on see kahtlemata sellist sorti perekondlik asi, mida ei saa eirata. Hoopis valitsus on see, mis mind ärritab. Kui ma mõtlen, mida ma selle maa heaks teinud olen, ning mida see maa mulle teinud on, teeb see mind üsna metsikuks – ajab puhtalt hulluks. Enam pole mingit tänu ega sündsustunnet, doktor!”
Ta juurdles ebaõigluse üle veel mõned minutid ja asus siis neid mulle detailselt kirjeldama.
“On üheksa meest,” ütles ta, “nad on mõrvanud ja tapnud kolm aastat ja üks elu nädalas polekski ehk nende jaoks midagi erilist. Valitsus mõistab nende üle kohut, aga neid ei saa süüdi mõista, ja miks? – sest kõigil tunnistajatel on kõrid läbi lõigatud ja kogu töö on väga puhtalt tehtud. Mis siis saab? Tuleb üks kodanik nimega Wolf Tone Maloney ja ta ütleb: “See maa vajab mind ja siin ma olen.” Niisiis annab ta tõestusmaterjalid, mõistab kogu kamba süüdi ja laseb kohtunikel nad üles puua. Just nõnda ma tegin. Ma pole õel inimene. Ja mida teeb maa vastutasuks? Käib mul sabas, härra, luurab minu taga, jälgib mind ööl ja päeval, pöörab sellesama mehe vastu, kes tema heaks nõnda kõvasti töötas. Vaat see on igatahes õel. Ma ei lootnudki, et nad mu rüütliks löövad või koloniaalsekretäriks teevad, aga neetud! Ma lootsin et nad mu rahule jätavad!”
“Noh,” vaidlesin ma vastu, “kui te otsustasite seadust rikkuda ja inimesi rünnata, siis ei saa te loota, et sellest endiste teenete eest mööda vaadatakse.”
“Ma ei viidanud oma praegusele vangistusele, härra,” ütles Maloney väärikalt. “See on elu, mida ma olen elanud alates tollest neetud istungist, mis minu hinge tahab välja rebida. Teie istuge seal pukil ja ma räägin teile sellest kõik; ja siis vaadake mulle näkku ja öelge, et politsei on mind ausalt kohelnud.”
Ma püüan vangi kogemust tema enda sõnadega üles kirjutada, nii palju kui need mul meeles on, säilitades tema kummalisi väärastusi hea ja kurja teemal. Ma võin vastutada tema sõnade tõesuse eest, mis iganes järeldusi ta ka ei teeks. Kuud hiljem näitas inspektor H. W. Hann, Dunedini vangla endine kuberner, mulle sissekandeid tema kaustas, mis kinnitasid iga väidet. Maloney vuristas oma juttu tuimal, monotoonsel häälel, pea rinnale vajunud ning käed põlvede vahel. Tema maosilmade sära oli ainus märk emotsioonidest, mis said tema loo sündmusi meenutades üles ärritatud.
Te olete lugenud Bluemansdyke’s kohta (alustas ta mõningase uhkusega hääles). Me lasime edasi, kuni saime, aga lõpuks jooksid nad meid maha ning üks salapolitseinik nimega Braxton koos ühe neetud jänkiga võtsid meid kinni. See juhtus muidugi Uus-Meremaal ja meid toodi Dunedini, ning seal mõisteti nad süüdi ja poodi üles. Ükshaaval tõstsid nad dokis oma käed üles ja needsid mind, kuni teie veri oleks neid kuuldes külmaks tõmmanud. See oli alatu kohtlemine, sest me olime kõik koos sõbrad olnud, aga nad olid kaabakad ja mõtlesid ainult iseenestele. See on hea, ma arvan, et nad poodud said.
Mind viidi tagasi Dunedini vanglasse ja suruti tollesse vanasse kongi, ainsa vahega, et ma ei pidanud töötama ja sain hästi süüa. Ma kannatasin seda nädala või kaks, kuni ühel päeval tegi kuberner oma tiiru ja ma esitasin talle oma loo.
“Kuidas nii saab?” küsisin ma. “Minu tingimuseks oli armuandmine ja teie hoiate mind siin seadusevastaselt.”
Ta naeratas kummaliselt. “Kas tahaksite väga välja pääseda?” küsis ta.
“Nii väga,” ütlesin ma, “et kui te seda ust ei ava, esitan ma teie vastu süüdistuse illegaalses kinnipidamises.”
Ta näis minu otsekohesusest veidi üllatunud olevat.
“Te kibelete väga oma surmaga kohtuma,” sõnas ta.
“Mida te sellega mõtlete?” küsisin ma.
“Tulge siia ja te saate aru, mida ma mõtlen,” vastas ta. Ning ta juhtis mu käiku mööda edasi akna juurde, mis avanes vanglaukse poole. “Vaadake seda!” ütles ta.
Ma vaatasingi välja ja seal oli tänaval seismas umbes tosinajagu karmi välimusega selli, mõned suitsetamas, mõned sillutisel kaarte mängimas. Mind nähes hüüatasid nad ja kogunesid ukse ümber, viibutades rusikaid ning lõuates.
“Nad ootavad teid, aina vaatavad ja vaatavad ringi,” ütles kuberner. “Nad on vabatahtlike korravalvekomitee juhatajad. Ent kuna teie olete otsustanud minna, ei saa mina teid peatada.”
“Kas seda kutsute te tsiviliseeritud maaks,” hüüdsin ma, “ja lasete päise päeva ajal inimese külmavereliselt ära mõrvata?”
Kui ma seda ütlesin, hakkasid kuberner ja valvur ja kõik teised juuresolevad lollpead irvitama, justkui oleks inimese elu olnud haruldaselt hea nali.
“Teie poolel on seadus,” lausus kuberner, “niisiis ei hoia me teid kauem kinni. Juhatage ta välja, valvur.”
Ta oleks seda ka teinud, va musta südamega kaabakas, kui ma poleks anunud ja palunud ja lubanud oma kosti ning majutuse eest maksta, mida on rohkem, kui ükski vang enne mind teinud on. Ta lubas mul nendel tingimustel jääda, ning kolm kuud olin ma puuris kinni, samal ajal kui iga linna huligaan teisel pool seina käratses. Oli see vast ilus kohtlemine mehele, kes oli oma maad teeninud!
Viimaks tuli kuberner ühel hommikul jälle.
“Noh, Maloney”, ütles ta, “kui kaua kavatsete te meid oma seltskonnaga austada?”
Ma oleksin võinud noa tema neetud kehasse lüüa ning oleks seda ka teinud, olnuks me üksinda võsas; ent ma pidin naeratama, teda pehmendama ja meelitama, sest ma kartsin et ta võib mind välja saata.
“Te olete üks põrgulik lurjus,” ütles ta; need olid tema sõnad mehele, kes oli teda nii palju aidanud. “Ent ma ei taha siin mingit karmi õiglusemõistmist ning ma arvan, et näen viisi teid Dunedinist välja saada.”
“Ma ei unusta teid iial, kuberner,” ütlesin ma, ning Jumala nimel, tõesti mitte kunagi!
“Ma ei soovi ei teie tänu ega meelespidamist,” vastas ta, “mitte teie pärast ei tee ma seda, vaid lihtsalt linnas korra hoidmiseks. Üks aurik sõidab homme West Quayst Melbourne’i, ning me saame teid sinna peale. Väljumine on kuulutatud kella viieks hommikul, niisiis pange end valmis.”
Ma pakkisin oma vähesed asjad kokku ning mind smugeldati just enne päevatõusu tagauksest välja. Ma kiirustasin kohale, võtsin pileti Isaac Smithi nimele ja sain ohutult Melbourne’i laevale. Ma mäletan end kuulmas, kuidas laevakruvi vett jahvatas, kui trossid lahti lasti, ning vaatamas tagasi Dunedini tulede poole, nõjatudes reelingule meeldiva mõttega, et ma olin neid igaveseks selja taha jätmas. Mulle tundus, et mind oli ootamas uus maailm, ja kõik mu mured olid minema heidetud. Ma läksin alla ja jõin veidi kohvi ja tulin tagasi üles, tundes end paremini kui iial varem pärast toda hommikut, mil ma ärgates avastasin tolle neetud iirlase, kes mind kinni võttis, kuuelasulisega minu kohal seismas.
Selleks ajaks oli päev koitnud ning me sõitsime piki rannikut, Dunedin silmapiirilt väljas. Ma logelesin paar tundi, ning kui päike kõrgele jõudis, tulid mõned teised reisijad tekile ja ühinesid minuga. Üks neist, väike reibast sorti sell, vaatas mind kaua ning tuli siis minu juurde ja hakkas rääkima.
“Kaevandamine, ma pakun,” ütleb ta.
“Jah,” vastan mina.
“Saite papi kokku?” küsib ta.
“Üsna korraliku,” vastan.
“Tegelesin isegi sellega,” lausub ta, “töötasin Nelsoni väljadel kolm kuud ning kulutasin kõik teenitu, ostes üleskruvitud hinnaga kinnisvarafirma, mis teisel päeval pankrotti läks. Ent ma alustasin uuesti ja tabasin naelapea pihta, kuid kui kullavanker asulasse veeremas oli, röövisid selle ära nood neetud vargad, jätmata punast krossigi alles.”
“Siis läks küll halvasti,” ütlen mina.
“Murdis mu, laastas täiesti paljaks. Aga hea küll, ma olen neid kõiki selle eest võllas rippumas näinud; see teeb talumise lihtsamaks. Ainult üks neist on järel – kelm, kes tunnistas. Ma sureksin õnnelikuna, kui võiksin teda kohata. Mul oleks kaks asja teha, kui ma teda kohtaksin.”
“Ja mis need on?”