ju etteheiteid,» jätkas ta kartlikult oma tumma palvetamist, «tahan ainult öelda, et tegelikult ma ei olegi nii väga süüdi. Ja ehk sa saadaksid mu oma halastuses puhastustulle… Ainult mitte põrgusse! Ma sureksin hirmust… Küll ma olen loll, seal ju ei surda!» – Ja ta alustas jälle oma naiivseid palveid.
Halvasti magas ka Thomas. Kuid teda ei jälitanud põrgu õudused. Teda näris igatsus maise järele. Kõigest mõne kuu eest oli ta kodukülast minema läinud, jättes maha kõik, mis südamele kallis, kahmates teele kaasa üksnes väikese kotikese kakkusid ja oma unistuse – koguda linnas raha väikese maatüki ostmiseks. Ja siis abiellub ta punapõskse tervisest pakatava Mariega… Oo, siis juba neiu isa nende abielule vastu seisma ei hakka.
Ja nüüd varises kõik kokku… Oma ootamatu vangla valgel seinal nägi ta talumaja ning lehma lüpsvat rõõmsat tervet naisterahvast, kes nii väga sarnanes Mariele. Ent tema, Thomase, asemel talutas mingi teine mees üle õue hobust, kes rahulikult sabaga kärbseid eemale vehkis, möödudes askeldavast kanast tibudega. Aga tema, Thomas, on tapetud, hävitatud ja ta pea on teibasse aetud nagu varesehirmutis. Kus on ta tugevad käed, ta terve keha? Thomas kiristas meeleheitest hambaid. Siis hakkas ta tasa nutma ja pisarad tilkusid klaasist alusele.
«Mis see on?» küsis Laurent hommikuse koristamise ajal. «Kust see vesi tuli?»
Kuigi John oli õhukraani ettenägelikult juba lahti keeranud, Thomas ei vastanud. Ta põrnitses Laurenti süngelt ja vaenulikult, aga kui neiu Briquet’ pea juurde läks, kähistas talle vaikselt järele:
«Mõrtsukas!» – Ta oli juba unustanud autojuhi, kes ta alla ajas, ning kandis kogu viha üle teda ümbritsevatele inimestele.
«Mida te ütlesite, Thomas?» pööras Laurent ümber, et talle otsa vaadata. Ent Thomase huuled olid jälle kõvasti kokku pigistatud, silmad aga vaatasid teda varjamatu vihaga.
Laurent oli üllatunud ja tahtis Johni selle halva tuju põhjuste üle küsitleda, kuid Briquet oli juba ta tähelepanu hõivanud.
«Olge, palun, lahke ja sügage mu vasakut ninakülge. See abitus on nii hirmus… Ega seal ometi vistrikku pole? Aga miks siis nii hirmsasti sügeleb? Andke mulle, palun, peegel.»
Laurent tõi peegli Briquet’ pea juurde.
«Pöörake paremale, ma ei näe. Veel… No nii. Punetus.
Võib-olla peaks koldkreemi peale panema?»
Laurent määris kannatlikult kreemi.
«Vaat nii. Ja nüüd palun puuderdada. Tänan teid… Laurent, tahtsin teie käest ühte asja küsida…»
«Palun.»
«Öelge mulle, kui… üks väga patune inimene vaimulikule pihib ja oma patte kahetseb, kas siis selline inimene võib pattude andeksandmist saada ja paradiisi pääseda?»
«Muidugi võib,» vastas Laurent tõsiselt.
«Ma kardan nii väga põrgupiinu…» tunnistas Briquet. «Palun teid, kutsuge minu juurde küree… tahan surra kristlasena…»
Ja Briquet’ pea pööritas silmi nagu surev kannataja. Siis langetas ta pilgu ja hüüatas:
«Kui huvitava lõikega kleit teil on! Kas see on viimane mood? Te pole mulle enam ammu moeajakirju toonud.»
Briquet’ mõtted pöördusid maiste huvide juurde tagasi.
«Lühike seelikuosa… Ilusad jalad pääsevad lühikese seelikuga hästi mõjule. Mu jalad! Mu õnnetud jalad! Kas nägite neid? Oo, kui ma tantsisin, ajasid need jalad mehed hulluks!»
Tuppa astus professor Kern.
«Kuidas läheb?» küsis ta lõbusalt.
«Kuulge, härra professor,» pöördus Briquet tema poole, «ma ei saa niimoodi… te peate kellegi keha mulle külge panema… Palusin teilt seda juba üks kord ja palun nüüd jälle. Ma palun teid väga. Olen kindel, et kui te ainult tahate, siis suudate seda teha…»
«Kurat võtaks, aga miks ka mitte?» mõtles professor Kern. Ta oli küll omistanud endale kogu au kehast eraldatud inimpea elustamise eest, kuid teadis hingepõhjas siiski, et see edukas eksperiment on tervenisti professor Dowelli teene. Aga miks mitte minna Dowellist kaugemale? Panna kahest surmasaanud inimesest kokku üks terve – see oleks tohutu saavutus! Ja kogu au kuuluks katse õnnestumise korral ainult talle, Kernile. Muide, Dowelli pea mõningaid nõuandeid võiks ikkagi kasutada. Jah, selle üle tasub tõsiselt järele mõelda.
«Ja te tahate nii hirmsasti veel tantsida?» naeratas Kern ja puhus Briquet’ pea suunas sigarisuitsu joa.
«Või et kas ma tahan? Ma hakkan tantsima päevad ja ööd. Hakkan kätega vehkima nagu tuuleveski, hakkan lendlema nagu liblikas… Andke mulle keha, noor ilus naisterahva keha!»
«Aga miks tingimata naise?» küsis Kern õrritades. «Kui te ainult tahate, võin teile ka mehe keha anda.»
Briquet vahtis teda jahmatuse ja õudusega.
«Mehe keha? Naise pea mehe keha küljes! Ei, ei, see oleks kohutav segadus! Raske isegi välja mõelda, mida selga panna…»
«Aga siis te ei ole ju enam naine. Te muutute meheks. Teile kasvavad vuntsid ja habe, hääl muutub. Kas te ei tahaks meheks saada? Paljud naised kahetsevad, et pole meestena sündinud.»
«Need on vist niisugused naised, kellele mehed mingit tähelepanu ei pööra. Niisugused võidaksid muidugi, kui saaksid meheks muutuda. Aga mina… mulle pole seda tarvis…» ja Briquet kergitas uhkelt oma ilusaid kulme.
«Noh, saagu siis teie tahtmine. Jääte naiseks. Proovin teile sobiva keha leida.»
«Oo, professor, ma olen teile otsatult tänulik. Kas võiks seda teha kohe täna? Kujutan ette, kuidas ma laineid löön, kui lähen jälle tagasi «Chat Noir’i»…»
«Nii kähku see küll ei käi.»
Briquet jätkas lobisemist, kuid Kern oli temast juba eemale astunud ja pöördus Thomase poole:
«Kuidas läheb, sõbrake?»
Thomas polnud kuulnud professori jutuajamist Briquet’ga. Oma mõtetega ametis, vaatas ta Kernile süngelt otsa ega vastanud midagi.
Pärast seda, kui professor Kern lubas Briquet’le uue keha anda, oli naise meeleolu järsult muutunud. Põrgu õudused ei jälitanud teda enam. Hauatagusest elust ta enam ei mõelnudki. Kõik ta mõtted olid eesseisva uue maise elu muredest haaratud. Peeglisse vaadates tundis ta rahutust, et nägu on muutunud kõhnaks ja nahk omandanud kollaka varjundi. Ta piinas Laurenti päris ära, sundides oma juukseid lokkima, soengut tegema ja näole kreemi panema.
«Professor, kas ma tõesti jäängi niisuguseks, kõhnaks ja kollaseks?» küsis ta Kerni käest murelikult.
«Lähete veel ilusamaks, kui olite enne,» rahustas teda mees.
«Ei, värvimisega ei tee siin midagi, see on enesepettus,» rääkis naine pärast professori lahkumist. «Mademoiselle Laurent, alustame külma veega ülevalamisi ja massaaži. Silmade juurde ja ülahuulele on mul uusi kortsukesi tekkinud. Arvan, et kui korralikult masseerida, kaovad need ära. Üks mu sõbranna… Ah jaa, unustasin küsida, kas leidsite kleidi jaoks halli siidi? Hall värv sobib mulle väga. Ja moeajakirju tõite? Suurepärane! Kui kahju, et ei saa veel selga proovima hakata. Ma ju ei tea, millise keha ma saan. Hea oleks, kui ta hangiks pikemat kasvu, kitsaste puusadega… Tehke ajakiri lahti.»
Ja ta süvenes naiste tualettide ilu saladustesse.
Laurent ei unustanud ka professor Dowelli pead. Ta hoolitses pea eest endistviisi ja tegeles hommikuti lugemisega, kuid jutuajamisteks ei jätkunud aega, kuigi Laurent oleks tahtnud Dowelliga veel paljustki rääkida. Ta muutus aina väsinumaks ja närvilisemaks. Briquet’ pea ei andnud talle minutikski rahu. Mõnikord pidi Laurent lugemise katkestama ja Briquet’ kisa peale kohale jooksma ainult selleks, et kohendada allavajunud juuksesalku või vastama küsimusele, kas ta on pesupoes ära käinud.
«Aga te ei tea ju oma keha mõõtusid,» rääkis Laurent ärritust maha surudes,