veidi mööda kõrkjaid ja peaaegu et mööda maad, kuni turvaliselt presidendi kantselei kai äärde sildus. Kuna Lennartil oli külalisi välisministeeriumist, siis tekkis otsekohe hea mõte meie paadiga merele minna. Nii tuligi juba tuttavat teed mööda taas Voosi kurku minna. Haapsalu eeslahel, Hobulaid paremal ja suund Rohuküla suunas, võttis Lennart tüüri üle ja küsis: “Mis kursiga me läheme?”
Tegime kiireid navigatsioonirehkendusi oma Eesti peaaegu esimese gpsiga ja pakkusime kursiks välja 180 kraadi.
“Aga mis tooder see seal ees on?” küsis Lennart, endal nägu selline, et vaevalt ta oma prillidega kojameestest üldse kaugemale nägi.
“Ei, seal pole midagi. Ees peaks olema täiesti vaba vesi, toodrit kaardil küll pole, aga me võiks ta sellegipoolest igaks juhuks vasakule jätta,” vastasin.
“Aga mis tooder see seal ikkagi on?” küsis Lennart uuesti prille kohendades.
“Pole seal midagi, sõidame otse edasi!” Vana mees nägi vist viirastusi.
“Seal ikka on mingi tooder,” ütles Lennart ja jättis paadi seisma.
Uups! Ja oligi ees Krässgrund, üks populaarseimaid madalikke Väinameres, pea iga aasta sõidab mõni klient end sinna kinni. Tooder tulnuks hoopis paremale jätta, kui oleksime tahtnud edasi liikuda. Oma navigeerimisoskuste üle ilmselgelt hea meel, pööras Lennart paadi rahulikult ringi ja sõitis Paslepa suunas tagasi.
Presidendi suveresidentsi elutoal on üks suur aken ja Lennart paigutab alati oma külalised, sealhulgas ka meid pojaga, n-ö aukohale, kust avaneb miljonivaade päikeseloojangule. Päike loojus otsejoones merre ja president oli ilmselgelt heas tujus. Pakkus teed ja pajatas jutte.
Meie vaatasime aga murelikult päikeseloojangut ja kartsime pimeduse saabumist. Ei sobinud ju külalislahkust kuritarvitada ja sadamasse ööseks jääda. Pimedas ei saanud aga sadamast enam välja, sest poid ja toodrid olid valgustamata. Meie paadil polnud ei prožektorit ega radarit. Lennart muudkui jutustas ja päike muudkui loojus. Niipea, kui viimane päikesekriips oli vette kadunud, võtsin julguse kokku ja tänasin otsustavalt külalislahkuse eest. Panime ahvikiirusel mootorid tööle ja suundusime hämaras kanalisse. Viimaseid toodreid võtsime juba pilkases pimeduses, taskulambi patarei kohe-kohe tühjaks saamas.
Siiski jätkus valgust nii paljuks, et pääsesime ohutult Voosi kurgu ohutu vee poini, mis ka merekaardile märgitud. Now what? (Mis nüüd?)
Teha polnud midagi, otsustasime Tallinna suunas sõita. Neli tundi pilkases pimeduses, majakad tüürpoordis vilkumas. Vahepeal tekitas sooja ja koduse tunde tollal pea olematu Eesti piirivalve, kui ta Paldiski lähedal oma peaaegu et ainukese kaatriga me kõrvale tuli ja raadio teel osavõtlikult küsis: “Tere, siin Eesti piirivalve! Kas teiega on kõik hästi? Kas vajate mingit abi?”
Mõnikord ehk harva on Eesti ametnikud ka lihtsalt abivalmid ja merel võimendub iga emotsioon. Piritale jõudes õnnistati meid lisaks kõigele ka tugeva vihma ja äikesega. Kui olime läbimärjana paadi turvaliselt kai külge kinnitanud, lõime Keithiga parema käe peopesad kokku. Tehtud!
Järgmisel päeval ostsin minagi radari.
MINU ESIMENE PAADISUVI
Pühendatud Andres Bergmanni mälestusele
Algas kõik nii. Seeo li 1994. aasta maikuus, kui nägin Pirital toimunud meremessil esimesi Baylineri merekaatreid. See oli justkui armastus esimesest pilgust. Korraga taipasin, et merd saab ka kuivade riietega sõita ning et tänapäeva paadid-kaatrid ei tähenda mitte ainult kangelaslikku ilmastiku trotsimist merel, vaid ka võimalust sadamates sotsialiseeruda. Sellise aparaadi juhtimisega tuleksin ehk minagi toime, oli mu esimene mõte. Paraku ei läinud aga esimesel aastal asjaks ja selle asemel hakkasin hoopis intensiivselt paadialast infot koguma. Suurimad ja autoriteetseimad juhendajad selles valdkonnas olid ümbermaailmapurjetaja Alar Volmer ja paadimüügifirma as Jakari omanik Jaak Unnuk.
“Liiga hästi õpetasin,” on Jaak hiljem naljatamisi öelnud, sest aasta hiljem olin juba niivõrd tark, et otsustasin oma teadmisi hakata rakendama äriliselt. Valdo Randpere, kes tollal elas Rootsis, juhatas mu Rootsi paadivalmistajate Nimbuse ja Storebro juurde. Nimbus oli ja on Rootsis ja kogu Skandinaavias enim müüdud merekaater ja Storebro on otsekui väikelaevade Rolls Royce:
traditsiooniline, vastupidav, kvaliteetne ja muidugi väga kallis. Storebro juures imponeeris mulle lisaks veel fakt, et samanimelise Rootsi külakese paaditööstus sai alguse üle viiekümne aasta tagasi tänu eesti paadipõgenikele, kes muu tegevuse puudumisel hakkasid merekindlaid Saaremaa paate vorpima ja muutsid seni vaid põllumajandusmasinaid tootnud ettevõtte, Storebro Bruks ab, üheks maailma kuulsaimaks väikelaevatootjaks.
Nüüd oli aeg paadisõitu õppima hakata. Paraku olid iga-aastased kolmekuulised kursused selleks ajaks juba lõppenud. Kursusekorraldaja ja lubade väljaandja oli tollal keskkonnaministeeriumi juures tegutsenud mereinspektsioon ja nendega õnnestus mul kokkuleppele jõuda individuaal- ja intensiivkursuse osas, kus nelja hommikust õhtuni kestva pika päeva jooksul valati mulle pähe kogu see meretarkus, mida mul hilisemas elus kordagi tarvis pole läinud.
“Ostis endale load,” armastas mu abikaasa aeg-ajalt aasida.
Eesti väikelaevajuhi-kursuste puudus seisneb selles, et puudub korralik praktikabaas. Ega keegi naljalt oma paati õppesõitudeks laena ja tollal polnud mereakadeemia arvutisimulaatoreid veel olemas. Kuna asusin Eestis esindama Nimbuse merekaatreid, leidus Malmös keegi koolidirektor Rolf, kes minu kunagise äripartneri, tänaseks siit ilmast lahkunud Andres Küngiga aeg-ajalt tennist mängis ja kellel oli Türgis müüa Nimbuse merekaater. Rolf oli oma Nimbus 4000 ostnud Horvaatias ja veetnud seal mitu suve. Seejärel aga põgenes ta Jugoslaavia sõja jalust Türki ja veetis seal ligi kümme jumalikku aastat, nagu ta ise oma puhkuseid nimetas. Siis aga kasvasid lapsed suureks, Rolf sai vanaisaks ja tema abikaasa hakkas paadisõidule eelistama titelappide pesemist. Iga õige paadimees vahetaks seepeale abikaasat, aga Rolf otsustas hoopis paadi maha müüa.
Nali naljaks. Ükskord soovitasin ühele kliendile, kelle abikaasa hirmsasti merd kartis, et vahetagu abikaasat. Vahetaski!
Tegime Rolfiga diili. Mina käristan talle välja nädalase puhkuse Marmarises ja tema lubab mul oma paati juhtida.
Nii saabusimegi 1995. aasta maikuu alguses Türki. Olin Rolfile oma arust korraliku hotellimajutuse ostnud, aga ta isegi ei vaadanud hotelli poole, läks otsejoones oma paati ja elas nädal aega seal. Mina ei saanud sellest üldse aru. Ehkki Nimbus 4000 on üsna korralik ja ligi 11 meetrit pikk merekaater, on hotell ju igatahes mugavam. Hiljem kolisin ise pea kolme aasta vältel paadist hotellidesse ringi, enne kui aru sain, et paadis veedetud öö on parem mis tahes luksushotellis veedetud ööst.
Rolfi “Lesstop”, suure Rootsi lipuga ahtris, seisis prestiižikas Marmarise sadamas ehk marina’s. Türgi on paadisõidu praktiseerimiseks üks parimaid paiku, sest seal on suhteliselt tuulevaikne, sadamad on väga hea teenindusega ja sildumisel osutatakse alati väga sõbralikku ja professionaalset abi. Rolfi Nimbuse ostmiseks siiski ei läinud, sest ta üüris oma paati aeg-ajalt tšarterfirmadele välja ja need olid ta mootorid põhjalikult tuksi keeranud. Seevastu oli Eestis võimalik oma oskusi Nimbuse proovisõidukaatrite peal katsetada ja lihvida. Eestis on kombeks kai pealt vaadata ja vaikselt pihku naerda, kui algaja sildub, ja lugeja võib vaid ette kujutada neid pikaks veninud nägusid, kui ma 37-jalase (11,2 m) Nimbusega Pirital sildusin.
Need vanad purjetajad kohe ei salli mootorkaatrimehi. Seda näidatakse siiski vaid väga viisakalt välja: “Sa seo see ots parem niimoodi, muidu on seda valus vaadata!”
Alguses tasubki olla madalam kui muru. Tänada ja noogutada ja hoolega õpetusi ja heietusi kuulata. Alles kolm aastat hiljem, kui tõttasin öösel appi Pirita sadamasuudmest kogemata valesti ja otse kaldasse põrutanud purjekatele, hakkasin tajuma teatud respekti ja omaksvõttu. Arvan, et praeguseks on mul lubatud kohalikus jahtklubis jahtkaptenitega koguni sama laua ääres õlut juua!