Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse. Nikolai Baturin

kellelgi on käepärast võtta kibe süüdistus.

      Tekib „on ja ei ole“ seisund, kas siis kogu maailmal.

      Abassiidide kalifaadi maailmast kustutamisega olid mongolitel lahti kõik Lähis-Ida sihid. Teel Süüriasse ründasid nad kõhklemata nõrgemaid riike, kes olid valmis kõhklemata alla andma. Nõrgestavaid tundeid türanlik vallutaja ei tunne, pole kuulnud neist.

      Suuri vigu teevad suurkhaanidki; lõpetanud oma eduka kampaania Süürias, jättis ta sinna väiksema väeüksuse. Moslemid kasutasid selle otsekohe ära. Mongolid kohtusid mamelukkidega Palestiinas Ain Jaluti lahingus ja said lüüa. See kaotus sulges mongolite võiduväravad, nad ei suutnud enam kunagi tungida kaugemale Süüriast. Sissetungi Euroopasse hoidis hetkel tagasi väsimus ja väikeste kaotuste seeria; linnades positsiooniline edemus; ratsavägi vajas avaramat maa-ala, kasvõi lihtsalt sellepärast, et oleks kuhu oma sajatuhandesed väehulgad ära mahutada. Tulirelvade suurem edu vibulaskurite ees toppis mongoleid Euroopa linnatänavate ning tunnelite kitsaisse suudesse.

      Kord koduteel kõikuvas kaarikus lausus õlavarrest kergelt haavata saanud Suurkhaan vaiksel häälel:

      „Kuula mind, mu põlve ustav teener Jaluspoiss. Ma tahaksin, et sa näeksid Euroopat enne selle äravõtmist, pärast võib-olla pole midagi näha.“

      Jaluspoiss vaikis mõne puhu ja vastas talle:

      Mul meeldid, Suurkhaan,

      Haavatuna vaikselt taganemas

      ja väsind jälitajad – taga nemad.

      Suurkhaan vastas talle:

      Sa noormees sea end valmis rännakuks.

      Mongol ainult ühel juhul taganeb,

      Et võtta hoogu rünnakuks.

      Mongoli suurkhaani ja tema jaluspoisi võistuluule leiti köidetuna sõjapoeesia manuskriptide hulgast. Teos pärines vanematest ajakihistustest, kuid oli üllatavalt hästi säilinud.

      RÄNNAK EUROOPASSE

      Jaluspoisi Euroopa-reis leidis aset suve algul, kui teed olid tahenenud, kuuehobusetõllas, saatesalgaks viissada parimat ratsaväelast.

      Jaluspoisi silmanurgad olid paleekirurgidel kergelt üles võetud, suunurgad tõelise mongoli moodi pisut alla nurgatud. Jaluspoiss oli tipuks saanud ülepingutamatu mongoli ilme. Lisaks olid kojajuuksurid ta juuksed värvinud ja keskselga tumedasse patsi palmitsenud. Rätsepad-kojakingsepad tegid temast lõplikult mongoli aadli.

      Suurkhaan võttis ta välimuse kokku värsis:

      Kui väidad olevat end mongoli,

      see siiras kavatsus sul oli vist,

      siis suuremat ma pole näinud tüssamist.

      Ning ühel suveööl, suure saladuskatte all …

      … alustas Jaluspoisi korteež sõitu Euroopasse. Teeperi märkas ta üsna varsti inimeste nägudel nõutust ja hirmu, kohates sagedasti tühje linnu ja külasid. Lõpuks sellest kabuhirmust ja võltspieteedist Jaluspoisile aitas. Ta peatas korteeži, rakendas tõlla eest lahti kaks kõige väledamat hoost, kuna kavatses edasi liikuda kiirelt. Tõstnud saatesalga auastet ja palgapala, saatis ta selle tagasi Karakorumi.