täiesti ebakohane. Oleks mees kohalik, ei kannaks ta keset talve selliseid riideid.
“Kas ta on ikka veel šokis?” päris onu Jimmy unise Michaeli üle kummardudes ja Angelale käsiapteeki ulatades.
“Ma ei usu,” vastas Angela.
Ta puudutas mehe põske ja küsis:
“Michael, kas saate silmad avada?”
Oma sooja käega mehe jäätunud põske silitades kordas ta aeglaselt küsimust:
“Michael, kas te saate silmad avada?”
“Jah,” pomises mees, avades sekundiks silmad, ehkki ülevalt langev valgus tegi selle peaaegu võimatuks. Tundus, et Michaeli kõrval seisis ingel. Ta jääkski naisele otsa vaatama, kuid silmi avali hoida oli väga valus.
“Need olid trepi kõrval maas,” ütles Jimmy, asetades lauale Michaeli sülearvuti ja mapi, milles tundusid olevat mingid paberid.
“Moodsad kauboisaapad, õhuke nahkjakk ja firmateksad. Linnavurle ilmselt,” muigas onu Michaelit vaadates. “Toon talle klaasikese brändit, see toob ta ellu tagasi.”
Angela hakkas hoolikalt haava puhastama. See oli üsna väike ja pindmine ega peaks armi jätma. Mees oigas tema puudutusest ja liigutas pead, püüdes naise kätt eemale tõugata.
“Palun, ärge rabelege,” rahustas teda Angela, “tahan haava kinni siduda, selleks peab aga pisut kannatama.”
Ta tegi mehe laubale korraliku sideme.
“Michael,” sõnas ta mehe põske puudutades “jooge see ära, et valu kaoks.”
Angela tõstis Michaeli suu juurde Jimmy toodud klaasikese brändit.
Mees avas suuri vaevu silmad. Angela hoidis ta pead, aidates tal juua.
Tasapisi hakkas Michael üles soojenema ja sellele aitas kaasa tema kõrval istuva ingli soe käsi. Mingi aja ei olnud ta maast ega ilmast aru saanud, nüüd aga tundis end jalule aidatavat.
“Michael!”
Angela püüdis meest püsti tarida.
“Nüüd läheme teisele korrusele, tegin teile sinna voodi üles. Kas suudate omal jalal minna?”
“Kus mu paberid ja arvuti on?” pobises Michael, püüdes ringi vaadata.
“Need on külalistetoas, ärge muretsege. Kas katsume minema hakata? Ainult paar trepiastet ongi.”
Meest toetades tunnetas Angela suurepärase keha lihaseid.
“No nii, nüüd lähete vannituppa. Onu Jimmy aitab teil sinna jõuda. Kas olete kindel, et te ikka jaksate?” küsis naine, vaadates Michaeli morni nägu.
“Ja-jah,” sosistas mees, püüdes sügavalt hinge tõmmata, “küll ma tulen toime…”
Michael avas silmad ja püüdis neid meeleheitlikult lahti hoida. Valgus tekitas ikka veel valu, kuid nüüd võis ta naist vähemalt ligemalt uudistada. Kõhnake ja õrnake. Naine lõhnas hästi, vanilje järele.
Ta mustad, varesetiiva värvi siidjad juuksed kaardusid otstest allapoole ja puudutasid kergelt lõuga. Michael oleks tahtnud neid puudutada, tunda sõrmede all nende pehmust, suruda oma käed nendesse, libistada neid nagu veejugasid läbi oma peopesade.
“Oled sa ingel?” küsis mees naeratades naisele otsa vaadates.
Mehe pilgus peegeldus selline uudishimu, et Angela unustas hetkeks ümbritseva. Teades, et sellel huvil ei või ega peagi olema mingeid tagajärgi, tõmbas Angela kulmu kortsu.
“Ei usu, kuigi mu nimi on Angela.”
“Ma teadsin seda!”
Michael tõmbas hinge.
“Oled Ingel,” sosistas mees laia naeratuse saatel, “oled minu kaitseingel.”
Seda lausunud, suudles Michael eneselegi ootamatult naist otse suule.
Angelal kadus pind jalge alt. Ta tahtis eemale tõmbuda, kuid mees hoidis teda tugevasti kinni.
Angela ootust mööda olidki mehe huuled pehmed ja tundlikud. Naine oleks pidanud oma käe ära võtma, selle asemel aga uitas see mööda mehe kaela. Suudlus jätkus.
Ennast usaldamata tõmbus Michael Angelast eemale, ikka veel talle otsa vaadates. Michaelil oli õigus – naine on ingel. Kuid miks see mõte teda nii ehmatas?
2. peatükk
KEEGI SISENES MEHE TUPPA. Michael oli käinud duši all ja lõpetas just habemeajamist, kui kuulis samme. Ta tõmbas jalga kellegi hoolitseva käega pestud ja triigitud teksad, avas siis vaikselt ukse ja piilus magamistuppa.
Väikest ootamatut külalist nähes mees rahunes ja naeratas. Laps oli umbes kuueaastane ja sarnanes silmanähtavalt Angelale, Michaeli eilsele elupäästjale. Tüdrukul olid suured ümmargused, tugevate klaasidega prillid, mis tegid ta öökulli sarnaseks. Veel meenutas tüdruk Michaelile nukku – suured helesinised silmad, pisike tedretähnidega ülepuistatud nina ja kuklale kinnitatud juuksed. Mehe peast käis läbi mõte, et sõnakuulmatud lapsed näevad just täpselt niimoodi välja.
“Tere,” ütles Michael valjusti, avades vannitoa ust.
Tüdruk ahhetas ja hüppas eemale.
“Ehmatasid mind,” ütles ta laitvalt.
Michael astus tuppa.
“Arvasin, et magad veel.”
Mees naeratas, ise käterätikuga nägu pühkides.
“Magasin küll, aga nüüd olen üleval. Anna andeks, et sind ehmatasin.”
“Olen Emma,” teatas külaline ja vaatas Michaelit tähelepanelikult. “Aga kes sina oled?”
“Mina olen Michael.”
Mees ulatas tüdrukule naeratades käe.
“Sa oled suur,” ütles tüdruk mehe poole kõõritades. “Oled väga suur,” jätkas ta ning lisas täpsustavalt, “ja sul on haav laubal.”
Mees puudutas laubal olevat sidet hajameelse liigutusega. Kuigi terav valu oli möödas, pakitses haav ikka veel.
“On sul valus? Mul on põlve peal ka haav, näed?” püüdis tüdruk meest lohutada ja näitas põlvel olevat kriimustust. “Ma kukkusin aias. Nii valus oli!”
Tüdruk ajas end sirgu ja hakkas küünt näkitsema.
“Käin praegu lasteaias, kuid järgmisel aastal lähen kooli. Ema räägib, et pean seal siis terved pikad päevad olema. Ma ei taha ema, onu Jimmy, Mackensi ja Mahoni järele igatseda. Need viimased on minu koerad, minu kõige paremad sõbrad. Kust teie pärit olete? Ema palus teid mitte tülitada. Ega ma ei tülita?”
Michael vaatas tüdrukut hämmastunult ja naeratas. Harilikult leidis ta lastega kiiresti ühise keele, kuid see lobasuu ajas ta segadusse.
“Pea nüüd kinni, Emma. Ma ei suuda sinu mõtteid jälgida!”
“Mispärast?”
Michael vangutas naeratades pead. Palju lihtsam oli rääkida narkomaanidega, kelle pea oli uimastatud igasugu jamaga, kui selle uudishimuliku lapsega.
Tuleb lisada, et toas, kus vestlus toimus, oli väga õdus. Michael märkas seda kohe, kui oli silmad avanud. Tähelepanelikumal vaatlemisel avanes pilgule maitsekalt sisustatud tuba. Kirsipuust mööbel oli korralikult läikivaks poleeritud. Vanad nipsasjad täiendasid niigi muljetavaldavat pilti.
Suur baldahhiinvoodi, mis tõenäoliselt pärines kuninganna Anna ajast, täitis terve toa. Seina ääres paiknes riidekapp, mis oli samuti hoolikalt läikima löödud. Nurgas oli kirsipuust kirjutuslaud, sellel kuivatatud lilledega vaas.
Toas ei olnud midagi liigset, iga asi täiendas teist, kõik sobis omavahel. Sinine tapeet harmoneerus siniste kardinatega. Akna taga oli külm talvehommik.
“Kas te sellepärast ei suuda, et teil on otsmikul haav?” küsis Emma mehe poole pöördudes