mingi mitte eriti kalli ruumi tulevase restorani tarvis, on ju nii?”
“Olgu-olgu, sõber,” embas teda rõõmsamaks muutunud Antoine. “Anna oma aadress ja telefon. Kui rikkaks saan, kohe helistan. Sina aga õpi seni oma kuulsa šefi juures, omanda meisterlikkuse saladusi.”
Bordeaux’sse naasnud, unustas Antoine kohtumise Patrick O’Connoriga. Aeg lendas kiiresti. Asjade rutiin kustutas selle kähku peast. Kui ta viimasele kursusele läks, hakkas ta sagedamini juurdlema küsimuse üle – kas ta suudab tööd leida? Tööpuudus ei vähenenud, aga ökonomiste oli Prantsusmaal tematagi küll. Loomulikult, ta oli kursuse üks paremaid õpilasi, õppejõud kiitsid teda pidevalt, kuid ikkagi…
Ükskord, kui pere vana traditsiooni kohaselt jälle pühapäevasele lõunale kogunes, helises kelluke ja esikusse sisenes postiljon. Isa, kes talle vastu läks, tuli tagasi, õhuke ümbrik käes. Ta avas selle ja ootamatult muutusid ta silmad niiskeks
“Ei või olla,” pomises Philippe Lanoux. “Amelia on surnud. Ma arvasin alati, et ta veab sajani välja!”
Lanoux’ perekond vahetas paljutähendavaid pilke. Tädi Ameliat peeti perekonnas ekstravagantseks naisterahvaks. Ta oli palju aastaid tagasi jätnud kodumaa ja läinud tööle ühesse prantsuse hospidali Vietnamis. Kui Vietnamis ootamatult kommunistid võimule tulid ja välismaalased olid sunnitud maalt põgenema, ei pöördunud ta tagasi Prantsusmaale, vaid liikus veel kaugemale itta – Bruneisse.
Seal asus ta vanade sõprade soovitusel tööle ühe Brunei sultani sugulase peres lapsehoidjana.
Kümne aasta pärast sai see sugulane ise troonile. Ta ei saanud endale mitte ainult briljantidega üle puistatud mõõka – kõrgema võimu sümbolit –, vaid sai automaatselt ka üheks kõige rikkamaks inimeseks maailmas. Ameliast aga sai Brunei sultani lapsehoidja ja Prantsusmaad ta enam ei külastanud. Samuti ei abiellunud ta kunagi. Kogu selle aja sai Lanoux’ perekond temalt mitte ainult postkaarte, vaid ka šokolaadikarpe, mis olid valmistatud kuninglikus šokolaadivabrikus Brunei pealinnas. Philippe Lanoux omakorda saatis tädi Ameliale puuvõõriku oksi, Camambert’ juustu karbikesi ja komplekte Langedoci maitseainetega.
Ja nüüd siis tädi enam polnud.
“Kuhu tädi Amelia matta otsustati?” küsis Antoine ema, madame Jacqueline Lanoux.
“Bandar Seri Begawani. Kristlikule kalmistule.”
Isa vaatas kirja.
“Vastavalt tema testamendile.”
“Isegi pärast surma ei tahtnud ta tagasi kodumaale tulla,” pomises Jacqueline.
Mees kehitas õlgu.
“Aasias möödus ju suurem osa tema elust. Pole imeks panna, et ta tahtis saada maetud seal, kus ta elas.”
“Mõistan,” ohkas Jacqueline. “Lihtsalt, kui ta siia maetaks, võiksime meie tema haual käia ja selle eest hoolitseda.”
“Usun, et Brunei sultan hoolitseb selle eest, et tema haua üle korralikult hoolt kantaks,” lausus isa. “Nii palju kui mina aru saan, suhtus ta tädi Ameliasse tõelise soojusega. Nii et arvatavasti hakkab tema haud seal parem välja nägema kui ükskõik millisel Prantsuse kalmistul. Tädi Amelial pole alust muretsemiseks.”
Sellegipoolest tellis Philippe Lanoux kohalikus kirikus tädi Ameliale mälestusteenistuse. Iga pereliige pani tema pildi ette küünla. Kui tädi hing kõrgustes neid vaatas ja kõike seda nägi, pidi ta küll rahul olema…
Kuu möödudes saabus Lanoux’de majja Kleberi tänaval veel üks kiri Bruneist. Ümbrikul olid kullaga sisse pressitud tähed “Tema Hiilguse Sultani advokaat doktor Muhhamed Hassanal”. Kiri oli adresseeritud Antoine’ile.
“Loe, Antoine!”
Philippe sirutas kirja poja poole.
Kirja läbi lugenud, vaatas Antoine isale, emale ja noorematele õdedele Clairele ja Elodiele otsa.
“Doktor Muhhamed Hassanal kirjutab, et kogu tädi Amelia varandus saab testamendi alusel mulle,” lausus ta. “Tema ainsa vennapoja ainsale pojale.”
Ta tõmbas hetkeks hinge ja jätkas:
“Sellisel moel käitus ta vastavalt vanadele Brunei tavadele – analoogsetel juhtudel tehakse Bruneis just nii.”
“Mis siis ikka,” ütles isa, “sind võib õnnitleda. Ja kui see saladus pole, siis kui palju sulle ette nähtud on?”
Antoine vaatas uuesti paberit.
“Kolm miljonit Brunei dollarit. Doktor Hassanal kirjutab, et see on võrdne umbes kolme miljoni euroga.”
Kõik plaksutasid käsi:
“Õnnitleme sind, Antoine! Tädi Amelia oli suurepärane inimene! Kahju ikkagi, et teda ei maetud siia, vaid sinna kaugesse Bruneisse.”
“Kust ta küll nii palju raha sai?” imestas isa. “Kolm miljonit… See, ütleme otse, pole üldse vähe ühe lapsehoidja jaoks.”
“Aga ta oli ju hoidja sultani enda peres!” hüüatas Antoine. “Doktor Hassanal kirjutab, et sultan isiklikult kinkis talle igaks sünnipäevaks Brunei naftakompanii aktsiaid. Möödunud aastate jooksul on nende hind märkimisväärselt kasvanud ja siin on tulemus.”
“Tulemus on väga muljetavaldav,” noogutas madame Lanoux. “Lisaks sellele olen ma täiesti kindel, et sa suudad seda raha õigesti rakendada, sest oled ju majandusteaduskonna kõige tublim üliõpilane!”
“Seda, mida rahaga teha, ma veel ei tea,” kehitas Antoine õlgu. “Samas ei taha ma kogu seda raha endale võtta. Sellepärast, et see poleks õiglane. Lõppude lõpuks ei ela me siin mitte Brunei seaduste ja traditsioonide järgi, vaid hoopis Prantsuse omade. Ma tahaksin vähemalt kolmandiku sellest summast, see tähendab, ühe miljoni anda teile. Sulle, isa, sulle, ema, ja teile, mu kallid õekesed. Olete nõus?”
“See on väga suuremeelne sinu poolt,” lausus isa. Tema silmad hakkasid kergelt läikima. “Loomulikult oleme nõus.”
Antoine haaras oma mõlemad õed embusesse ja nad hakkasid koos mööda tuba keerlema.
Antoine oskas suurema vaevata toime tulla ühe miljoni euro paigutamisega. Kuid otsustada, mida ülejäänud, isiklikult talle määratud summaga peale hakata, oli tunduvalt raskem. Ta oli pidevalt piinavate mõtiskluste küüsis. Kord tahtis ta raha paigutada panka protsenti teenima ja siis ise sinna panka tööle minna, omades varuks soliidset kapitali, mis kindlustas teda igasuguse elulise ebaõnne eest. Samas, vastupidi, tahtis ta need vahendid paigutada mingisse ettevõtmisesse, mida ta ise valitseks. Kuid, kuhu just, ta ei teadnud. Ühest küljest, Bordeaux’s oli nii palju ahvatlevaid projekte, sealhulgas ka kõrgtehnoloogilisi, aga teisest küljest – oma raha sinna paigutades võis seda nii võita kui ka kaotada. Antoine kahtles pidevalt, teadmata, mida ette võtta. See pani teda vahel end lausa õnnetuna tundma.
Ükskord, kõndides mööda Saint-Rémy kitsast ja käänulist tänavat Bordeaux’ vanalinnas, nägi ta kuulutust: “Müüa hotell”. Alateadlikult huvi tundes lähenes ta hoonele ja vaatas vana ehitise pisut kulunud fassaadi. Tundus, et see on sellele kohale püsti pandud juba üheksateistkümnendal sajandil. Sissekäigu kohal mustas vana silt – hotell Chātelet. Ja Antoine, kes kunagi varem ei olnud unistanud sellest, et saada isikliku hotelli omanikuks, mõtles ootamatult – aga miks ka mitte?
Ta sisenes ja esitles end haldurile ning selgitas, et tahab vaadata hotelli kui võimalik ostja. Haldur vaatas teda väga ükskõikselt – nähtavasti ei tundunud Antoine tõsise ostjana. Kuid maja näitas ta Antoine’ile sellegipoolest.
Nad vaatasid kõiki numbritubasid, laskusid abiruumidesse, uudistasid tillukest garaaži, mis oli tegelikult vana hotelli kõige hooletussejäetum osa. Iganenud tapeedid, seintelt kooruv värv, krigisevad põrandad ja halvasti avanevad uksed. Kuid Antoine pani tähele, et vana hotelli seinad on väga tugevad, katus hea ja kui siia mõistlikult vahendeid paigutada, muutub hotell suurepäraseks, kõige kõrgema standardiga ettevõtteks.
Juba järgmisel päeval kohtus ta hotelli omanikuga ja