välja ja raiub ühte ja sedasama, et siin linnas ei ole mina ainuke, kes tunneb looduse fenomene. Nagu oleks nad seal oma farmaatsiakoolis tõesti tõsise teadusega tegelenud. Ei, meie omadest ei saa mitte kellegagi ühtegi vaidlust mõistliku lõpuni vaielda. Võtame või Polyphemose. Ta ei vaidle kunagi asja tuuma üle. Teda ei huvita tõde, talle on tähtis ainult vastaspoole alandamine. Oletame, et vaidlus käib meie planeedi kuju üle. Mina tõestan täiesti täpsete, igale haritud inimesele teadaolevate argumentidega, et maakera on peaaegu kerakujuline. Tema ründab aga vihaselt ja tulemusteta iga argumenti ja kui jõuame Maa varjuni kuuvarjutuste ajal, teatab midagi umbes sellist: «Vari, vari… Räägid siin varjust päise päeva ajal. Saa enne oma soolatüükast nina all lahti ja kasvata juuksed oma kiilas kuklale ning tule alles siis vaidlema.» Või siis võtame Paralose. Vaidlesin ükskord temaga alkoholismi ravi erinevatest moodustest. Ei jõudnud ümbergi vaadata, kui ta rääkis juba meie tolleaegse presidendi välispoliitikast ja hetk hiljem juba polüspermiast. Ja mis kõige huvitavam – polüspermiaga ja välispoliitikaga ei olnud mul siis ega ole ka praegu mingit pistmist, aga Hermione vennapoja alkoholismi käes kannatasid kõik tema lähikondsed. Praegu teenib ta armees, on sõjaväevelsker, aga toona oli mu elu tõeline õudus. Jah, alkoholism on inimkonna nuhtlus.
Meie vaidlus lõppes sellega, et Achilleus tõmbas välja oma kuulsa pudelikese ja me rüüpasime kumbki pitsi džinni. Achilleuse äri ei lähe eriti hästi. Mul on selline tunne, et tal ei jätkuks isegi džinni jaoks, kui ei oleks madam Persephonet. Tänagi tuldi jälle tema juurest. «Võin pakkuda rasestumisvastast vahendit,» sosistas Achilleus delikaatselt. «Ei,» vastab käskjalg, «sooviti midagi kindlamat, palun.» Sa vahi, midagi veel kindlamat on tal tarvis. Siis jooksis läbi veel Iapetose kokapoiss, tahtis saada hambatilku ja rohkem kedagi ei käinudki. Nii et me saime volilt vestelda. Mina vahetasin oma roosa «Monumendi» tema «Punase Risti» seeria vastu. Põhimõtteliselt ei ole mul seda «Punast Risti» vaja, aga üleeile ütles Charon, et tema toimetusse toodi kuulutus: «Vahetan ükskõik millise tagurpidi pealetrükiga standardmargi «Punase Risti» vastu.» Pean tunnistama, et Charon on meie majas ainus inimene, kes minu üle ei itsita, nii kummaline kui see ka pole. Ja tegelikult, kui järele mõelda, ei ole Charon üldse paha inimene ning Artemise käitumine pole mitte ainult amoraalne, vaid ka tänamatu. On see Nikostratos alles tüüp!
Jõuan kella üheksa paiku õhtul koju ja näen, et jälle istuvad nad meie aias, varjus, tõsi küll, ei suudle, aga häbi võiks ikka olla. Astun aeda, võtan Artemisel käest kinni ja ütlen sellele kergatsile: «Head aega, härra Nikostratos, hea ööd.» Artemis tõmbab oma käe lahti ja lahkub sõnagi lausumata. Aga see kõlvatu, püüdes üsna saamatult piinlikku olukorda siluda, alustab minuga vestlust linnavalitsuse soovitustest, mida tuleks arvestada pensionitaotluse esitamisel. Ja mina seisan ja kuulan. Ma peaks ta kaikaga aiast välja kihutama, aga mina kuulan. See on see minu neetud delikaatsus. Ja ebakindlus. Tõepoolest – see on juba tõesti alaväärsuskompleks. Ja siis äkki ajab ta hambad ebameldivalt irevile ning küsib: «Ja kuidas elab võluv proua Hermione? Teie, härra Apollon, oskate valida. Sellisest majapidajannast ei ütleks ka mina ära.» Mind lõi see päris tummaks ja süda hakkas puperdama. Ning vastust ootamata – ja milleks talle minu vastus? – eemaldus ta naeru lagistades ja mina jäin pimedasse aeda üksinda.
Jah, midagi ei ole teha. Suhe Hermionega tuleb kuidagi ära määratleda. Tean küll, et sellel pole minu jaoks mingit tähtsust, aga hingerahu nõuab ohvreid.
3. juuni
Vahel haarab mind täielik paanika, kui mõtlen, et minu pensioni küsimus ei lahene. Seest kisub kõik krampi ja ma ei suuda absoluutselt mitte midagi teha.
Loogiliselt võttes peaks ju kõik sujuma. Esiteks töötasin ma õpetajana kolmkümmend aastat, kui mitte arvestada sõjast tingitud vaheaega. Täpsemalt, kolmkümmend aastat ja kaks kuud. Teiseks, ma ei ole kordagi vahetanud töökohta, ei ole kordagi katkestanud staaži kolimiste või mingite muude asjaolude tõttu ja ainult üks kord, seitse aastat tagasi, võtsin lühikese tasuta puhkuse. Ja osalemist sõjategevuses ei saa lugeda staaži katkemiseks, see on ju kõigile selge. Laias laastus on minu klassidest läbi käinud üle nelja tuhande õpilase, peaaegu kogu linna praegune elanikkond. Kolmandaks, viimased kolm aastat olin ma kogu aeg esiplaanil ja asendasin kolmel korral gümnaasiumi direktorit tema puhkuse ajal. Neljandaks, ma olen töötanud laitmatult, mul on kuusteist ministeeriumi tänukirja, isiklik õnnitlus nüüd juba surnud ministrilt minu viiekümnendaks sünnipäevaks, samuti ka pronksmedal «Hoolsuse eest rahva hariduse põllul». Mul on eraldi sahtel lastevanemate tänukirjade jaoks. Ja viiendaks – minu elukutse. Praegu on kõik kosmosehullud, nii et astronoomia on aktuaalne õppeaine. Minu arvates on ka see põhjendus. Nii et kui kõik kokku võtta, siis milliseid kahtlusi võiks üldse olla? Ministri asemel määraksin mina pikemalt mõtlemata mulle esimese järgu pensioni. Jumal küll, siis ma rahuneksin lõpuks maha. Sest tegelikult ei ole mulle ju kuigi palju vaja. Kolm-neli sigaretti, pits konjakit, natuke raha kaardimänguks ja ongi kõik. Noh ja muidugi margid. Esimene järk – see teeb sada viiskümmend kuus. Sada ma annaksin Hermionele majapidamiseks, kakskümmend raamatu peale mustadeks päevadeks, mis üle jääb, on minu jaoks. Jagub nii markideks kui ka kõigeks muuks. Kas ma siis tõesti ei ole seda ära teeninud?
Halb on see, et vana inimest ei ole kellelegi vaja. Pigistatakse tühjaks nagu sidrun, ja mine kärva. Tänukirjad, auaadressid? Keda need huvitavad? Medal? Kellel neid ei ole? Ja keegi hakkab tingimata norima, et olin vangis. Ah olid vangis? Olin. Kolm aastat? Kolm aastat. Kõik! Tähendab, staaž katkes kolmeks aastaks. Võtke oma kolmanda järgu pension ja ärge koormake kantseleid oma kirjadega.
Vaat kui oleks tutvusi! Kuigi tegelikult üks mu õpilastest, kindral Alkinoos, istub ju praegugi alamkojas. Kui õige kirjutaks talle? Ta peaks mind mäletama, meil oli päris palju selliseid väikesi konflikte, mida õpilased vanemaks saades hea meelega meenutavad. Jumala eest, kirjutangi. Kohe niimoodi alustangi: «Tere, poisu. Näed, olengi juba vana mees…» Natukene veel ootan ja kirjutan.
Täna istusin terve päeva kodus: Hermione käis eile tädil külas ja tõi sealt suure paki vanu marke. Sorteerin neid suure mõnuga. Seda ei saa millegagi võrrelda. Nagu otsatud mesinädalad. Leidsin mitu suurepärast eksemplari, tõsi küll, kleebistega, tuleb restaureerima hakata1. Myrtilos püstitas oma hoovi telgi ja elab perega nüüd seal. Kiitleb, et võib kümne minutiga asjad pakkida ja minema sõita. Rääkis, et ühendust Marathoniga ei ole ikka veel. Kindla peale valetab. Purjus Minotauros sõitis oma räpase tsisterniga otsa härra Laomedoni punasele autole ja hakkas juhiga kaklema. Mõlemad viidi jaoskonda. Maailmas on siiski õiglus olemas. Artemis istub vaikselt nagu hiireke: kohe-kohe peaks naasma Charon. Ma ei hakka Hermionele midagi rääkima. Ehk laabub kõik iseenesest. Kui ma ainult saaksin esimese järgu!
4. juuni
Lõpetasin just õhtuste lehtede lugemise, aga ikka ei saa mitte midagi aru. Kahtlemata on midagi muutunud. Ainult mis nimelt? Ja milliste sündmuste tagajärjel? Valetamine on meil veres, selles on asi.
Pärast hommikuse kohvi joomist suundusin meie «platsile». Ilm oli suurepärane, soe. (Kaheksateist kraadi, pilvisus null palli, lõunatuul üks meeter sekundis, minu anemomeetri järgi.) Väravast väljudes nägin Myrtilost, kes õiendas oma mahalaotatud telgi ümber. Küsisin, mida ta enda arust teeb. «Olgu, olgu,» vastas ta väga ärritunult. «Kus tulid ninatargad. Eks istuge, oodake, kuni teid kõiki maha notitakse.» Mina ei usu Myrtilost krossi võrragi, aga sellised jutud tekitavad sellele vaatamata külmavärinaid. «Mis siis juhtunud on?» küsisin. «Marsiaanlased,» vastas ta lühidalt ja hakkas telki põlvedega kokku pressima. Ma ei saanud kohe aru ja ehk just seepärast tekitas see imelik sõna mus tunde, et tulemas on midagi möödapääsmatut ja hirmsat. Jalad muutusid nõrgaks ja ma istusin ta auto põrkerauale. Myrtilos vaikis, ainult turtsus ja nohises. «Mida sa ütlesid?» küsisin üle. Ta pakkis telgi kokku, heitis selle üles veokasti ja pani suitsu ette.
«Marsiaanlased ründasid,» lausus ta sosinal. «Nüüd on meiega lõpp. Marathon on maha põlenud, räägitakse, et maani, kümme miljonit tapetut ühe ööga, kujutad ette? Aga täna ilmusid teised meie linnavalitsusse. Võim on nüüd nende käes, nii et – kõik. Külvamine on juba keelatud, ja nüüd räägitakse, et hakatakse