inimkond võidutseski, aga see juhtus juba nii ammu, et miski peale aegade hämarusse vajunud legendide pole meieni jõudnud. Maduinimesed olid viimased, kes hakkasid välja surema, ja lõpuks inimene saavutas võidu ka nende üle ning ajas nad maapakku, kus nad said tõeliste madudega ühineda, kuni ühel päeval, nagu mõttetargad ennustavad, kaob see jube tõug lõplikult. Aga maailmaasjad ise võtsid kavala pöörde, kui inimesed muutusid pehmekesteks ja hakkasid manduma, unustades iidsed sõjad. Ah, siis tuligi see õudne ja salajane sõda. Noorema Maa meeste seas võtsid võimust hirmuäratavad koletised Vanemalt Maalt, keda aitasid nende jubedad teadmised ja müstika, kes oskasid võtta kõiki vorme ja kujusid ja kes saatsid salaja korda hirmsaid vägitegusid. Mitte keegi ei teadnud, kes on õige mees ja kes vale. Ükski inimene ei võinud teist inimest usaldada. Aga oma meisterlikkuses mõtlesid nad välja, kuidas vale õigete seast ära tunda. Inimene võttis oma embleemiks lendava draakoni, tiibadega dinosauruse, koletise möödunud aegadest – madude suurima vaenlase. Ja inimene kasutas neidsamu sõnu, mida ma sulle kõnelesin, märgi ja sümbolina, sest nagu ma ütlesin, mitte keegi peale tõelise inimese ei suuda neid korrata. Nii inimkond võidutseski. Aga need põrgulised tulid tagasi siis, kui pikad aastad olid kõik meelest kustutanud, sest inimene on ikkagi ahv, kes unustab kõik, mis ei seisa tal otse nina all. Nad tulid tagasi preestritena ja kuna inimesed oma rikkuses ja võimuihas olid kaotanud kogu usu vanadesse religioonidesse, siis maduinimesed, uue ja õigema usu preestrite maskeeringus, lõid uue religiooni, madude jumala kummardamise religiooni. Nende võim on lausa nii suur, et kui nüüd keegi julgeb meenutada vanu veriseid legende maduinimestest, saadetakse nad surma ja inimesed lähevad ja kummardavad ikkagi sedasama madude jumalat, kes on lihtsalt uue kuju võtnud. Inimesed on pimedad narrid, ka suured inimmassid ei näe mingit sidet praeguste madude ja nende iidsete madude vahel, kelle inimene ise võimult kukutas. Preestritena valitsevad need madu-mehed ja ometi…” Ta peatus.
„Jätka,” Kull tundis seletamatut kihelust pealael.
„Valuusia kuningad on valitsenud kui tõelised mehed,” sosistas pikt, „aga ikkagi on nad lahingutes tapetutena surnud madudena – nagu ka see, kes suri Lõvikihva oda läbi neil punastel randadel, kui meie saared rüüstasid seitset kuningriiki. Ja kuidas saab see võimalik olla, isand Kull? Need kuningad olid ju ometigi sündinud naistest ja elanud meestena. Tõde on selles, et õiged kuningad on surnud salaja – nii nagu sina oleksid täna öösel surnud – ja madude preestrid on nende asemel edasi valitsenud, nii et mitte keegi pole vahetusest aru saanud.”
Kulli hammaste vahelt kostsid sõimusõnad. „Jah, nii see on. Mitte keegi pole näinud madude preestrit ja pärast seda elama jäänud, see on kindel. Nad elavad ülimalt salaja,” jätkas Brule, „seitsme kuningriigi riigikunst on nagu üks koletu labürint. On õigeid mehi, kes teavad, et nende hulgas tegutsevad madude spioonid ja mõned neist on madude liitlased – nagu näiteks Kaanuub, Blaali isand –, aga ometigi ei julge ükski mees kahtlusalusel maski eest tõmmata, sest neid tabaks selle eest kohutav kättemaks. Ükski mees ei usalda oma naabrit ja õiged riigimehed ei julge üksteisega rääkida sellest, mida nad teavad ja millest mõtlevad. Kuidas nad saavad kindlad olla, kas madu-inimest või nende salaplaane paljastades saaks madude võimu murda; kas nende vastu saaks siis moodustada ühtset liitu ja reeturid välja ajada? Ka-nul üksi on piisavalt kavalust ja julgust, et nendega tegeleda, kuid isegi tema suutis ainult nii palju nende salaplaanist välja lugeda, et öelda mulle, mis täna öösel juhtuma hakkab, ja ta hoiatas mind kõige eest, mis on juhtunud kuni selle hetkeni. Nii kaugele olen ma ette valmistunud, nüüdsest peale peame lootma oma õnnele ja osavusele. Praeguseks ma arvan, et oleme päästetud; need madumehed, kes ukse taga on, ei julge oma positsiooni muidu jätta, kui mõni õige mees just ootamatult neile tee peale ei satu. Homme proovivad nad juba midagi muud, selles võid kindel olla. Aga mida nad täpselt kavatsevad, ei oska keegi öelda, isegi mitte Ka-nu, aga me peame teineteise kõrval püsima, kuningas Kull, kuni kas võidame või oleme mõlemad surnud. Nüüd tule ja peidame selle laiba sinnasamasse, kuhu ma eelmise viisin.”
Kull järgnes piktile ja selle rõvedale koormale läbi salakäigu ja läbi hämara koridori. Nende jalad, harjunud vaikselt sammuma, ei teinud mingit heli. Fantoomidena libisesid nad läbi ebamaise valguse, mõeldes, kas nad on seal koridorides üksi. Iga nurga tagant ootas Kull otsa jooksmist mingile hirmsale ilmutusele. Taas hakkas ta pikti kahtlustama – äkki tahtis too hoopis teda ennast eksitada? Ta jäi Brulest paar sammu tahapoole, mõõk pikti selja taga rünnakuvalmis. Kui Brule plaanis reetmist, siis on ta esimene, kes sureb. Aga kui pikt teadis kuninga kahtlustest, ei näidanud ta seda välja. Kindlameelselt sammus ta edasi, kuni jõudis tolmuse ja ammuunustatud ruumini, mille seinal rippusid hallitanud seinavaibad. Brule tõmbas mõned neist kõrvale ja peitis laiba nende taha. Siis olid nad juba tagasi pöördumas, kui Brule äkki nii ootamatult peatus, et oli surmale lähemal, kui ta aimata oleks osanud, kuna Kulli närvid olid viimseni pingul.
„Midagi liikus koridoris,” sosistas pikt. „Ka-nu ütles, et need käigud peaksid tühjad olema.”
Ta tõmbas mõõga välja ja hiilis koridori poole, Kull talle ettevaatlikult järgnemas. Veidi maad eemal paistis imelik ähmane kuma nende suunas liikuvat. Närvid püsti, seljad koridoriseina poole, ootasid nad selle tundmatu välja ilmumist. Kull kuulis Brule vaikset hingeldamist ja sai sellest kinnitust Brule lojaalsusele. Neile lähenev kuma võttis varju kuju. Kuju paistis kuidagi ähmaselt olevat inimese moodi, kuid udune ja petlik. Lähenedes muutus see aga üha tajutavamaks ja katsutavamaks, aga ometigi mitte täielikuks mateeriaks. Neid vaatas nägu, kus oli kaks valgust täis suurt silma, mis paistsid endas hoidvat miljoni sajandi kõiki piinasid. Selle näo ähmastes väsinud joontes polnud mingit ähvardust, vaid ainult suur haletsus – ja see nägu, see nägu…
„Kõikvõimsad jumalad!” hüüdis Kull, nagu jäine käsi oleks tema hinge puudutanud. „Eallal, Valuusia kuningas, kes suri tuhat aastat tagasi!”
Brule taganes nii kaugele, kui sai, tema kitsad silmad läksid puhtast õudusest pärani lahti, mõõk värises tema haardes ja esimest korda terve õhtu jooksul paistis ta ehmunud olevat. Kull seisis aga sirgelt ja väljakutsuvalt, instinktiivselt oma kasutut mõõka valmis hoides, veri keemas, karvad turris, aga ikkagi endiselt kuningate kuningana, valmis võitlema nii elus kui teispoolsuse tundmatute jõududega. Fantoom tuli otse edasi, kahte meest tähelegi panemata. Kull taganes, kui vaim neist möödus nagu jäine tuuleiil arktilistelt lumeväljadelt. Vari läks aeglaselt ja vaikselt otse edasi, nagu oleksid iidsete aegade ketid tema nõrkasid jalgasid aheldamas, ning kadus siis koridorikäänu taha.
„Valka!” pomises pikt, pühkides külmi higipiiskasid oma kulmudelt. „See polnud mingi inimene. See oli kummitus!”
„Jah.” Kull raputas imestades pead. „Kas sa ei tundnud seda nägu? See oli ju Eallal, kuningas, kes valitses Valuusiat tuhat aastat tagasi ja kes leiti omaenese troonilt julmalt mõrvatuna – sealt toast – sealt toast, mida nüüd kutsutakse Neetute Toaks. Kas sa pole tema kuju Kuningate Augaleriis näinud?”
„Jah, nüüd tuleb see lugu mulle meelde. Jumalate nimel, Kull! See on vaid veel üks märk madupreestrite hirmsast ja jõledast võimust – selle kuninga tapjaks oli madu! Kui madu tapab, siis inimene ja seega ka tema hing saavad madude orjaks, et täita nende käske terve igaviku jooksul! Targad on ammuilma rääkinud, et kui inimese tapjaks on madumees, siis tema hingest saab tema ori.”
Äkiline judin raputas Kulli hiiglaslikku keha. „Valka! Milline kohutav saatus! Kuula!” Tema sõrmed sulgusid terastugeva haardega Brule soonelise käsivarre ümber. „Kuula mind! Kui need jõledad koletised mind surmavalt haavavad, siis vannu mulle, et sa lööd oma mõõga läbi mu rinna, et mitte lasta mu hinge orjastada!”
„Ma vannun,” vastas Brule, tema vihased silmad välgatamas, „ja sina tee sama minu heaks, Kull.”
Ja nende jõuline käepigistus kinnitas selle verise lepingu.
Kull istus oma troonil ja vaatas mõtisklevalt nägusid, mis tema poole pööratud olid. Kuigi õukondlased rääkisid selgel ja kõlaval toonil, kuulis kuningas neid vaevu. Tema lähedal seisis Tu, peanõunik, valmis kõigiks Kulli käskudeks. Kulli süda värises iga kord, kui ta peanõunikule otsa vaatas. Õukonnaelu pealispind oli kui kahe tõusu vahel mässav meri.