neiu käe ja tõstis selle kerge naljatleva liigutusega oma huultele.
“Olite veetlev.”
Loren võpatas, kui mees tema kätt suudles.
Veri tungis ta põskedesse.
“Pean sind hoiatama, Loren,” naeris Sarah.
Tema naer meenutas Lorenile väikeste hõbekellukeste helinat.
“Alex on galantne nagu kõik eurooplased.”
“Te ei ole ameeriklane?”
Loreni silmad läksid siirast imestusest suureks.
Mees naeratas, kutsus käeviipega ettekandja, tellis expresso kohvi ja pöördus siis Loreni poole.
“Mul on faktiliselt kahekordne kodakondsus. Isa on ameeriklane, ema aga Carpenia kodanik.”
“Carpenia?”
Loren teadis küll pea kõigi Nordstormi kaupluste asukohti Ühendriikides, kuid geograafia ei olnud tema lemmikaine.
“On see kusagil Vahemere ääres?”
“Prantsuse lõunaranniku kõrval,” noogutas Alex.
“Teil puudub aktsent,” jätkas Loren imestades.
“Vahel on,” naeratas mees.
Ma Cherie
Nende armatsemise ajal sosistas mees neid sõnu jälle ja jälle …
Loren ohkas sügavalt.
“Te räägite siis inglise ja prantsuse keelt?”
“Veel mõnesid keeli,” ütles mees nii, nagu see oleks täiesti tavaline asi.
“Juba Alexi töövestluse ajal mõistsin kohe, et vajan sellist inimest,” astus vestlusesse Sarah, “ta mitte ainult ei räägi mitmes keeles, ta tunneb ka Euroopat hästi.”
“Tunnen Euroopat väga hästi,” ütles Alex.
Kas hakkas tööle Loreni haiglaslik kujutlusvõime või takerdus mehe tundlik madal hääl tõepoolest viimasel sõnal?
Loreni süda jõnksatas. Ta saatis mehele hoiatava pilgu. Sarah on väga tark. Kui Alex ei ole ettevaatlik, taipab ta kiiresti, et tema vana sõbranna ja uus töötaja tunnevad teineteist paremini, kui seda välja lasevad paista.
“Teie expresso, härra.”
Naeratades asetas kelner kohvi Alexi ette ja lahkus.
“Loren otsib paarilist korteri üürimiseks,” teatas Sarah peale kelneri lahkumist, “ta küsis, kas ma tean kedagi, kes tema pakkumisest huvitatud oleks. Mulle meenus, et otsite samuti korterit.”
“Paarilist?”
Veetlevad lohukesed, mida Loren hästi mäletas, ilmusid mehe põskedele.
Loren arvas, et Rappija-Jackiga oleks tal tunduvalt ohutum.
“See on väga väike korter,” vaidles ta vastu.
“Sinu ridamaja on üsnagi ruumikas,” tuletas Sarah meelde, “ja täiesti võluv.”
“Hakkame kogu aeg teineteise otsa komistama,” lisas Loren.
“Minul ei ole kitsaste olude vastu mitte midagi.”
Alex neelas veel lonksukese kohvi.
Mehe silmad sädelesid kavalalt.
“Üldse kohe ei vaidle.”
Sarah tõstis segaduses kulmud. Loren tonksas laua all Alexit jalaga.
“Teine vannituba ja magamistuba on all, lausa keldris,” jätkas Loren.
Tegelikult oli esimene korrus valgusküllane ja avar, kuid seda ei pruugi Alex teada saada.
“Tundub olevat mugav kohake.”
Alex ei olnud pettunud.
“Armastan mugavust.”
Mees krimpsutas nägu, kui Loren jälle kinganinaga vastu tema põlve tonksas.
“Vabandust, alles nüüd märkasin, mis kell juba on,” Sarah lükkas tooli eemale ja tõusis, “ma pean oma tibukese ära tooma.”
“Leppisime kella seitsmeks kokku?”
Alex tõusis samuti.
“Täpselt,” vastas Sarah peale hetkelist kahtlust.
Paistab, et sõbranna oli kella seitsmese kohtumise unustanud. Peale lapse sündi oli tema niigi pingeline päevaplaan täiesti vastu taevast lennanud. Tihtipeale unustas ta väsimusest üht-teist. Ta tunnistas Lorenile, et poole ajast ta ei tea, kas tuli kusagile või on sealt lahkumas.
“Loren,” Sarah vaatas sõbranna poole, “ma tahan, et ühineksid meiega. Soli ema saatis hommikul lasanje, nii et mul tuleb see ainult üles soojendada ja selle juurde vaid salatit teha. Sa ei ole terve igaviku meil käinud. Palun ütle, et sa tuled!”
Loren tõmbus toolil krampi. Kujutage ette, terve õhtu ühes toas koos Alexiga! Juba praegu tundis ta nende kahe vahel elektrilaenguid.
“Ma ei ole kindel, et tulen, sest õhtul on palju tööd.”
“Jäta, Loren!”
Sarah pani käed puusa ja ajas huuled prunti.
“Ütlesid ju mulle, et sul õhtuks plaane ei ole.”
Loren vaatas mehele ja märkas tema näol naeratust.
“Me sööme kell seitse,” teatas Sarah sellise tooniga, nagu oleks asi juba otsustatud, “peale sööki tahab Sol kindlasti Alexiga koos teha väikese jalutuskäigu meie maalapil. See annab meile võimaluse vestlust jätkata.”
Loren vaikis põiklevalt. Alexi väljanägemine sisendas temasse kindlust, et kirgede öö Chicagos jääb saladuseks, muidugi seniks, kuni Alex rääkimise kasuks ei otsusta. Loren ootas, kuni sõbranna ukse sulges ja pöördus siis mehe poole.
“Mis siin toimub?”
Alex vaatas Lorenile silmagi pilgutamata otsa. Raev neiu hääles hämmastas meest. Tal oli esialgu kujunenud arusaam, et Lorenil on teda nähes hea meel.
“Mida te silmas peate?”
“Rääkisite, et olete töötu?”
“Veel rääkisin, et pean töö suhtes läbirääkimisi.”
“Oleksite võinud öelda, et olete Sarahga tuttav.”
“Mulle ei tulnud pähegi, et te sõbrannad olete,” õigustas mees ennast, “olin samuti löödud nagu teiegi, kui sisenemisel teid koos nägin.”
Tõtt öeldes, sõna “löödud” ei kirjelda tema seisundit, kui ta pilgeni täis saalis nägi Lorenit oma uue bossiga ühe laua taga istumas. Ühe meeletu sekundi kahtles ta, mis saab edasi. Kas ta töö ei ole enne selle saamist läbi? Sarah on kindlameelne kristlane. Kuigi Alex teadis täpselt, et ta ei kasutanud ära Loreni nõrkushetke, võib Sarah sellele hoopis teisti vaadata.
“Nagu ma aru saan, ei rääkinud te temale meist?”
Sarah märkused andsid sellest aimu, kuid ta tahtis selles kindel olla.
Loren kahtles hetke ja siis otsustas.
“Tulge tagasi reaalsusesse! Mida ma talle ütelda sain? Kuule, Sarah, ma tean, kuidas sa abielueelsesse seksi suhtud. Tahad kuulda üheöö seksist, mis mul eelmisel nädalavahetusel oli?”
Alex itsitas, kuid tõsines kiiresti, nähes otsustavust Loreni silmis.
“Sellest ööst ei tea keegi,” ütles Loren, “ja ma tahan, et niimoodi jääkski.”
“Mõistan,” rahustas teda Alex.
“Ei usu, et mõistate,” kummardus Loren lauale lähemale, asetas küünarnukid lauale ja madaldas häält, “minu sõpradel on karmid moraalistandardid.”
“Kool, kus ma õpetan, on väga konservatiivne. Kui midagi pinnale ujub, ei lähe see valutult.”
“Teil