võimud Saksamaal „Läänerindel muutusteta” näitamise keelata. Natse ja teisi paremkonservatiivseid rühmitusi vihastas Remarque’i patsifistlik sõnum ja esmajoones see, et kirjanik ütles lahti nõndanimetatud pistodalöögi legendist. Natside hulgas oli väga populaarne müüt, et esimest maailmasõda ei kaotatud kaevikutes, vaid kodurindel, kus juudid ja marksistid lõid Saksamaale pistoda selga. 1918. aasta novembrirevolutsioon puhkes siiski rindesündmuste ja sõjaväsimuse järelmina ning rahva rahulolematuse tõttu sõjaväelise juhtkonnaga.
Adolf Hitler andis pistodalöögi legendile oma poliitilises sõnumis keskse koha.
Remarque’i maailmas kaotati sõda rindel. See ei sobinud liikumisele, mis tahtis Saksamaad relvastada ja rindekogemusi ausse tõsta.
Filmi „Läänerindel muutusteta” tsenseerimine oli kurjakuulutav märk. Paar kuud varem, septembris oli natsiparteist üllatuslikul kombel saanud riigi suuruselt teine partei. Kaks aastat varem oli NSDAP (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei) olnud poliitilisse perifeeriasse kuuluv hämar paremäärmuslik partei, mida toetas 2,6 % valijaid. 1930. aastal andis Adolf Hitleri poolt oma hääle üle 6 miljoni sakslase. Natse hakkas rahvas kuulama rahanduskriisi tõttu. Alanud oli kultuurisõda.
1930. aasta alguses keelati Thüringenis, kus NSDAP liidumaa valitsuses kohti võitis, juba Remarque’i raamatud. Keelati ka Igor Stravinski muusika ja Sergei Eisensteini filmid. Kuid kõige rohkem rünnati moodsat kujutavat kunsti. Weimari Schlossmuseumis käskis liidumaa uus siseja rahvaharidusminister Wilhelm Frick moodsate kunstnike, näiteks Paul Klee,
Otto Dixi, Franz Marci ja Emil Nolde tööd keldrisse viia. Fricki kultuuripoliitilise programmi moto oli „Saksa rahvakultuur neegrikultuuri vastu”.
1920. aastate lõpus modernismivastasus tugevnes. Rahvuslikul pinnal sõdis kõige innukamalt organisatsioon Kampfbund für deutsche Kultur. Militaarselt kõlava nimega ühing oli loodud 1918. aastal ja meelitas ligi natse, intellektuaale ja kultuurikonservatiive. Esmajoones õnnestus ühingul Völkischi liikumine ühise katuse alla koondada. Sellistel liikumistel oli sadu tuhandeid liikmeid ja natsid taotlesid nende poliitilist toetust. Ühingu oluline eesmärk oli tõsta esile natside intellektuaalsem ja kaunim pool. Kampfbund für deutsche Kultur järgis kultuuripoliitilist programmi, mille taga oleks võinud seista Julius Langbehn. Kuid sidemed 19. sajandi rassija kultuuriideedega ei olnud üksnes vaimsed, vaid palju otsesemad. Ühingu kõige prominentsemate liikmete hulka kuulus Wagneri suguvõsa, sealhulgas Hitleri austajanna Winifred Wagner, Richard Wagneri poja Siefgriedi lesk. Liige oli ka Eva Chamberlain, Richard Wagneri ja Briti päritolu rassiideoloogi Houston Stewart Chamberlaini lese tütar. Houston Stewart Chamberlaini antiigiideaale kandvast germaani rassist kõnelev raamat „Die Grundlagen des 19. Jahrhunderts” kuulus natsidele eriti oluliste teoste hulka.
Muu hulgas väitis Chamberlain, et renessanss oli läbinisti germaani nähtus, mille lõi Põhja-Itaalia germaani aadel, kuid siis toimus rasside segunemine ja degeneratsioon.
Völkischi liikumist ja natsiparteid ühendas ennekõike Kampfbund für deutsche Kulturi asutaja Alfred Rosenberg, natsiideoloog, kelle maailmapildis 19. sajandi rassi, kunsti ja antisemitismi ideed kohtusid moodsa rahvusliikumisega.
Rosenberg sündis Tallinnas saksa peres ja sai Moskvast arhitektihariduse. 1917.–1918. aasta Vene revolutsiooni ajal toetas ta bolševike vastu võidelnud valgeid ja oli sunnitud põgenema.
Paguluses elanud sakslasena oli Rosenberg loonud peaaegu müütilise pildi Saksamaast, kust on pärit tema juured. Teda mõjutas Chamberlaini germaani rassi idee. 1918. aastal kolis 26-aastane Rosenberg Münchenisse, revolutsioonilisse katlasse, kuhu Venemaalt põgenenud revolutsioonivastastest oli tekkinud suur kogukond. 1919. aasta novembriülestõusuga võtsid ka Münchenis võimu sotsialistid ja nimetasid Baierimaa nõukogude vabariigiks. Ülestõus ei kestnud kaua, kuu aega hiljem lõid rindelt naasvatest sõduritest koosnevad Saksa vabatahtlike üksused vabariigi laiali. Lühikest aega kestnud kommunistlik valitsus jättis aga sügava jälje ja tugevdas Müncheni paremäärmuslikke ringkondi.
Keset Müncheni poliitilisi sündmusi olid Kolmanda Reichi tulevastest juhtidest peale Alfred Rosenbergi kohal ka Adolf Hitler, Heinrich Himmler, Rudolf Hess ja Hans Frank. Paljud neist liikusid kummalist Thule-nimelist organisatsiooni ümbritsevates ringkondades. Thule selts mängis rolli ka natsipartei tekkes. Tema juured ulatusid Völkischi liikumisse ja väidetavalt tegeles selts antiikajaloo uurimisega. Tegelikult oli Thule salajase okultismiseltsi Germanenorden Walvater varjunimi. Selts pühendus religiooni, rassi ja ruunimüstikat ühendavale ariosoofia õpetusele. Kesksel kohal oli aaria algrass ja seltsi liikmeks soovija pidi alla kirjutama lepingule, milles vandus, et tema peres ei ole juudi ega muud võõrast verd. Seltsist sai revolutsioonilises Münchenis paremäärmuslik poliitiline jõud. Muu hulgas andis Thule välja antisemiitlikku ajakirja Völkischer Beobachter, kuhu Alfred Rosenberg kaastöid saatis. Seltsi sümbolid olid nuga ja haakrist, mis hiljem andis Hitlerile ainest natsipartei sümbolite kujundamiseks. 19. sajandil võis haakristi näha nii rahvasterändega seotud väljakaevamistel Taanis kui ka Heinrich Schliemanni väljakaevamistel antiikses Troojas. Romantismiajastul seostati haakristi mõnevõrra aaria rassiga.
1919. aasta alguses olid Thule liikmed ka NSDAP algrakukese loomise juures. Hitler ühines parteiga sama aasta oktoobris. Alfred Rosenberg oli juba liige. Tema karjäär väikeses, kuid pidevalt kasvavas parteis edenes esmajoones ajalehe kaudu, millele ta juba kirjutas ja mille peatoimetajaks ta hiljem määrati. 1920. aastal ostis NSDAP ajalehe Völkischer Beobachter Thule seltsilt ära ja muutis parteiajaleheks.
Alguses avaldas Hitlerile muljet noore baltisaksa päritolu Rosenbergi peen intellektuaalsus ja fanaatiline bolševismivastasus. Edaspidi aitas Rosenberg luua pilti, et bolševike juhitud revolutsiooni sildi all võtsid võimu hoopis juudid. Mõnigi bolševike juht oli juudi päritolu, neist kõige tuntumana Lev Trotski. Antisemitism ja antikommunism olid sama mündi kaks poolt.
Paljud parteikaaslased pidasid Alfred Rosenbergi paindumatuks ja tülikaks isikuks. „Ühekülgne baltisakslane, kes kohutavalt keeruliselt mõtleb,” olevat Rosenbergi kohta öelnud Hitler ise. Üldiselt peeti teda ka halvaks juhiks, mistõttu Hitler olevat ta partei asejuhiks määranud, kui pidi ise 1923. aastal pärast natside ebaõnnestunud õllekeldriputši vangis istuma. Hitler pelgas, et tugevam juht võiks tema koha üle võtta, kuid Rosenbergilt ta sellist lööki ei kartnud.
Rosenberg oli innustunud idealist, mitte lihvitud reaalpoliitik. Partei strateegilisematele karjeristidele, nagu näiteks Joseph Goebbelsile jäi ta tavaliselt alla. Rosenbergi kinnisideed olid esmajoones seotud veremüüdiga ja Saksa kultuuri ülimusega. Tema pidi rajama silla Völkischi liikumise ja natside kultuuripoliitika vahele. 1920. aastatel ründas ta ajalehes Völkischer Beobachter ägedalt Weimari õilmitsevat kultuurielu, eriti kunsti ja jõulist Saksa ekspressionismi. Rosenbergi kunstiideaal oli inspireeritud Antiik-Kreekast ja seda ideaali arendas ta raamatus „Der Mythus des 20. Jahrhunderts”, mis tegi temast natsipartei esiideloogi. 1945. aastaks oli seda müüdud üle miljoni eksemplari. Raamatuga tahtis Rosenberg rajada natsionaalsotsialistlikule poliitikale ideoloogilise vundamendi. Palju ainest oli otse üle võetud 19. sajandi paremäärmuslikelt mõtlejatelt, näiteks Chamberlainilt. Kuid Rosenberg arendas edasi kultuurikriitikat ja suunas selle ajastu põhilistele kunstivooludele. Rosenbergi ekspressionismi ja „müüti” kirjeldavate sõnade tagant kõlab Nietzsche.
Müütideta aja tragöödia ilmutas end ka järgnevatel kümnenditel. Enam ei soovitud intellektuaalsust. Põlati lõputuid värvianalüüse. Tõeline tunne asendus ülemineku, väljenduse ja voolu otsimisega. Suure pinge tulemus on nurisünnitis, mida nimetatakse ekspressionismiks. Terve põlvkond hüüdis väljenduse järele, kuid tal polnudki ju midagi väljendada. Ta hüüdis ilu järele, kuid tal puudus iluideaal. Nad tahtsid elus loovad olla, kuid olid kaotanud tegeliku loomejõu. Siis läks ekspressionism moodi ja selle asemel et muutuda loovaks jõuks, oli suund hoopis allapoole. Distsiplineerimatu ja primitiivse kunsti neelas alla korruptiivne põlvkond.
Öeldu on Rosenbergi surmaruun Weimari vabariigi kirevale kultuurielule, maailmale, mille ta varsti aitas purustada. Saksa ekspressionism kujunes aastaid enne esimest maailmasõda, kuid lõi päriselt läbi pärast sõda.
Paradoksaalsel kombel said Nietzschest inspiratsiooni ka ekspressionistid,