laupäeval kui sa töölt tuled.“
„Hästi. Siis mul on alati nädal aega, et karvad sinu jaoks võimalikult pikaks kasvatada. Teen oma parima. Kohtumiseni.“
See oli esimene kord, kui end raseerisin. Või kui mind raseeriti. Ühesõnaga, esimene kord karvu ajada. Sellest peale kohtume pea igal nädalal. Vahel ta ei tee ust lahti. Või ei ole kodus. Siis tuleb mul kaks nädalat raseerimata, tüügastega olla. See on minu meelest kole. Kas täiesti siledaks raseeritud või täiesti karvane. Pealegi hakkan igalt poolt hirmsasti sügelema. Niisiis pean ise karvu ajama, kui Kanell seda ei tee. Seejuures pole ma kaugeltki nii osav kui tema. Ta on aeglasem ja hoolivam.
Loll on end ise raseerida, kuna olen selles osas ärahellitatud. Olen harjunud, et mind raseeritakse. Leian, et kui mehed tahavad raseeritud naisi, siis võtkugi raseerimine enda peale. Selle asemel, et kogu vaev naiste kaela jätta. Ilma meesteta oleks naistel ju täiesti suva, kui karvased nad. Kui mõlemad raseerivad teineteist vastastikku nii, nagu see nende arvates on kõige ilusam, siis on see parim eelmäng, mida suudan endale ette kujutada. Ja igal partneril on täpselt see soeng, mis teise kõige enam kuumaks ajab. Parem kui soovida teineteiselt kõiksugu asju ja neid vastastikku seletada. Sellest tõuseb ainult pahandust.
Mina ajan üsna lohakalt karvu. Raseerin kiirelt, rutturuttu, raseerijaga üle, ja kisun žiletiga kõik katki. Enamasti veritsen siis ja karvatüükad võtavad põletiku sisse. Kui Kanell seda näeb, hakkab ta minuga pahandama, kuna ma endaga niimoodi ümber käin. Ta ei talu seda. Kuid ma ei käi endaga kaugeltki nii lohakalt ümber kui see, kes enne operatsiooni mu tagumikku raseeris.
Palatisse siseneb põetaja. Kahjuks pole see Robin. Suva. Võin sellelt ka küsida.
„Mis siis, kui mul tekib vajadus roojata?“
Nii seda siin ju nimetatakse. Sõltuvalt sellest, kellega ma räägin, oskan ka väga valitult väljenduda.
Õde selgitab, et arstid koguni soovitavad võimalikult varakult kakal käia. Et ei tekiks sitakomplekse. Ta ütleb, et haav peab paranema igapäevase roojamise juures, et kõik kasvaks õigesti kokku ja oleks ühtlasi suuteline venima. Nad on peast segi. Ta ütleb, et kohe tuleb veel professor Notz ja selgitab kõike täpselt. Õde lahkub. Ja sellal kui ootan Notzi, mõtlen erinevatele vahenditele, mis põhjustavad kõhukinnisust. Mulle meenuvad mitmed võimalused. Siis tuleb professor doktor Notz. Tervitan teda ja vaatan seejuures talle kindlalt silma. Teen alati nii, et teist poolt heidutada. Ühtlasi märkan, kui tihedad, pikad ripsmed tal on. Täitsa lõpp. Kuidas ma seda enne ei näinud? Võib-olla viisid valud mu mõtted mujale. Mida kauem ma teda vaatan, seda pikemad ja tihedamad ta ripsmed tunduvad. Ta räägib mulle vist olulisi asju roojamisest, toitumisest ja paranemisest. Ma ei kuule ta jutust sõnakestki ja loendan ta ripsmeid. Ning teen sel ajal hääli, mis peaksid jätma mulje, et kuulan tähelepanelikult. Mhmh, mhmh.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.