iialgi lahkunud oma külast, siis tundsin ülimat uudishimu näha kord ka linna.
Ent pean tunnistama, et Ussel ei pimestanud mind sugugi. Linna vanad tornikestega majad, mis kahtlemata valmistavad rõõmu arheoloogidele, jätsid mind täiesti külmaks.
Tõtt-öelda otsisin ma majadest kõige vähem küll maalilisust.
Ainult üks mõte täitis mu pead ja tumestas mu silmi või vähemalt ei lubanud mul midagi muud näha: kingsepapood.
Mu kingad, Vitalise lubatud kingad – oli tulnud tund need jalga panna!
Kus ometi asus see imepärane pood, mis need mulle pidi muretsema?
Ainult seda poodi otsisid mu silmad. Kõik muu: tornikesed, kaared ja kolonnid – nende vastu ei tundnud ma mingit huvi.
Nii pole Usselist mu mälestusse jäänud midagi muud kui turuhoone läheduses asuv hämar, suitsunud seintega pood, mille vaateakent kaunistasid vanad püssid, hõbeõlakute ja poorditud õmblustega kuub, hulk lampe ja korvid rauakoluga – peamiselt tabalukkude ja roostetanud võtmetega.
Laskusime kolm trepiastet allapoole ja leidsime end suurest ruumist, kuhu päikesevalgus polnud kindlasti tunginud sellest ajast alates, mil majale ehitati katus.
Kuidas võidi nii kauneid asju, kui seda on kingad, müüa nii koledas urkas!
Aga Vitalis teadis, mida ta tegi, kui ta just sellesse poodi sisse astus, sest peatselt oligi mul õnn tõmmata jalga rautatud kingad, mis olid mu puukottadest vähemalt kümme korda raskemad.
Kuid mu isanda suuremeelsus ei piirdunud veel sellega. Peale kingade ostis ta mulle sinisest sametist vesti, villased püksid ja viltkaabu – kõik, mis oli lubanud.
Sametriietus minule, kes ma seni olin kandnud ainult linast, siis kingad, siis veel kaabu, kuna seni olid mu ainsaks peakatteks juuksed – ei, kindlasti oli Vitalis kõige parem, kõige suuremeelsem ja kõige rikkam inimene maailmas.
Tõsi küll, samet oli kortsunud ja püksid olid kantud; tõsi oli ka see, et polnud kerge kindlaks määrata viltkaabu esialgset värvi – sedavõrd olid vihm ja tolm talle liiga teinud, kuid pimestatud nii rohkest toredusest, ei märganud ma puudusi, mis olid peidus selle hiilguse taga.
Tahtsin neid ilusaid riideid kohe selga panna; ent enne kui need minu kätte anti, sooritas Vitalis nende juures muudatuse, mis valmistas mulle valurikka üllatuse. Kui me olime pöördunud tagasi võõrastemajja, võttis Vitalis oma seljakotist käärid ja lõikas mu pükstel sääred põlvist saadik maha.
Kuna ma vaatasin talle jahmunud silmadega otsa, sõnas ta mulle:
„See on ainult selleks, et sa ei sarnaneks igaühega. Me viibime praegu Prantsusmaal ja ma riietan su itaallaseks; kui me aga läheme Itaaliasse, mis on võimalik, siis riietan su prantslaseks.”
See seletus aga ei hajutanud mu hämmeldust ja ta jätkas:
„Kes me oleme? Artistid, eks ole? Komödiandid, kes juba ainult oma välimusega peavad uudishimu äratama. Kui me läheksime praegu avalikule väljakule, olles riietatud nagu linnakodanikud või talupojad, kas sa usud, et me suudaksime siis sundida inimesi peatuma ja meie etendust pealt vaatama? Kas pole tõsi? Sellepärast pea meeles, et väline koor on elus mõnikord hädatarvilik. See on muidugi vastik, kuid meie ei või sinna midagi parata.”
Nii muutusingi mina, kes ma alles hommikul olin prantslane, õhtuks itaallaseks.
Kuna mu püksid ulatusid nüüd ainult põlvedeni, siis sidus Vitalis mu sukkade ümber kogu sääre pikkuses ristamisi punase nööri, mu kaabu ümber sidus lindi ja kaunistas selle villasest riidest valmistatud kunstlillede kimbuga.
Ma ei tea, mida teised võisid minust mõelda, kuid ütlen avameelselt, et leidsin enese olevat ülitoreda ja arvatavasti ma ei eksinud, sest mu sõber Capi, olles mind üsna kaua silmitsenud, ulatas mulle rahuloleval ilmel oma käpa.
Heakskiit, mida Capi minu muutumise puhul väljendas, oli seda meeldivam, et sel ajal, kui ma end ümber riietasin, seadis JoliCoeur end minu ette istuma ja ahvis järele minu liigutusi, neid tugevasti liialdades. Ja kui ma oma tualetitegemise olin lõpetanud, pani ta mõlemad käed puusa, heitis pea selga ja puhkes väikeste pilkavate häälitsustega naerma.
Ma olen kuulnud, et teadus tunneb huvi küsimuse vastu, kas ahvid naeravad või mitte. Arvan, et need, kes on esitanud selle küsimuse, on kabinetiteadlased, kes pole iialgi vaevaks võtnud ahve tegelikult uurida. Mina, elanud pikka aega koos Joli-Coeuriga, võin kinnitada, et ta naeris sageli ja tegi seda viisil, mis mind väga tüütas. Muidugi ei sarnanenud tema naer inimese naeruga. Aga niipea kui miski asi talle nalja valmistas, kiskus ta oma suunurgad taha, kibrutas silmalauge, ta lõuapärad hakkasid kiiresti liikuma ja ta mustad silmad lõid leegitsema nagu kaks väikest põlema puhutud söetükikest.
Ja muide, neid iseloomulikke naerutunnuseid pidin ma JoliCoeuri juures peatselt märkama olukordades, mida mu enesearmastusel polnud kerge taluda.
„Nüüd, kus su riietus on korras,” ütles Vitalis, kui ma panin pähe oma kaabu, „asume tööle, et võiksime anda homme, turupäeval, ühe suurema etenduse, milles sina debüteerid.”
Ma küsisin, mis tähendab „debüteerima” ja Vitalis selgitas mulle, et see tähendab esimest korda publiku ees mängima.
„Homme anname esietenduse, komöödia, milles ka sina esined. Sellepärast on tarvis, et sa õpiksid selgeks osa, mille ma sulle määran.”
Mu imestunud silmad ütlesid talle, et ma ei saanud temast aru.
„Ma mõtlen osa all seda, mida sul tuleb sellel etendusel mängida. Kui ma võtsin su enesega kaasa, siis mitte päriselt selleks, et sa võiksid matkamisest lõbu tunda. Ma pole selleks küllalt rikas. Kavatsesin sind tööle panna. Ja sinu töö seisab selles, et sa mängid komöödiat mu koerte ja Joli-Coeuriga.”
„Aga ma ei oska komöödiat mängida!” hüüdsin ma hirmunult.
„Just sellepärast ma peangi sind õpetama. Sa kindlasti ei arva, et Capi juba loomupäraselt nii kenasti oma tagajalgadel kõnnib ja Dolce vaid iseenda lõbuks nööriga hüppab. Capi pidi käppadel püstiseismist õppima, samuti pidi Dolce nöörihüppeid õppima. Nendel tuli kaua ja palju töötada, et omandada neid oskusi ja saada heaks komödiandiks. Noh, ja sina pead samuti vaeva nägema, et ära õppida erinevad osad, mida sa nendega koos hakkad mängima. Hakkame siis kohe tööga pihta.”
Tol ajal oli mul tööst veel väga algeline ettekujutus. Ma arvasin, et töötamine tähendab kaevata labidaga maad, puid maha saagida või olla kiviraiuja – mingit muud tööd ma kujutleda ei osanud.
„Näidend, mida me etendame,” jätkas Vitalis, „kannab nime: „Härra Joli-Coeuri teener ehk rumalam kahest pole mitte see, keda arvatakse”. Näidendi sisu on aga järgmine: Härra Joli-Coeuril oli senini teener Capi, kes teda väga korralikult teenis. Kuid Capi on jäänud juba vanaks ning härra Joli-Coeur soovib palgata endale uut teenrit. Capi võtab selle ülesande enda peale. Kuid see pole mitte koer, kelle ta leiab endale järglaseks, vaid noor maapoiss nimega Rémi.”
„Niisugune nagu mina?”
„Mitte niisugune nagu sina, vaid sina ise. Sa saabud maalt, oma külast, et astuda härra Joli-Coeuri teenistusse.”
„Ahvidel pole teenreid.”
„Komöödiates on neil teenrid. Niisiis, sa saabud kohale ja härra Joli-Coeur leiab, et sa näed välja lollpea.”
„See