peast läbi mõte, et läheks mõnda aega maa peal edasi, ent olin jalutanud juba peaaegu jaamani, viipasin vastu ja laskusin alla.
Seal Kanrustanis on sõlmjaam, valisin huupi lõunasse suunduva haru ja jäin rongis kohe magama. Ärkasin öösel, kõik oli inimtühi, vaatasin kaardilt, et tuleb jälle suurem jaam, kobisin maha ja käisin üleval ära. Ilm oli pööranud, või olin mõne tsükloni jalgu sõitnud – sadas lörtsi ja tuul oli selline, et viib kõrvad peast ära. Tegin oma hädad ära ja läksin alla tagasi, kiites Ehitajaid, et seal on valge ja soe. Uurisin kaarte, aga ükski koht ei tundunud tuttav, küsida ei tahtnud, nii hulkusin siis jaamas ringi, oodates mõnda õiges suunas tulevat rongi. Ega ma eriti ei hoolinud, kuhu lähen, nii et kui olin korraga mingite rööbaste ääres, ei teadnud ma õieti, kuidas sinna sattunud olin. Paik oli ju tagantjärele veidi eriline, kõigepealt oli maas palju tolmu. Ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest rongi lähenemise signaal hakkas vilkuma, ja kuna mulle tundus, et suund on enam-vähem õige, otsustasin peale minna.
Rongis oli asi veel naljakam, nii et juba siis hakkas mul pisut kõhe. Kõik asjad olid kuidagi teistsugused, harjumatud. Ma ei osanud algul öelda, mis mind kuidagi eriliselt rahutuks tegi. Uurisin vagunit lähemalt, seejärel käisin kogu rongi läbi ja sain võtme mõistmiseks, mis teisiti oli, kuigi vastus mind eriti ei rõõmustanud. Istmetel oli tolmu, ent mitte üht kriimu või kulumisjälge, lilled olid ilusad, kuid ei lõhnanud. Lühidalt – nagu oleks rong valmistatud kaua aega tagasi, ent olnud siiani kasutamata. Ja veel – kulus natuke aega, enne kui ma taipasin, mis veel valesti oli – ta ei rääkinud minuga. Kõik ekraanid töötasid, täpid jooksid (ma pole neist kunagi suuremat aru saanud), ent ta ei öelnud midagi. Istusin siis maha, vist tukkusin natuke, käisin peldikus, naerdes veel omaette, kujutledes, et ta sisse õnnistan, tukkusin veel ja taipasin alles siis, et sõit kestab tavatult kaua. Mõned ju räägivad, et on võimelised sõidu pealt jaamu ja isegi inimesi ära tundma, Rushöveruc olevat ju alati teadnud, kellest mööda sõitis… aga see on teine lugu. Mina igatahes ei saanud eriti aru, et me üldse mingitest jaamadest läbi oleksime sõitnud. Ega mul midagi viga ei olnud ja ega ma ju midagi teha niikuinii poleks saanud, ja nii ma seal istusin ja ootasin, millal ta ükskord seisma jääb.
Olin vist magama jäänud, sest ärkasin selle peale, et rong seisis ja uksed olid lahti. Haarasin kiiresti oma seljakoti ja hüppasin välja. Kohe pani rong uksed kinni ja sõitis ära. Kahetsesin silmapilk, et olin välja tulnud, sest jaam oli silmnähtavalt hüljatud. Ma olen ennegi olnud kohtades, nagu Evrajalthok või Dargninel või paljud Põhja jaamad (mõnede maalepääsud on päris paksu jääkihi all), seal pole inimesi teinekord vist aastakümneid käinud, kui mitte sadu.
Valgus oli vilets, põlesid ainult avariilambid, ja kogu asi lõhnas halvasti. Rongi lähenemise signaali ei olnud ja uudishimulik olin ma ka, nii ma siis hakkasin otsima teed maapinnale. Käik, mis perroonilt ära viis, oli eraldatud meetrise saastavalliga. Rongide õhusurve hoiab ju jaama puhta, aga käikude suudmetesse kogu see praht koguneb. Vajusin sisse ja lõpuks kahlasin tollest tolmuvallist läbi. Minu jäljed olid ainsad, mis kividel näha. Ei imestanud üldse, kui leidsin, et eskalaatorid ei tööta. Vantsisin üles ja hakkasin uurima väljapääse. Valgus oli siin veel viletsam kui all. Võtsin oma ussipurgi ja raputasin neile elu sisse ning selle valgel ruumi uurides nägin, et osa käike oli kinni varisenud. Trepikäigu ja raudtee juurde kuuluva suure kupli laavaks sulatatud võlv oli muidugi terve, ent edasi hargnev käigustik oli kasutamiskõlbmatu. Siiski avastasin, et suudan end ühest praost läbi pressida. Leidsin, et ei ole enam käigus, vaid kunagi tunneli peal olnud ruumis. Valgus, mis siia immitses, oli päevavalgus, panin oma lambi magama ja ronisin üles.
See paik, kuhu ma peale põõsaste laialilükkamist ja natukest väänkasvudes rähklemist sattusin, oli veidraim nendest, kus olnud olen. Kõigepealt õhk – see lõikas kopsudesse, nii et kõigepealt köhisin ja läkastasin, enne kui isegi ringi vaatasin. Mis tal viga oli, ei tea tänaseni. Külm oli ta küll, ent vast nulli ümber, sest jääd ei olnud. Lõhn jah, nagu metalli lõhn, või kui ükskord Mosbis pahaksläinud patareid põlesid, aga suitsu seal küll ei olnud. Puid ei olnud, ainult madalad igerikud põõsad. Ma ei tea, mis liigist need olid, olen neid joonistanud ja kirjeldanud asjatundjatele, ja iga kord ise arvamuse saanud, üks ütles isegi, et need võisid olla Evsatli rahva Keelatud Orust pärit; seal, kui nende aatomijaam plahvatas, tekkis igasuguseid väärandeid, aga see oli viis tuhat aastat tagasi ja viisteist tuhat kilomeetrit eemal sellest kohast, kus rongi istusin. Hõre rohi, mustad, madudena vingerdavad märgade põõsaste lehtedeta oksad, hall kiviklibu ja hall taevas. Ja vaikus. Tuult ei olnud, kuulsin veepiiskade langemist maapinnale. Sõin mõned pirnid, siis sulgesin silmad, et orienteeruda. Mitte üht orientiiri ei adunud, täitsa nagu oleksin põrutada saanud. Aga nii palju ma ju joonud ei olnud, et kõik tajud segamini oleksid. Igatahes kehitasin õlgu, vaatasin suuna välja ja hakkasin astuma.
Otsustasin vähemasti teha ühe ringi. Kuna suunad olid pea samaväärsed, siis läksin lihtsalt sinna, kust küljest olin tollest madalast künkast välja tulnud, mille all jaam oli, võttes künka enda orientiiriks. Udu voogas kord tihedamate kord hõredamate lainetena, maapind laskus kergelt ja oli masenduseni ühetaoline; niiskus puges kontideni, peagi olin üdini märg.
Olin vist õige suuna valinud, sest eespool hakkasid udust aimuma mingid hooned… või mine tea, ehk oli neid igal pool. Ma ei ole kunagi selliseid ehitisi näinud – nad olid lihtsalt vormitud risttahukad, metallist, betoonist ja klaasist. Kui neil oligi kunagi mingit värvi või kaunistusi olnud, oli aeg need olematusse kandnud, järgi oli roostes raud, hall betoon, ja ka terved aknaruudud olid tolmust ja räämast hallid. Igal pool vedeles maas hunnikute kaupa rämpsu, ja nagu paigale kohane, oli seegi igasuguse sära kaotanud ja hallikasmusta, veest tilkuva üksluisuse omandanud. Ah jaa, ehitistes oli palju pragusid, ja miks, selle vastuse sain ka kohe, sest maa värises. Tänasin õnne, et kusagil ehitises sees polnud, kuigi nad kõik jäid püsti, ainult kusagil läheduses purunes mingi klaas.
Hulkusin veel nende karpide vahel ja mõtlesin juba, et muud mul üle ei jäägi, kui tagasi minna, kui nägin eemal udus säravat tähte. Esimest korda arvasin, et tegu on viirastusega, silmapettega, ent kui olin seda suunda kauemat aega silmas pidanud, rullusid udukardinad korraks jälle eemale ja ma nägin selgesti valgusallikat. Muidugi ei olnud see täht, esiteks oli see valge, isegi Koidutäht ei ole nii hele, et paistaks, eriti veel läbi udu, teiseks oli ta madalal ja igast tähest palju heledam. Astusin sinnapoole, valgus muutus tugevamaks, ent sain aru, et ta oli palju võimsam, kui arvata olin osanud. Varsti ei saanud ma enam teda vaadata.
Ronisin madalast nõlvast üles ja jäingi sinna nõlvale külitama. Teisel pool lõppes järsku udu ja algas ilus roheline aas, nagu Soojade Merede rannikul näha võib. Siin andis too täht juba ka tuntavalt sooja, nii et kui tuult ei olnud, võis ta aasa tõesti üles kütta. Avastasin, et see paradiisinurgake on suure kausitaolise lohu põhjas, kaardudes ümber musta – millise siis veel! – kivisamba. Nägin puudel linde, mingeid loomi ja siis taipasin, et piir kahe maailma vahel on väga terav, või nägin enne juba survekardina sirendust. Keegi oli paiga isoleerinud. Ja siis nägin inimesi. Nad liikusid aeglaselt rajal puude vahel ja žestikuleerisid elavalt. Neil olid kummalised, nagu kotiriidest rõivad seljas ja nad nägid haiged ja kahvatud välja. Tundus, et nad ei saa üldse teineteisega läbi, ja kuidagi oli mul tunne, et ma ei taha nende vestlusesse sekkuda. Selles, kuidas nad rääkisid ja liikusid, oli midagi vastikult vägivaldset. No ja survekardinast ei oleks ma niikuinii läbi saanud; sissepääs oli ilmselt selle samba sees, nagu ka generaator.
Muidugi oli see vangla. Ma ei olnud ühtegi neist enne näinud, ent teadsin lugusid, et selliseid asju on olemas.
Mul ei olnud mingit tahtmist võimudega seletama hakata, niisiis kavatsesin vaikselt minekut teha, kui keegi mind jalast hammustas. Pöörasin uskumatult pead ja nägin umbes koerasuurust elukat, kes mind jõllitas. Rehmasin käega, et teda eemale ajada, selle asemel aga lõi ta hoopis hambad kätte. See ei olnud üldsegi mitte koer, vaid midagi sisalikulaadset. Külm jutt käis südame alt läbi, kui taipasin, et ta ilmselt kavatses mind ära süüa, sest kohe siinsamas passis veel paar samasugust. Ilmselt ainult sellepärast, et olin liikumatult olnud, polnud nad mind karjas rünnanud. Aeg-ajalt süüakse ikka keegi ära, ent miks just mina – haarasin kotist noa ja äigasin sellega. Elukal ei olnud vist mingit kogemust inimestega, sest