šarlataniga vestlema pean?”
“Kallis, mis sinuga täna lahti on? Kui toimetaja, siis hauduja, kui farmatseut, siis šarlatan. Muide, ta pole farmatseut, ta tegeleb lihtsalt turundusega farmaatsiafirmas.”
“Seda enam šarlatan. Kes veel ausatele maksumaksjatele igasugust keemiat kaela määrib? Ja millest ma temaga siis vestlema pean? Sina oled selle hauduja sõber, sina ka mine ja pidutse nende tõusikutega.”
“Ah selles on siis asi! Sina teenid kunsti ja sinul pole seal kohta. Aga muide, tema mehe vend on kulturoloogia dekaan! Tema on homme samuti seal. Sa oled teda sada korda intervjueerinud.”
“Kes? Vana Luke? Luke Homage?”
“Jah, tema lihane vend, kaksik muide! Aga tema ei tundu sulle millegipärast sarnanevat nägusale superagendile!”
Jules kortsutas nägu ja lõi käega.
“Jah, tõeline andetus! Kõik nad – kulturoloogid, kunstiteadlased, sinu toimetajad – ei suuda absoluutselt mitte midagi, aga tahavad väga kunstis osaliseks kippuda. Aga kunsti teeme meie: mina oma kanalil, isegi sina – oma naistekatega.”
“Sul on võib-olla osalt õiguski, kuid Justine on peadirektor. Jumalast! Selliseid võib sõrmedel üles lugeda. Peale selle teeb ta hästi süüa. Ükskord tõi ta toimetusse omatehtud pirukaid. Isegi mina ei oska niimoodi küpsetada.”
“Pirukad? Mis pirukad veel?”
“Pisi-pisikesed, nagu kompvekid. Teravad, mahlased, mingist imelisest kihilisest taignast. Täidis oli mitmekesine: sibul, hanemaks, lõhe, seened.”
“Ütled, et lõhe, seened… Muide, värvuke, kui meil täna juba on käsil kolesterooli alandamise programm, siis ehk võtame klaasikese punast veini? Sellel on ju ka alandavad omadused? Pane mulle veel paar kotletti, et oleks, mida veinile peale hammustada.”
Marta võttis külmikust pooliku punase veini pudeli ja valas mehele.
“Aga sulle?”
“Me jõime täna Justine’iga Amarettot. Ja küllaltki palju. Kui pea nüüd sellest valutama ei hakkaks.”
“Ah, jäta nüüd!”
Jules ajas oma suure kere püsti ja võttis ise riiulilt pokaali, täitis selle ja sirutas Marta poole.
“Kus te siis Amarettot jõite? Sinu terviseks!”
Ta lõi pokaali Marta omaga kokku, jõi ära ja läks tagasi laua taha. Marta asetas pokaali vaid huultele.
“Me kolasime temaga mööda poode. Allahindluste aeg ikkagi. Kuid ta ei ostnud mitte ainult mehele kingitusi, ta ostis midagi ka endale.”
“Ah-aah!”
Jules ähvardas sõrmega.
“Te, naised, olete kõik sellised! Mehele lips, aga endale terve hunnik kaltse.”
“Sul on osaliselt õigus. Lisaks – ma sain täna honorari. Kahekümne viies raamat ikkagi.”
“Kas tõesti oled nii palju juba kokku keeranud?”
“Nojah. Seda tuleb ju tähistada, ikkagi sünnipäev. Ja tahtsin midagi ebatavalist. See on ju meie ühine lapsuke temaga.
Ma rääkisin talle juba ammu, et meie kõrval on kohvik, kus pakutakse ebatavalist žuljeni…”
“Lesbide juures, Rosaariumis või?” muutus Jules rõõmsaks ja valas endale. “Noh, ja siis? Mängisite Amarettot juues armukesi?”
“Me istusime tänaval ja tema ei saanud alguses arugi, mis koht see on. Hiljem, kui me juba korralikult söönud ja joonud olime, läks ta sisse, tualetti. Mina aga istusin õues varju all edasi. Ootamatult tuli sama varju alla meesterahvas koos mingi tütarlapsega, kellel oli suur vihmavari käes.”
“Mida?”
Jules pillas kahvli ja kõõksatas.
“Teed nalja või?”
“Mis nalja? See plika lausa rippus mehe kaelas. Mina lehvitasin talle käega ja laususin: “Tere, Daniel! Milline kohtumine!” Loomulikult ta tardus ja tundus, et on valmis tagasi vaatamata plehku panema. Siis aga lasi tüdruk äkki mehe lahti ja oli kahe hüppega minu juures: “Oo! Marta van Bojik! Tere päevast! Ma olen ammu teiega kohtuda tahtnud! Daniel, kallis, esitle mind, palun!”
“Kallil Danielil” ei jäänudki muud üle, kui ligi astuda. Ta pani vihmavarju kokku, tuli minu juurde ning lausus: “Tere, Marta! Saa tuttavaks, see on Annette, sinu loomingu ammuaegne austaja.”
“Väga meeldiv,” ütlesin mina. “Ja mis teid meie kanti tõi?”
Tüdruk patsatas ilma kutseta toolile, Daniel aga võttis aeglaselt endale teise laua äärest istme. Oli ju näha, et ma polnud siin üksi, sest üks tool oli hõivatud nendesamade pakkide ja ostudega. Niisiis, seni kuni Daniel oli ametis endale istumise otsimisega, oli plika juba istet võtnud ja teatas:
“Pean ausalt tunnistama, et meie vahel mingeid arusaamatusi ei oleks. Ma ei ole teie loomingu austaja, ma ei loe üldse naistele kirjutatud romaane. Ma uurin kulturoloogiat ja kavatsen kirjutada väitekirja televisiooni fenomenist igapäevaelus. Minu Daniel on spordikanali kaastöötaja, nii et seal probleeme ette ei tule. Kuid hoopis rohkem huvitab mind kultuurikanal ja sellepärast pean kindlasti tutvuma teie mehega, et protsessi seestpoolt tundma õppida.”
Ma olin täielikus segaduses! Kujuteldav spordikanali töötaja – mitte vähem, ja minu küsimusele vastamise asemel küsib ise, olles juba oma toolil istet võtnud:
“Kuidas sina, Marta, siia sattusid? Kas jooksite sõbrannaga mööda poode?”
Mees noogutas Justine’i asjade ja pakkide poole ning riputas sellele pakkidega toolile oma vihmavarju.
“Vaata, Daniel, ma ei taha eriti, et üks inimene sinu ja minu kohtumisest siin teada saaks,” hakkasin improviseerima ebatõenäolise lootusega, et suudan nad enne Justine’i tagasitulekut minema ajada.
“Kas olete lesbi?” Tüdruku silmis peegeldus avameelne uudishimu. “On see saladus?”
Demonstratiivselt ma ei reageerinud ja jätkasin suhtlemist ainult Danieliga.
“Asi on selles, et käisin mööda poode ühe Kanada toimetuse esindajaga. Pealinna külalisega nii-öelda. Küsimus koostööst ripub küll alles õhus, kuid oleks parem, kui siinses toimetuses keegi sellest veel teada ei saaks. See tähendab, mõistad küll – jutt käib Justine’ist, minu ammusest toimetajast. Loomulikult pole ta lobiseja, kuid…”
Ja samal hetkel pöörasime tahtmatult ümber kohviku ukse klõpsatuse peale. Lävel seisis Justine…
Ma tõusin talle vastu ja vehkisin käega, et tulgu meie juurde, ise valjult rääkides:
“Vivien, saa tuttavaks, need on minu sõbrad Annette ja Daniel!”
“Kurat…” porises Daniel, aga mina jätkasin valjult, pöördudes juba oma uute “sõprade” poole:
“See on Vivien. Vivien Schadler Kanadast.”
Siis lisasin juba saladuslikult:
“Tõsi, on ju vapustav sarnasus, Daniel? Või mulle ainult tundub?”
“Kurat…” kordas mees naiselt silmi pööramata.
“Vivien Schadler Kanadast” tuli aeglaselt ja ebakindlalt meie poole. Aga mina vatrasin, et tema kirjastus tahab välja anda minu kogutud teosed, praegu pole küll midagi kindlat, kuid Justine’il pole seda ikkagi vaja teada.
Justine’i nime juures “Kanada külaline” võpatas, kuid võttis aeglaselt istet, haaras sigareti ja suitsema hakates tundis huvi:
“Vabandust, aga millisest Justine’ist jutt käib?”
Tütarlaps, taipamata midagi, lasi hajameelse pilgu üle kaaslaste. Mina vaatasin Danielile otsa ja ütlesin:
“Justine Leclerc, loomulikult. Leclerc – see on tema neiupõlvenimi.”
“Nojah,