Juha Vuorinen

Mähkmelööve


Скачать книгу

      1

      Ämmaemand palus oma abilisel märkida sünniajaks 15.37 ja tõstis meie pisikese tüdruku Sirpa rinnale. Taevake, kui armas ta oli lebades seal punase ja abituna nagu pungas roos. Sirpa ei paistnud hoolivat sellest, et ämmaemand ta jalgade vahel toimetas, ja mindki ei huvitanud, mida ta seal sonkis, sest mind oli lummanud meie Sirpa pungitavate rindade vahel nohisev esiklaps. Vaatasin oma peaaegu pealaest jalatallani verist naist ning krimpsus ja määrdunud beebit. Koukisin taskust fotoaparaadi ja vaatasin küsivalt Sirpa poole.

      „Noo tee meist juba pilt!”

      Klõps, klõps, klõps, klõps.

      „Irja, ehk teeksid veel paar perepilti ka?” palus Sirpa.

      Ämmaemand noogutas.

      „Kas tahad, et ma võtan ka pildi jaoks vatid maha?” püüdsin oma meeleliigutust huumori taha peita.

      Pildile minnes mõtlesin, millisele seinale sellise pereportree riputada võiks. Kaks verist alasti naist, suur ja väike, ja siis kiilakas punetavate silmadega töll, kes võitleb kõigest jõust tundetormi vastu. Klõpsisin veel paar pilti Sirpast ja meie tütrest. Vaatasin neid siis kaamera ekraanilt või laivis, ikka paistsid nad ühevõrra vastupandamatud.

      Sirpa palus, et nabanööri ei lõigataks läbi enne, kui see on lakanud tukslemast.

      „Kullake, sul on platsenta juba väljas. Ei tuksu see enam midagi,” leidis Irja. „Kas isa tahab nabanööri läbi lõigata?”

      „Muidugi,” vastas Sirpa minu eest.

      Irja pani beebi nabast algavale väädile kaks metallist klambrit, ulatas mulle käärid ja julgustas klipside vahelt lõikama. Vaatasin oma väikest abitut last.

      „Kas see on nüüd ikka täiesti vältimatu?”

      „Juha,” kamandas Sirpa häälel, mis tekitas imelikul kombel enesekindlust.

      Kujutlesin, et nabanöör on mingi vahukommitaoline pastapael, aga seda andis ikka nüsida. Naks. See oli katki. Olin jälle liigutatud. Katkestasin just mingi ühenduse oma tütre ja ta ema vahel.

      „Nüüd võiks isa lapse puhtaks pesta,” teatas Irja.

      Vaatasin paluvalt Sirpa poole: äkki pesed sina, sa oled ta ema? Irja suunas mu kilega vooderdatud vanni juurde ja õpetas, kuidas ühe käega võetakse kinni beebi kaenla alt ja teisega pestakse. Ma ei olnud elu sees midagi nii hellalt hoidnud kui nüüd oma tütart. Teise käega valasin tüdruku peale vett nagu mingis pühas ristimisrituaalis.

      „Pese see väikseke nüüd puhtaks, enne kui ta närviliseks läheb,” naeris Irja. „Ega ta klaasist ei ole.”

      Saatsin naerva ämmaemanda poole peaaegu tapva pilgu. Justkui ma ei oskaks oma lapsega ümber käia.

      Lõpuks võttis Irja mul pesemisekäest kinni ja me pesime tita koos puhtaks. Võisin loožikohalt jälgida, kuidas Irja pani lapse kaalule.

      „Kaal on 3450 grammi.”

      Päris täpne kaal. Kas kõik naised alustavad tõesti oma kaalu jälgimist kohe algusest?

      Järgmiseks palus Irja mul tugevalt beebi pead hoida, et saaksime ta täispikkusse venitada.

      „52 sentimeetrit. Pikkade vanemate pikk tütar.”

      Pidin uhkusest peaaegu lõhki minema. Suurepärane oli olla 52-sendise tüdruku isa.

      Irja mähkis beebi vilunult kollase rätikutaolise asja sisse. Laps meenutas muumiat, mille nägu on unustatud sisse mähkida. Ma ei olnud iial näinud kellegi pilgus nii palju armastusest tulvil ootust nagu Sirpa silmades, kui tüdruku ta rinnale tõstsin. Pidin taas neelatama.

      Irja tuli beebi paigutamise juures appi.

      „Proovime, kas pisikesele tiss ka maitseb,” arvas Irja ja sobitas väikest pead kokku tohutu tissiga.

      Plumps. Nibu sukeldus suhu ja väikesed põsed imesid esimest söömaaega, nii et põsed lohkus. Isegi Irja pani tite söögiisu imeks. Mõnda beebit pidavat üsna kaua imema õpetama.

      Meie tütar võis keskenduda söömisele ja Irja juhtis mu voodi jalutsisse. Seal ootas selline kahe suure maksatüki sarnane klomp. Panin oma rahulikkust imeks, sest üldiselt ajas mind öökima juba tavalise toore maksa nägemine. Nüüd uurisin asjatundja olemisega Irja leidu. Mulle oli üllatuseks, et ema punnitab ka oma maksa välja, aga suudab pärast seda veel täiesti tavalist pereema-elu elada.

      „Kas pole ilus platsenta?” kiitis Irja.

      Ta liigutas seda natuke ja leidis uhkelt:

      „See on isegi südamekujuline.”

      Voodist kostis käsk:

      „Tee sellest pilti.”

      „Sellest või?”

      Klõps, klõps, klõps. Olin palju kõvem mees, kui olin iial arvanud. Täielik tapja. Klõpsisin pilte südamekujulisest platsentast ja oksele ei ajanud sugugi. Platsenta tõsteti metallist salatikausitaolisse anumasse ja üks õdedest läks seda kuhugi viima. Astusin Sirpa juurde ja sosistasin:

      „Kui siin pakutakse täna süüa midagi natukenegi maksa sarnast, ära söö. Toon sulle oma toidu.”

      Hoolimata iminapa kombel tissi küljes rippuvast lapsukesest, tõmbas Sirpa mu lähemale, torkas oma keele mulle suhu, keerutas korra õrritavalt ja mühatas:

      „Topakas.”

      Samal ajal tegi Irja Sirpa tööriista kolm õmblust. Meie ämmaemandal oli kas eriline huumorisoon või oli ta siis täiesti hull, sest ta palus mind vaatama, kui kena Sirpa tuss sai. Sealt paistsid kolm sõlme, aga muidu nägi see vägagi raju välja. Lootsin, et sellest pildist ei jääks mu kolusse püsivat jälge. Teisest küljest oli Sirpa tuss tore, ehkki meenutas kohupiimavormi kisselliga, millesse on poetatud kolm okastraadisõlme.

      Ma ei tea, kui kaua ma seda imetlenud olin, kui Irja jälle ohjad enda kindlatesse kätesse võttis ja küsis:

      „Kas isa tahab beebit hoida, niikaua kui ema duši all käib?”

      „Kuulsid, Sirpa, ta kutsus mind isaks, mitte pühaks vaimuks,” märkisin uhkelt.

      Sirpa oleks mu umbes aasta vanuse mõtlematu repliigi meenutamise peale kindlasti itsitanud, kui naermine poleks talle valu teinud. Ta tõusis ettevaatlikult voodilt ja vaarus duši alla, mis asus õnneks samas ruumis. Mina jäin istuma, kollane pamp süles. Kaks väikest, kummalisel moel tumedat silma piidlesid mind lakkamatult.

      Mu süda peksis nagu suruõhuvasar. Tunne oli ühteaegu ärev ja õnnelik. Hüpe Kallio pubidest Ämmaemandakooli oli toimunud ikka väga kiiresti. Kas ma olin isaks saamise üldse ära teeninud? See siin oli ju täiesti süütu ja puhas väike laps, kes vääris igati korralikku isa ja kasvatajat. Kas mina saan selle ametiga hakkama?

      Vaatasin soojalt väikesi silmi.

      „Meie lapsel on ilmselt tumesinised silmad,” imetlesin ma.„Kõigil beebidel on sündides tumesinised silmad, ka neil, kellest saavad hiljem rohe- või pruunsilmad,” valgustas Irja.

      „On või?”

      „Päris kindlasti.”

      Sirpa tuli duši alt. Vesi on imeline asi, sest nüüd nägi ka ema välja nagu oleks uuesti sündinud.

      „Peaks vist vanaemadele helistama,” meenutas Sirpa.

      See oli mitmuses, vanaemadele. Sirpa torkas valusalt, sest minu ema oli juba aastaid tagasi Hispaaniasse kolinud, kuna minu tookordsed eluviisid ei huvitanud teda. Ja uhkus ei olnud lasknud ühendust pidada.

      „Helista siis Raijale,” arvasin. „Mul ei ole isegi oma mampsi uut numbrit.”

      „Mul on,” üllatas Sirpa.

      Kõne Raijale oli minu meelest mõttetu. Selle jooksul ei vahetatud sõnagi. Sirpa sai kuidagi nutu vahele puterdatud sõnad tüdruk ja vähk. Neist viimane tundus olevat olulisem info. Torust kostis Raija üürgamist, mis meenutas läbi telefoni hüüdu, millega kutsutakse usklikke mošeesse palvetama. Selline undamine. Pärast kõne lõppu Sirpa kogus end, valis uue numbri ja ulatas telefoni mulle. Võtsin selle vastumeelselt.

      Telefon kutsus täiesti teistmoodi kui Soomes. Lõpuks vastas vanaldane meeshääl, mis ütles:

      „Digame.”

      Katsin