meresõidutava näeb ette, et kui laev jääb tollitsooni seisma, lubatakse meeskond passi ettenäitamisel maale. Et olime päev otsa kestnud sõidust väsinud ja näljased, siis esitasin piirivalvurile sellekohase palve: tahaks korra liikmeid sirutada ja võib-olla saab lähedal asuvas baaris koguni süüa? Kodumaa siiski keeldus meeskonda maale lubamast ja käskis hommikuni laevas oodata.
Hommikul istus sadamakontori tolli- ja piirivalvetoas tegus piirivalveametnik, kes kontrollis laeva dokumente ja palus täita tollideklaratsiooni, mille koopia pidi minema tolliametile.
Kuna laev sisenes esimest korda Eestisse, siis kulus laeva andmete arvutisse toksimiseks tükk aega ning lõpuks lausutigi kaua oodatud sõnad: “Tere tulemast Eestisse!”
MAKSUAMETNIKE ÜLLATUS
Q-lipp maha võetud, suundusime Tallinna, kus garantiiremont kestis ligi kuu aega. Seejärel suundus “Jenny” taas Rootsi, kus ootas ees suur kliendiüritus.
Aga oh häda, poolel teel hakkas vigurdama üks generaatoritest. Gotlandile kavandatud üritust see ei seganud, kuid ürituse lõppemisel tuli taas Eestisse naaseda. Jälle tuttavad tolliformaalsused piirivalves ja generaatori väljavahetamine Pirital.
Järgmisena andis merevesi end tunda augustis, kui laeva laepolsterdus hakkas kummaliselt mullitama. See oli nii tõsine viga, et Eestis ei leidunudki meistrit, kes lage vaakuumtehnikaga parandada oskaks. Laev pidi jääma Eestissse talvituma ja ootama inglise spetsialiste, kes lae korda teeks.
Kuna laeva Eestis viibimine venis kavandatust pikemaks, pöördusin maksu- ja tolliameti peadirektori Aivar Rehe poole, et küsida, ega midagi valesti pole.
See oli tõeline viga, sest tolliametile oli see suur uudis, et sel ajal, kui nad piiril paari salasuitsupaki liikumist jälgivad, kulgeb üle tollipiiri edasi-tagasi majasuurune ja mitmeid miljoneid maksev asi, millest nad mitte midagi ei tea. Ja mitte ainult üks, sest tõele au andes peab ütlema, et paari konkurendi laevaga juba tegeldi.
Selgus, et ehkki tolliseadustik sätestab tolli ja piirivalve vahelise koostöö, siis ilmselt töökohtade kaotuse kartuses selline koostöö ei toimi ja minu piirivalvele esitatud tollideklaratsioonid ei jõudnud tolli või ei taha toll piirivalvepoolsest tollivormistusest mitte midagi kuulda.
TA PÖÖRLEB SIISKI!
Algas tõeline inkvisitsioon. Tolliameti uurimisosakonna inspektor Tarmo Padrek kutsus mu välja ja palus lisaks tollideklaratsioonile esitada ka laeva haldava ettevõtte raamatupidamise kontoväljavõtted, maksedokumendid, arved jms. Teenindusvalmis pilk paberitele ja kohe valvas küsimus: “Mis raamatupidamisprogrammi te siin kasutanud olete? See on ju Word! Kas selleks, et kõike tagantjärele võltsida saaks?”
Kannatlikult selgitasin, et laeva omanikfirma näol on tegu äsja loodud väikeettevõttega, mis on nii väike, et raamatupidamisprogrammi polegi tarvis, kogu raamatupidamine on manuaalne ning köidetud kausta ehk raamatusse.
“Selline asi ei ole võimalik, et raamatupidamisprogrammi pole!” teatas Padrek ja kutsus kohale raamatupidamisspetsialisti.
Sümpaatne daam viskas kõigest üheainsa pilgu dokumentidele ja teatas: “See on ju manuaalne raamatupidamine, kõik on pearaamatus kirjas. Sellest ju see raamatupidamise nimigi on tulnud, et raamat peab olema.”
Sedalaadi kohtumised kestsid Padrekiga ligi neli kuud. Iga esitatud dokumendi peale küsis Padrek kümme uut, uuris osavõtlikult katkise illuminaatori fotosid, luges kirjavahetust tehasega. Tundus, et kohe-kohe saab Padrekile kõik selgeks ja arusaamatus lahendatud. Tolliinspektor arenes meievahelistes vestlustes märgatavalt: enam ta ei nimetanudki laeva kaptenit laeva pealikuks, juba küsis ta laeva logiraamatut ja seepeale, kui ma teatasin, et tänapäeva tingimustes on logi elektrooniline, uuris Padrek, kui palju navigatsiooniseade, mille mälus on logiandmed talletatud, kaalub ja millist toidet ta tarbib.
Maha monteeritud kaardiplotterit inspektor siiski kunagi uurima ei asunud, niisamuti nagu ta ei tundnud kordagi huvi ülal kirjeldatud sisenemisprotseduuri ja laeva hetkeasukoha vastu. Laeva trümmis võinuks olla ei tea mida, Padrek uuris hoolega komakohti ja mis seal salata, tema hoolas silm avastas nii mõnegi raamatupidaja trükivea.
Vaid korra ja läbi lillede mainis Padrek ühe vestluse käigus, et laeva näol võib olla tegu ebaseaduslikult tolliterritooriumile toimetatud kaubaga. Kuid niipea, kui teatasin, et tolliseadustiku kohaselt tuleb salakaup tolli poolt hõivata ja hävitada ning laeva hõivamist ja hävitamist sooviks lisaks minule jälgida kogu Eesti rahvas, jäeti ebaseadusliku kauba teema kohe kõrvale.
RIIGIKOGU APSAKAS
Nelja kuu pärast oli mul selge, et Rehe juhitav asutus jooksutab mind niisama. Vahepeal oli ka selgunud, kuhu nad sihivad. Nimelt oli käibemaksuseadus ühtäkki maksustanud ettevõtluses kasutatavad huvi- ja lõbusõidulaevad käibemaksuga. Seda ilma eelhoiatuse ja majandusliku põhjuseta, sest selline maksustamine kehtestati kõigest üheks aastaks.
Eraviisilistes vestlustes riigikogulastega selgus, et toimunud on apsakas, mis aasta jooksul ära parandati. Kuid kuna minu ja mu saatusekaaslaste laevad olid Eestisse sisenenud just selle apsaka ajal, siis oli tolliametil, millest kinni võtta.
Otsustasin seepeale kasutada ettevõtja elementaarset õigust, mis on ka tolliseadustikus kenasti kirjas – juhul, kui mingi asja teeloleku vältel on toimunud äkiline seadusemuudatus ja asjale on ootamatult kehtestatud mingid maksud, siis tuleb need maksud maksta või viia oma asi tolliterritooriumilt välja.
Tegin tolliametile ettepaneku: olen aru saanud, et minult oodatakse käibemaksu tasumist. Lubatagu mul siis seda teha!
Vastust tuli oodata kaks kuud ja see oli eitav! Kusjuures ei tohtinud maksta ega ka lahkuda. Vaatamata sellele, et vahepeal laekus mulle rahandusministeeriumi seisukoht, et enne 1. aprilli 2003 Eesti laevaregistrisse kinnistatud laev võib (esimest korda) siseneda Eestisse mis tahes põhjusel ega pea maksma mingeid makse.
“Jenny” lahkus Eestist!
REHE HAARAB TELEFONITORU
Asi olekski jäänud nii, kuid kuu aja pärast astus Eesti Euroopa Liitu.
Euroopas kehtib väikelaevadele käibemaksunõue, kuid kuna laeva ei saa sundida importida lipuriiki (import on soovitusliku iseloomuga, st vabatahtlik), siis peab igal Euroopa Liidu kodanikul, kes juhib Euroopa Liidu liikmesriigi lippu kandvat laeva, olema pardal tunnistus käibemaksu tasumise või sellest vabastamise kohta.
Tõin nüüd laeva tagasi Eestisse ja deklareerisin mitte lihtsalt sisenemise, vaid impordi seoses ebamäärase staatusega ja üleminekuga Euroopa Liitu.
Aga oh häda, käibemaksuseadus oli taas muutunud. Uus maksumäär oli 0 protsenti. Toll aktsepteeris rahumeeli 0-protsendilise maksumääraga kaubadeklaratsiooni, kuid 0-protsendilist käibemaksu on ju võimatu maksta. Järelikult on võimatu saada maksedokumenti, mis tõestaks käibemaksu tasumist. Järelikult tuli taas peadirektori poole pöörduda.
Sedapuhku oli ka rohkem põhjust: Eestisse oli tulemas visiidile Inglise hierarhias tasemelt neljas inimene lordmeer. Briti saatkonnaga oli kokkulepe, et “Jenny” toob ta koos kaas konnaga Helsingist Tallinna. Loomulikult ei soovinud keegi, et Soome toll “Jenny” kui Euroopa Liidu liikmesriigi lippu kandva laeva koos lordmeeri ja Inglise saatkonnaga pardal arestib ainuüksi seetõttu, et puudub paber 0-protsendilise käibemaksu tasumise kohta.
Teema oli nii tõsine, et esimest korda poole aasta jooksul soostus Aivar Rehe koguni telefonile vastama. Imekähku sündis pikk ja segane otsus, mille sisu võttis lühidalt kokku maksuameti jurist Maret Ambur oma meilis – kui tasun “vabatahtlikult” 18-protsendilise käibemaksu, siis on kogu teema ammendatud.
18-protsendilise maksu deklaratsiooni täitmine ja selle alusel käibemaksu tasumine ei lõpetanud aga inkvisitsiooni. Kuna toll ihkas kättemaksu, siis ta ei aktsepteerinud deklaratsiooni. Selle asemel produtseeriti päev pärast rahasaamist uue kuupäeva ja numbriga deklaratsioon, millele märgiti aastavanune aktsepteerimiskuupäev.
Lordmeeri vastuvõtmise tuhinas ei märganud ma seda tempu ja niipea, kui kõrged külalised olid lahkunud, esitas tolliamet mulle aastapikkuse ja kopsaka