küll meil oli lõbus õhtu!
Aga siis, mingil põhjusel, pidime jõudma kummitusteni, kuna järgmisena mäletan, et me rääkisime üksteisele tondijutte.
Esimese loo rääkis Teddy Biffles ja ma lasen tal seda siin oma sõnadega korrata.
(Ärge küsige, kuidas see nii on, et ma tema täpseid sõnu mäletan – kas ma panin need rääkimise ajal kirja kiirkirjas või oli tal see jutt üles kirjutatud ja ta andis mulle hiljem käsikirja, et ma selle siin raamatus avaldaks, sest ma ei tohiks teile vastata, kui te seda teeks. See on ametisaladus.)
Biffles nimetas oma lugu nii:
Kui ma esimest korda Johnsonit kohtasin, olin alles peaaegu poisike. Olin tulnud koju jõuluvaheajaks ja kuna oli jõululaupäev, lubati mul väga kaua üleval olla. Magamistoa ust sisenemiseks lahti tehes leidsin end silmitsi Johnsoniga, kes oli väljumas. Ta läks minust läbi, ulgudes kaua ja kannatusterohkelt, ning kadus läbi trepiakna.
Hetkeks olin ma ehmunud – olin sel ajal vaid koolipoiss ja ma ei olnud kunagi varem kummitust näinud – ning tundsin magamamineku ees kerget hirmu. Aga järele mõeldes tuli mulle meelde, et vaimud saavad viga teha ainult patustele inimestele, ja seejärel pugesin ma teki alla ning uinusin.
Hommikul rääkisin isale, mida olin näinud.
„Ah jaa, see oli vana Johnson,” vastas ta. „Sa ei pea teda kartma, ta elabki siin.” Ja siis rääkis ta mulle selle õnnetu olevuse loo.
Tuleb välja, et olles veel elus, oli Johnson nooruses armastanud meie maja eelmise üürniku tütart, väga ilusat neidu, kelle ristinimi oli olnud Emily. Perekonnanime isa ei teadnud.
Johnson oli liiga vaene, et tüdrukuga abielluda, niisiis suudles ta teda lahkudes, lubas peagi tagasi olla ja suundus Austraaliasse varandust teenima.
Aga Austraalia ei olnud siis see maa mis hiljem. Neil päevil rännati tühermaal väga harva ning isegi kui sa mõne rändaja kätte said, ei olnud tal taskutes tihtipeale niigi palju varandust, et katta lihtsaimagi vajalikuks muutunud matuse kulusid. Niisiis kulus Johnsonil varanduse teenimiseks pea kakskümmend aastat.
Kuid olles lõpuks oma eesmärgi saavutanud, vältides edukalt politseid ja kolooniast puhtalt välja pääsedes, pöördus ta tagasi Inglismaale täis lootust ning rõõmu oma pruuti nõutama.
Majani jõudes leidis ta selle eest vaikse ja hüljatuna. Naabrid oskasid talle öelda ainult seda, et varsti pärast tema lahkumist oli terve pere ühel udusel ööl vaikselt kadunud ning neist polnud enam kunagi midagi nähtud ega kuuldud, ehkki nii majaomanik kui ka enamik kohalikke kaupmehi olid teinud järelepärimisi.
Vaene leinast hullunud Johnson otsis oma kadunud armastust kogu maailmast. Kuid ta ei leidnud neidu kunagi ning naasis pärast aastaid viljatuid püüdlusi oma üksildast elu lõpetama samasse majja, kus tema ja Emily olid möödunud õnnelikel päevadel veetnud nii palju õndsaid tunde.
Ta elas seal täiesti üksi, hulkudes tühjades tubades, nuttes ja hüüdes oma Emilyt, et see naaseks ta juurde, ning kui vaene mees suri, jätkas tema kummitus samas vaimus.
Isa sõnutsi oli kummitus siin, kui tema maja rentis, ja agent oli selle tõttu isegi kümme naela aastarendist maha võtnud.
Pärast seda kohtusin Johnsoniga öösiti pidevalt maja peal, nii nagu me kõik. Algul möödusime temast ringiga või astusime kõrvale, et teda mööda lasta, aga kui me temaga harjusime ja selline peenutsemine ei tundunud vajalikuna, jalutasime temast otse läbi. Ei saa öelda, et ta oleks kunagi eriti jalus olnud.
Ta oli leebe kahjutu vana kummitus ja meil oli kõigil temast väga kahju ning me tundsime talle kaasa. Naispere pidas teda mõnda aega lausa lemmikloomaks. Tema truudus liigutas neid.
Kuid pikapeale hakkas ta meid ära tüütama. Ta oli nii kurb, kas tead. Temas ei olnud midagi rõõmsameelset või südamlikku. Sa tundsid talle kaasa, kuid ta ärritas sind. Tal oli kombeks trepil istuda ja nutta tundide viisi järjest ning mil iganes me öösel ärkasime, võis teda alati kuulda koridorides ja tubadest sisse-välja sagimas, oiates ja ohates nii, et uuesti uinumine ei olnud kerge. Kui me pidasime mõnd pidu, oli tal kombeks tulla ja istuda võõrastetoa ukse taga pidevalt nuuksudes. See ei teinud küll kellelegi otseselt viga, kuid heitis kogu sündmusele sünge varjundi.
„Oehh, mul hakkab sellest vanast lollpeast kõrini saama,” ütles isa ühel õhtul (ta võib ärritunult olla päris otsese ütlemisega, kas teate) pärast seda, kui Johnson oli olnud suuremaks nuhtluseks kui tavaliselt ja rikkunud hea vistipartii, istudes oiates kaminal, kuni keegi enam ei teadnud, mis on trump, või isegi mis mast oli lauda käidud. „Me peame kuidagi temast lahti saama. Oleks mul ainult aimu, kuidas seda teha.”
„Võid kindel olla,” ütles ema „et sa ei saa temast enne rahu, kui ta on leidnud Emily haua. Seda ta ju otsibki. Otsi üles Emily haud, juhata ta selleni ning sinna ta jääb. See on ainus, mida teha tuleb. Usu mind.”
Mõte tundus mõistlik olevat, kuid asja tegi keeruliseks, et kellelgi meist polnud rohkem aimu, kus Emily haud asub, kui Johnsoni kummitusel endal. Kuberner soovitas vaesekesele mõne teise Emily haua ette sokutada, aga õnnetuseks ei paistnud miilide raadiuses olevat maetud ühtki Emilyt. Ma polnud kunagi näinud ümbruskonda, mis oleks olnud nii lage surnud Emilytest.
Mõtlesin natuke ja tegin siis ise õnne peale ettepaneku.
„Kas me ei võiks vanale midagi kokku võltsida?” küsisin ma. „Ta tundub selline lihtsameelne olevat. Ta võiks uskuma jääda küll. Me võiks vähemalt proovi teha.”
„Jupiteri nimel, nii me teemegi,” hüüatas mu isa ja juba järgmisel hommikul olid tal kohal töömehed, kes tegid puuviljaaeda väikese hauakünka ning selle kohale hauakivi, mis kandis kirja:
PÜHA
EMILY MÄLESTUSEKS
TEMA VIIMASED SÕNAD OLID:
„ÖELGE JOHNSONILE, ET MA ARMASTAN TEDA”
„Selle õnge peaks ta küll minema,” arvas isa lõpetatud tööd üle vaadates. „Ma loodan südamest, et läheb.”
Ja läkski!
Samal õhtul meelitasime ta sinna ja seal see siis oligi, üks kõige haletsusväärsemaid asju, mida ma iial näinud olen, kuidas Johnson hüppas hauakivile ja nuttis. Isa ja vana aednik Squibbins nutsid seda nähes kui lapsed.
Sellest ajast peale ei seganud Johnson meid majas enam kordagi. Nüüd veedab ta kõik ööd haual nuuksudes ning näib täitsa õnnelikuna.
Ikka veel seal? Oh jaa. Ma võin teid sinna viia ja näidata teda järgmine kord, kui te meile külla tulete: tavaline tööaeg on tal kahekümne kahest õhtul neljani öösel ja laupäeviti kahekümne kahest kaheni.
See lugu pani mind lahinal nutma, noor Biffles rääkis seda nii tundeliselt. Pärast seda olime kõik kergelt mõttesse vajunud ja ma märkasin isegi vana doktorit salaja pisarat pühkimas. Aga onu John valmistas veel ühe kausi punši ja tasapisi muutusime ükskõiksemateks.
Mõne aja pärast muutus doktor peaaegu lustakaks ning rääkis meile ühe oma patsiendi kummitusest.
Ma ei saa teile tema lugu rääkida. Ma soovin, et saaksin. Kõik ütlesid hiljem, et see oli neist kõige parem lugu – kõige tontlikum ja kohutavam – aga mina ei saanud sellest aru. See tundus nii ebatäielikuna.
Ta alustas hästi ja siis tundus midagi juhtuvat ning siis ta juba lõpetas seda. Mul pole aimugi, mis ta loo keskosaga tegi.
Ma tean, et see lõppes sellega, et keegi leidis midagi. See tuletas Mr. Coombesile meelde üht kummalist lugu, mis toimus vanas veskis, mida tema õemees kunagi pidas.
Mr. Coombes teatas, et räägib meile tema loo, ja enne kui keegi teda peatada jõudis, oli ta juba alustanud.
Mr. Coombes ütles, et loo nimi on
Noh,