töötab ka üks oravapartei mees. Tema uurib Itaalia vildakat Pisa torni. Teda huvitab, et kas Pisa torn on mõjutanud ka valitsuse vildakate otsuste vastuvõtmist. Soovitasin tal mitte sekkuda teise riigi siseasjadesse. Ütlesin, et uurigu parem Tartu Kivisilla apteegimaja, mis on ka viltu. Uurima peaks ikkagi kodumaiseid vildakaid otsuseid. Mees ohkas ja avaldas mulle tõelise põhjuse. Pisa torni uurib ta üksnes maskeeringuks. Tegelikult teeb ta koostööd Itaalia maffia Cosa Nostraga, mis tõlkes tähendab “odav kelm”. Meie kohalikud kelmid olevat palju kallimad. Eelnevalt uurinud ta ka inglaste Robin Hoodi süsteemi, kuid see ei sobi meile, sest Robert Hood röövis rikkaid ja jagas vara vaestele ning korrupeerunud riigiametnikud ei saanud pennigi. Kuhu see kõlbab? Meie elame ju õigusriigis.
Muide, ma värbasin siin ka ühe isamaaliitlase salaluuresse. Jah! Venemaa tahab teada, et kas see jutt vastab ikka tõele, et Isamaaliit kavatseb Moskva Ostankino teletorni Eestisse teisaldada. See on õige jutt. Isamaaliidul on suured kogemused. Nad tõid isegi Haridusministeeriumi Tallinnast Tartusse. Torni toomine on selle kõrval köömes. Isamaaliit põhjendab seda sellega, et Ostankino teletorn kuulubki tegelikult eestlastele. Ostankino koosneb ju kahest eestikeelsest sõnast “ostan” ja “kino”. Venelased on aga harjunud kõike liitma ja arvavad nüüd, et Ostankino teletorn ongi nende oma. Lollakad!
Stopp! Väike paus. Mul hakkab peale telepaatiline sideseanss Putinburgi linna salaluurega. Teen kätega pea kohal paar kiiret ringi ja võtan suuna Putinburgi linnale. Halloo, siin salaluureagent. Parool on tšort paberi! Sain mõningad andmed ministeeriumi nime kohta. Leidsin ühe blanketi, mille järgi võib otsustada, et tegemist on mingi valdade ministeeriumiga, miks muidu on “wald” kirjutatud kaksisveega. Siit võib järeldada, et ministeeriumile allub palju valdasid. Maskeeringu mõttes on nad sõnad “see” ja “wald” kokku kirjutanud. Uurin välja, mida sõna “see” tähendab… Mis? Selge. Lõpetan. Tšort paberi!
Teate, mis mulle öeldi? Ärgu ma siin liiga palju pläragu, sest vastuluure võib minu telepaatilist juttu pealt kuulata. Asjata kartus, nad on seda varemgi püüdnud teha. Vastuluureagent võtab kohvrist juhtmed ja topib endale kõrva, surub siis pealtkuulamisaparaadi mulle vastu rindu ja käsutab mul hingata ja mitte hingata. Ta ise ka ei tea, mida soovib. Lollakas! Loomulikult ei hinga ma üldse… Vaikin kui haud. Egas ma hull ei ole, et salaluureandmeid välja lobisen. Aga kohvriga ministri sekretär mulle meeldib! Kuulub siin reformimadratsi erakonda, miks muidu kohvriga minister teda pidevalt enda lähedal hoiab. Kardab konkurente. Oi-oi-oi! Töö ootab. Pean minema luuresse. Nu, dosvidanija! Tšort paberi!
Koolivend
“Tere, koolivend! Sada aastat ei ole näinud. Kus sa oled elanud?”
“Ikka maal.”
“Sul on mootorratturi kiiver peas. Kas oled motosportlane?”
“Ei ole. Kiiver on selleks, et keegi ei saaks mu peaajusid perforeerida. Linn on pätte ja mõrtsukaid täis.”
“Eks neid ole igal pool. Kindlasti ka maal.”
“See on õige jutt. Kannan ka kodus kiivrit. Kas tead, mul on kodus pull, kes ei salli minu punast kiivrit. Nagu mind näeb, nii hakkab kohe sarvedega maad üles pilduma ja vihaselt inisema. Olin sunnitud isegi Kaitseliitu astuma, et ennast kaitsta.”
“Värvi kiiver teist värvi.”
“Varem oligi kiiver rohelist värvi. Pulli pärast ta punaseks värvisingi. Järgmistel valimistel kavatsen kandideerida vallavolikokku roheliste partei ridades. Tahan näidata, et minu talus ei salli isegi pull kommunistide värvi.”
“Kui õigesti mäletan, siis olid koolis kõva komsomolisekretär.”
“Seal olin ma pulli pärast.”
”Kas pullile varem meeldis punane värv?”
“Pulli pärast. Noh, nalja pärast.”
“Kas pull ei saa enam naljast aru?”
“Ma saan aru, et sa said aru, mida ma ütlesin, kuigi tahad jätta muljet, et ei saanud. Muide, see pull, kes mul praegu on, paneb ise ka pulli. Noh, teeb nalja. Ta on mul alkohoolik. Tulin linna, et järele uurida, kas saaks pulli kuhugi sundravile tuua. Ta joob nagu loom. Joomisele tuleb piir panna.”
“Ta ju ongi loom.”
“Loomulikult. Loomal ju looma aru. Möödunud aastal pääses pull ketist lahti ja läks naabertallu, kus parajasti oli puskarit tehtud ja praska veel künas. Pull lõrpis seda praskat ja läks peast nii segi, et hakkas küla lehmi taga ajama. Võõras ikka parem, kui oma haaremi lehmad. Nüüd ongi nii, et kui kusagil külas puskarit tehakse, nii kohe minu pull platsis ja pahandust kui palju. Külarahvas arvab, et olen lehma puskariajajate tabamiseks välja koolitanud. Noh, nagu narkopull või politsei salaagent. Sellest siis nii palju. Millist parteid sina toetad?”
“Ei ühtegi.”
“Siin teed sa vea. Mingisse erakonda tuleb ikkagi uskuda!”
“Mina usun taarasse.”
“Olen kuulnud, et selline usk on olemas. Kas taarausk lubab alkoholi tarbida?”
“Loomulikult. Mida rohkem, seda uhkem.”
“Miks siis?!”
“Mina usun taarasse ja korjan ära visatud klaastaarat. Meil on ju riiklik taarapoliitika, millest keegi aru ei saa. Tänu sellele poliitikale reostatakse loodust nüüd veelgi rohkem.”
“Sulle on see kasulik. Maast leitud raha.”
“Ma korjan klaastaarat neljanda pensionisamba jaoks.”
“Sellist sammast ei ole olemas.”
“Minul on. Kavatsen ehitada suvilasse pudelitest väravapostid. Kui pensile lähen, siis on hea meenutada seda tobedat taarapoliitikat. Ära pahanda! Ma tegin üksnes pulli. Mul endal pulli ei ole, nii tuligi see välja mõelda. Head päeva, koolivend!”
Tabletid
Elus juhtub nii mõndagi. Kui ei juhtu, siis juhtubki just see, et midagi ei juhtunud. Ühel pühapäeva hommikul, kui kõik normaalsed inimesed puhkasid, lesisin ka mina voodis ja ootasin, et kuna naine mulle kohvi toob. Ei toonud. Juhtub. Seda on ka varem juhtunud. Mis edasi juhtus, see oli ennekuulmatu. Naine lubas mind maha jätta. Ütles, et sellist logardit nagu mina ta enam ei salli. Mis sa kostad! Viis aastat sallis, nüüd järsku enam ei salli. Ega’s mina ei ole mõni president, keda ainult viis aastat sallitakse. Mul hakkas nii kurb, et peitsin pea patjadesse ja keerasin teisele küljele. Ei aidanud. Kurtsin siis naabrimehele oma rasket saatust. Naabrimees lohutas ja lubas mulle välismaiseid tablette muretseda, neid, mis tõstavad mehe väärikust. Ostsingi kolm tabletti. Maru kallid. Isegi kallimad kui oma naine. Ehk nagu prantslased armastavad öelda – c`est la vie! Elu on selline.
Neelasin esimese tableti alla ja soovisin, et keegi ikkagi minu vastu huvi tunneks. Ehk nagu sakslased armastavad sõnu pöörata – ich möll, du mölst, me möllame. Vaevalt olin selle mõtte salvestanud, kui järsku näen, et jalutan öises linnas ja kaks pätti on nagu takjad mul küljes ning nõuavad raha. Kui ma raha ei anna, siis annavad kolki. Ütlesin, et raha netu, sa igavene setu! Lahkusid, kuid enne andsid mulle kolki. Nii valus oli, et olin sunnitud ära kasutama ka teise tableti soovides, et saaksin ruttu meditsiinilist abi. Nüüd ju igal ravimil tekst juures, et kõrvalmõjude tekkel pöörduda arsti poole. Järsku nägingi, et laman operatsioonilaul ja kaks arsti sorivad minu sisikonnas ning vehivad nugadega. Üks arst pühkis otsaesiselt higi ja sõnas teisele arstile: “See on mõttetu töö. Me ei leia viga üles. Käib siin ka igasuguseid!” Püüdsin selgitada, et mul ei ole viga kõhus, vaid pea on katki, et kas nad siis enne operatsiooni seda ei märganud? Märkasid, kuid peadega tegeleb neil peaarst, kes aga siirdus poliitikasse, kus ringlevad suuremad rahad. Nemad on üksnes sisehaiguste arstid. Kui nii, siis nii. Ootasin seni, kuni haav ristpistes kinni õmmeldi ja riided toodi. Kobasin taskud läbi ja leidsin viimase tableti. Kugistasin selle all ja soovisin, et kõik oleks nii nagu varem, enne seda, kui naine lubas mind maha jätta.
Tõstsin pea patjade seest. Tegin silmad lahti. Mis sa kostad! Naisuke tuligi kohviga, naeratus huulil. Vägisi tulid meelde laulusalmi read: