Neli või Viis ehk ühes neist kastidest nagu need preilid siin, võite puhtalt sel põhjusel nüüd mässajate rünnaku ohvriks langeda.”
Katsin suu käega. Celeste ahmis õhku.
„Alates tänasest plaanivad mässajad rünnata Kahtesid ning jätkata sealt allapoole ülejäänud kastidega,” teatas kuningas pühalikult.
See oli väga õel plaan. Esmalt ründasid nad meie peresid, et nende nimel Valikust loobuksime. See ei õnnestunud. Seega ässitavad nad nüüd poole rahvast meie vastu üles. Mida kauem me vastu pidasime, seda rohkem inimesi vihkas meid selle eest, et nende elud olid ohus.
„Need on tõesti kurvad uudised, mu kuningas,” katkestas Gavril viimaks vaikuse.
Kuningas noogutas. „Loomulikult otsime me parimaid lahendusi. Aga äsja saabus minu kätte teade kaheksast rünnakust riigi eri paigus, mis on kõik suunatud Kahtede vastu ja mis kõik lõppesid vähemalt ühe inimese surmaga.”
Mu käsi langes suu eest südamele. Inimesed surid meie pärast.
„Aga praegu,” jätkas kuningas, „soovitame neil tungivalt kodus viibida ja võtta kasutusele kõik võimalikud turvameetmed.”
„Suurepärane soovitus, mu kuninglik kõrgus,” nentis Gavril ja pöördus meie poole: „Daamid, sooviksite ehk midagi lisada?”
Elise raputas pead.
Kriss hingas sügavalt sisse. „Ma mõistan, et Kahtesid ja Kolmesid ähvardavad mässajad samuti, kuid enamasti on teie kodud turvalisemad kui teistel kastidel. Kui saaksite enda juurde varjule võtta mõne tuttava Neljade või Viite pere, oleks sellest palju abi.”
Celeste noogutas. „Olge ettevaatlikud. Ja tehke nii, nagu kuningas soovitas.”
Ta pööras pea minu poole. Mõistsin, et pean midagi ütlema. Kui end „Reporteris” ebakindlalt tundsin, heitsin tavaliselt pilgu Maxoni poole, nagu saaks ta mulle vaikselt abiks olla. Harjumuse orjana püüdsin taas ta pilku. Aga nägin vaid blondi juuksepahmakat ja ilmselgelt masenduses laupa.
Loomulikult muretses ta oma rahva pärast. Ent see polnud tema ainus probleem. Ta teadis, et võime lahkuda.
Äkki olekski see mõistlik? Kui mitu Viit peab oma elu jätma sellepärast, et mina kümblen palees prožektorite ja telekaamerate vihus?
Aga mida sain mina – või ka teised tüdrukud – selle vastu ette võtta? Meie ei röövinud neilt elusid. Mulle meenus, mida August ja Georgia rääkisid. Mõistsin, et tegelikult jäi meile vaid üks võimalus.
„Võidelge,” sõnasin justkui ei kellelegi. Ärkasin oma sõnade peale nagu unest. Kaamerad püsisid ikka veel minul. Nüüd vaatasin juba konkreetsemalt ühe sisse ja sõnasin: „Võidelge. Mässajad on riiukuked, kes püüavad teid hirmuga endale allutada. Ja kui te seda teete, siis millist tulevikku nad teile pakuvad? Need inimesed, need türannid, ei lõpeta vägivallatsemist niisama. Kui nad võimule saavad, muutub see tuhat korda hullemaks. Nii et võidelge. Kuidas iganes suudate, aga võidelge.”
Veri ja adrenaliin pummeldasid minus, nagu oleksin ise valmis mässajate vastu lahingusse astuma. Mul sai täiega kõrini. Nad sundisid meid elama hirmus, nad terroriseerisid meie perekondi. Oleks ükski lõuna mässuline sel hetkel mu ees seisnud, poleks ma pagenud.
Mu kõrvus kohises viha. Gavril võttis sõnajärje üle. Enne, kui arugi sain, olid prožektorid väljas ja kaamerad maas.
Maxon läks oma isa juurde ja sosistas midagi, mille peale kuningas vaid pead raputas.
Tüdrukud tõusid ja asutasid end minekule.
„Minge oma tubadesse,” sõnas Maxon hoolitsevalt. „Kohe tuuakse teile õhtusöök. Ja peagi tulen ma ise teie kõigi juurest läbi.”
Kui kuningast möödusin, asetas ta mu käele üheainsa sõrme. See väike žest tähendas üht – peatu, plika!
„See polnud väga nutikas tegu,” sõnas ta.
Kehitasin õlgu. „Praegune taktika ju ei toimi nagunii. Jätkake seda ja varsti pole teil enam kellegi üle valitseda.”
Ta nipsutas sõrmi ja käskis mul lahkuda. Tal sai minust taas villand.
Maxon koputas õrnalt mu uksele ja lasi end ise sisse. Istusin juba öösärgis, valmis voodisse heitma. Olin üsna kindel, et ta ei tulegi.
„On juba hilja,” sosistasin, ehkki kedagi polnud kuulmas.
„Ma tean. Pidin ka teiste tüdrukutega rääkima, ja see võttis aega. Elise on endast väga väljas ja tunneb end eriti süüdi. Ma ei imesta, kui ta lähipäevil lahkub.”
Ehkki Maxon oli mitmel korral oma ükskõiksust Elise suhtes kinnitanud, tegi see kõik talle ikkagi väga haiget. Tõmbasin põlved lõua alla, et ta mahuks mu voodile istuma.
„Aga Kriss ja Celeste?”
„Kriss on isegi liiga optimistlik. Ta on kindel inimeste ettevaatlikkuses ja suutlikkuses end kaitsta. See pole võimalik, kui keegi neid ei teavita, millal ja kuidas mässajad järgmiseks ründavad. Aga tema loodab ikkagi. Sa tead küll, milline ta on.”
„Jajah.”
Ta ohkas. „Celeste’iga on kõik korras. Muidugi ta muretseb, kuid nagu Kriss ütles, on Kahtedel kõige turvalisem. Ja ta on alati nii sihikindel.” Ta naeris põrandat piieldes omaette. „Enim muretses ta sellepärast, kas ma pettun väga tema otsuses Valikusse jääda. Nagu saaksin ma kellelegi ette heita soovi koju minna.”
Ohkasin. „See on hea tähelepanek. Kas tahaksite endale naist, kes ei muretse oma alamate pärast?”
Maxon vaatas mind. „Sa näid murelik. Aga sa oled liiga nutikas, et muretseda nende asjade pärast, mille pärast teised.” Ta raputas pead. „Ma ei suuda uskuda, et käskisid neil võidelda.”
Kehitasin õlgu. „Mulle tundub, et oleme juba liigagi kaua alandlikult kössitanud.”
„Sul on õigus. Ma ei tea, kas sa hirmutasid mässajaid või andsid neile hoogu juurde, aga igatahes muutsid sa mängureegleid.”
Lõin pea kuklasse. „Ma ei julgeks ühe kamba püüdlust kogu rahvas ära hävitada lihtsalt mänguks nimetada.”
„Ei-ei,” sõnas ta vaikselt. „Ma ei suuda kogu selle õuduse jaoks piisavalt õiget sõna leida. Ma mõtlesin Valikut.” Jõllitasin teda. „On see hea või halb, aga rahvas sai täna näha tõelist sind. Nad nägid tüdrukut, kes veab oma toatüdrukud turvalisse paika või astub vastu kuningale, kui tema seda õigeks peab. Sinu Marlee juurde jooksmist nähakse nüüd sootuks uues valguses. Enne olid sa vaid tüdruk, kes meie esimesel kohtumisel minu peale karjus. Täna sai sinust tüdruk, kes ei karda mässajaid. See muudab nende suhtumist.”
Vangutasin pead. „Ma ei teinud seda sellepärast.”
„Ma tean. Mina planeerisin aina, kuidas näidata rahvale su tõelist palet, ning siis sa lähed ja teed seda ise mingi impulsi ajel. See on nii sinulik.” Ta paistis hämmingus. „Igatahes arvan ma, et see oli õige tegu. On aeg, et midagi ette võtaksime.”
Lõin pilgu maha ja silusin oma tekikotti. Tundsin tema kiituse üle heameelt, kuid viis, kuidas ta seda väljendas – nagu see oleks üks minu väikestest veidrustest – tundus antud hetkel liiga intiimne.
„Ma olen väsinud sinuga võitlemisest, America,” ütles Maxon tasa. Tõstsin silmad, Maxoni omades kumas siiras soov. „Mulle meeldib see, et me pole tihti ühel meelel. Õigupoolest on see sinu üks parimaid omadusi. Aga ma ei taha enam vaielda. Aeg-ajalt lööb minus välja mu isa kangus. Ma püüan sellele vastu võidelda, aga vahel see ei õnnestu. Ja sina!” Ta naeris. „Kui sa endast väljas oled, ei saa sinu vastu keegi.”
Ta raputas pead, nagu meenutaks järjestikku umbes tosinat säärast hetke. Ega ta eksinudki. Põlv kubemes, kogu see kastide värk, Celeste’i paistes huul, kui Marlee jutuks tuli. Ma polnud end iial teab mis temperamentseks pidanud, kuid ilmselt olin ma eksinud. Ta naeratas, vastasin samaga. Niimoodi kokku kuhjatuna tundusid mu teod kaunis naljakad.
„Ma