Parimad kassilood. Кomposiit autorid

tabletti tal kurgust alla toppida, pidas ta end solvatuks ja võttis end niipalju kokku, et haaras tüki vana mehe kõrvast.

      Selleks ajaks jõudsime Funchalisse ja Smedley saatis mehed kaldale teist kõutsi otsima, arvates, et ehk raputab kaklus Tomi pisut üles. Aga kui uus kass pandi Tomi kõrvale ja ta näugus kõige jultunumal viisil, pööras Tom vaid teise külje ja teeskles, et magab. Pärast seda tundsime kõik, et Kollane Hirm on omadega läbi. Smedley saatis kassi tagasi kaldale ja ütles mulle, et Tom oli rännul teise ilma ja et sel reisil meid enam õnn ei saada.

      Läksin alla kassi vaatama, ja kuigi ta oli kõhn ja nõrk, ei näinud ma mingeid märke tõsisest haigusest. Nii ma ütlesingi Smedleyle, et minu arust polnud kass üldse haige.

      „Mis siis temaga lahti on?” küsis vana mees. „Sa nägid ise, et ta ei tahtnud kakelda, ja kui ta on juba omadega niikaugel, siis arvan, et ta on teinud lõpparve selle maailma rõõmude ning muredega.”

      „Ta ninaga on kõik korras,” ütlesin. „Kui ma seda puudutasin, oli see külm nagu karsklasel.”

      „See tähendab, et tal pole märkimisväärset palavikku,” ütles Smedley, „ja raamat ütleb, et kui sul on müeliit, siis peab sul olema palavik.”

      „Tema häda on vaimne,” ütlesin ma, „selles ongi asi. Tal on midagi mõttes, mis teda surnuks kurnab.”

      „Mis asi see siis on?” küsis kapten. „Tal on kõik, mida ta vajab. Kui ta oleks miljonär, ei saaks tal olla paremat elu. Ta võitis kõik kaklused, kui olime Bostonis, ja sellest ajast saadik pole tal ainsatki kaklust olnud, mis näitab, et põhjus pole selles. Ei, sir! Tomi vaimuga on kõik korras.”

      „Miks ta vaatab siis niimoodi leinaliselt?” küsisin. „Kui sa rääkisid temaga täna hommikul, vaatas ta sind, nagu hakkaks kohe nutma sinu õnnetuste pärast – see tähendab, kui sul niisuguseid on. Mõtle sellele, Tomil algas see haigus just pärast seda, kui sa abiellusid. Ehk see ongi tema hädade põhjuseks.”

      Kuid Smedley ei suutnud uskuda, et Tomi häda on vaimne, ja ta oli nii kindel, et kass oli suremas, et ta muutus sama masendunuks kui Tom ise. „Hakkan soovima,” ütles Smedley mulle ühel hommikul, „et ma oleksin jälle metodist ja usuksin hauatagusesse ellu. On üsna kurb mõelda, et niisugune esmaklassiline võitleja nagu Tom ei saagi oma võimalust, kui ta sureb. Ta on nii usklik kass, nagu vähegi võib olla, ja mulle meeldiks arvata, et ta läheb paremasse maailma.”

      Just siis tuli mulle idee. „Kapten Smedley,” ütlesin ma. „Kas mäletad, kuidas Tomile meeldisid need pühapäevahommikused jumalateenistused?”

      „Loomulikult,” vastas Smedley. „Ma pole kunagi näinud kedagi, kellele need rohkem meeldiksid kui talle.”

      „Kapten Smedley,” ütlesin, pannes käe vana mehe varrukale. „Tom näeb, kuidas sa hülgasid usu, milles oled kasvanud, ja pöördusid agnostikuks või kuidas iganes sa seda kutsud. Mina nimetan seda paganaks. Tom kurvastab su hinge pärast ja ta on õnnetu, et sa ei pea enam pühapäeva jumalateenistusi. Ütlesin sulle, et ta häda on vaimne, ja nüüd sa tead, et ongi.”